X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Raul Rebane: erinevad laulud, erinevad monumendid

Foto: Kairit Leibold/ERR

Tankidest tugevamaid sõjasümboleid ei ole. Kaasajal on need lisaks omandanud täiendava tähenduse: tankid õigustavad Venemaa päevapoliitikat, sedastab Raul Rebane Vikerraadio päevakommentaaris.

Mõned aastad tagasi küsis üks Armeenia tudeng mu käest ootamatu küsimuse, et mida tunnevad eestlased, kui kuulevad Aleksander Aleksandrovi laulu "Püha sõda". Vastasin, et nooremad eestlased ei tea sellest ilmselt laulust midagi. Me oleme pidanud ainult ühte püha sõda ja see on Eesti Vabadussõda. See pole meie laul.

Rahvastel ongi erinevad sõjalaulud. Aga päris kohutav oli ühest Vene televisiooni värskest propagandašõust vaadata, kuidas sedasama "Püha sõda" lauldi Ukraina kallaletungi õigustamiseks. Ehk Venemaa ise solgib oma ajalugu. See viib mind monumentide teema juurde, sest seal toimub sama.

Meil Eestis on tänu pronkssõduri kriisile 2007. aastal tunne, nagu oleks me sõjamonumentide konflikti keskpunktis. See ei ole nii. Monumentide saatus on üleeuroopaline teema.

Erinevatel andmetel leidub NSV Liidu sõjamonumente paljudes riikides ja kokku on neid vähemalt 14 000. Suhetes nendega võib täheldada kolme lainet, mis alati on seotud muudatustega Venemaa seisundis või Venemaa poliitiliste otsustega.

Esimene laine algas Nõukogude Liidu lagunemisega, kui paljudes riikides tekkis võimalus nende monumentide tähendus ümber vaadata. Teine laine algas pärast Krimmi annekteerimist 2014. aastal, kui Venemaa näitas oma agressiivseid plaane.

Kolmas laine on alanud just nüüd koos Venemaa kallaletungiga Ukrainale. See saab olema suur laine ehk isegi tsunami. Need lained on tähendanud kas monumentide ümbertõstmist, demonteerimist või mahajätmist. Balkanimaades ja mujalgi leidub suuri mälestuskomplekse, mis lihtsalt lagunevad.

Kõige lihtsam on lugu sõjahaudadega. Nende saatus on Euroopas reeglina reguleeritud lepingutega. Suured matmiskohad on hooldatud ja paljudes riikides leidub surnuaedu mõlema poole hukkunutele, hoolimata sellest, millises sõjas nad langesid.

Käisin aprillis tutvumas Normandia dessandi toimumiskohtadega. Paarikümne kilomeetri kaugusel filmist "Reamees Ryani päästmine" kuulsaks saanud Ameerika kalmistust asub sakslaste 21 000 hauaga matmiskoht ja seal on kõik tipp-topp korras.

Protsess, kus linnade, asulate keskustes asetsevad NSVL-i tähised ja mälestusssambad viiakse surnuaedadesse, on pidevalt käimas. Näiteks Saksamaal Halles viidi Aleksander Matrossovi monument Halle Lõunakalmistule. Tallinnas kandis muide Tondi tänav Matrossovi nime ja sellenimelisi objekte oli mujalgi Eestis.

Eraldi teema on ideoloogilised mälestusmärgid. Kui oktoobrirevolutsiooni ja Lenini pühadus 1990. aastate keskel vähenes ka Venemaal, algas suur Suure Isamaasõja tähenduse tõstmine. Nüüdseks on see jõudnud absoluudini ehk sõjavõit on Venemaal propagandistlikult suurendatud ajaloo esisündmuseks ja on selgelt tajutav kui Venemaa geopoliitilise võitluse instrument. See on teravas vastuolus enamiku teiste riikide kogemustega sõjast ja konfliktid on vältimatud.

Ka ideoloogilisi monumente teisaldatakse süsteemselt. Poolas on 500. monumendist 130 avalikust väljast kadunud ja protsess kestab. Marssal Konevi monumendi teisaldamine Prahas 2020. aastal tõi kaasa Venemaa protestid, kuid see ei muutnud otsust. Detsembris 2009 lasti Gruusias Kutaisis õhku sõjalise kuulsuse monument jne jne. Tihti viiakse monumendid kohalikku sõjamuuseumisse.

Eraldi teema on tankid pjedestaalil ja neid on paljudes kohtades. Eriti nüüd, sõja ajal, on need tajutavad Vene militarismi sümbolina. Nende vastu on võideldud juba aastakümneid, paljud neist on ka ammu teisaldatud. Kuulsaim akt toimus 1991. aastal, kui Prahas värviti üks tank roosaks ja järgijaid on see tegu leidnud teisteski paikades.

Tankidest tugevamaid sõjasümboleid ei ole. Kaasajal on need lisaks omandanud täiendava tähenduse: tankid õigustavad Venemaa päevapoliitikat. Seda paljud tunnistada ei taha, aga nad teevad seda "Kui sa kaitsed Vene tanki võõra riigi territooriumil, siis mida sa tegelikult kaitsed?" on lihtne küsimus, mis võiks mõtlema panna. Veel keerulisem, kui tankide juurde tullakse kinnitama oma kollektiivset identiteeti, tekivad lilled ja lindid ja need muutuvad palverännakute kohtadeks.

Eriti keeruline on olukord Ukrainas, kus on praegu vaadata Vene relvi ülistavat monumenti väga raske. Arveteklaarimine Vene sõjaminevikuga on seal alles ees ja see saab olema põhjalik.

Seega, Venemaa kallaletung Ukrainale käivitas monumendisõja kolmanda etapi ning see alles kogub tuure. Ajapikku vabanetakse Vene ideoloogiamonumentidest igal pool, see on pöördumatu trend. Eesti on selle trendi väike osa.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: