Tund elektrikerisega sauna – 50 eurot. Särisev peekon – 2 eurot. Tassike kuuma pärnaõieteed – 1 euro. Ja arvestid tuhisevad nii kiiresti, et kerivad end kilbist maha.

Oleme rääkinud Nord Poolist ning selle seosest kõigi majandusharudega, kuid elektri hiljutise rekordhinna valguses võib tarbijal tekkida õigustatud küsimus, et kuidas see müstiline börsihind üldse kujuneb. Üritame oma mitte nii taibukale lugejale selle nüüd lõpuks ometi puust ja punaselt selgeks teha.

Me kõik teame, et börsihinna määravad mitmed tegurid. Mõned amatööreksperdid väidavad, et süsteem pole läbipaistev, aga probleem pole läbipaistvuses per se, vaid tegurite hulgas, mis mõjutavad lülidevahelist avatud konkurentsi.

Esmalt peame aru saama, et kõik algab toormest, mis võib olla nii taastuv kui mittetaastuv. Toore ei pruugi olla kallis per se, aga hinna võib kõrgeks ajada näiteks selle transport elektrijaama või ka poliitilised pinged toorme kaevandamise piirkonnas või logistilises ketis. Muidugi mõjutab toorme hinda saastekvootide kaubandus, kui sa veel aru ei saanud, tohlakas. Saastav toore toob teatavasti kaela väljaminekud.

Edasi tulevad tootmisvõimsused, mis sõltuvad sellest, kas elektrijaamal on näiteks tuju tööd teha või on teda täiesti juhuslikult vaja veidi putitada. Pakkumiste vähesus võib juba per se tekitada olukorra, kus hinnad sööstavad lakke, tainapea.

Taastuvaid ressursse tarbivatel jaamadel hakkab rolli mängima ka kliima või ilm: kas päike paistab, kas vesi voolab, kas tuul puhub. Veidi pilvisem taevas või liiga vali tuuleiil võivad tingida kallima elektrihinna per se.

Lülidevahelised ülekandevõimsused on samuti olulised tegurid, millele liidame jadamisi kolmemillioomise takisti, jagame tulemuse piiga sõltuvalt sellest, kas veevalaja on septiilis Neptuuni või Saturniga, hüppame viisteist parsekit, süütame küünla, loeme kolm avemariat, lahutame sellest eelmisel pühapäeval külmikusse jäänud küüslaugupeedimäärde, ei maga enam kunagi, ei maga enam kunagi, võtame tulemusest kuupjuure ning kahekordse integraali arseeni aatommassi järgi, avaldame lineaarvõrratusest y-i, mullsordime rüblikud kahanevalt, leiame mediaani, tõmbame trussikud pea taha, hammustame huulde ja mõõdame tuulekiiruse, viis volti siia-sinna, taandurvedru kukub põrandale, korjame üles, korrutame e-ga, klopime vahtu, lõhustame bosoni, küpsetame medium tasemele, mahlad esmalt kõrgema kuumusega kinni, lakime põranda, impordime vajalikud teegid, tellime korstnapühkija, mis on elu mõte, tekitame suletud ahela, purustame selle leegiheitjaga, väetame korralikult kodukeemiaga, surume karul käpa maha, nülime lamba, leiame hüpotenuusi, pii korda raadiuse ruut, pluss kolm, et voilà – 15-eurone vutimuna, per se.

Järgmine nädal uurime, kuidas saaks Narvale ehitada uue tanki – puust ja punaselt.