Eestis on 511 üldhariduskooli, 16 569 õpetajat ja 157 000 õpilast. See on tohutu hulk inimesi, kes viis päeva nädalas kooliuksest sisse astuvad. Oleme kuulnud palju kõigest, mis võiks koolides ja hariduses olla teistmoodi. Õpetajate päeval tahame aga meenutada hoopis neid asju, mis teevad õpetajatöö põnevaks ja kooli kohaks, kuhu igal hommikul minna tahame.

Oleme kõik tulnud haridusse teistest valdkondadest. Õpetajaks saamine ei olnud meie jaoks eluaegne unistus. Ühinesime erinevatel hetkedel Noored Kooli programmiga ning võtsime vastu väljakutse töötada kaks aastat õpetajana.

Soovisime teha tähenduslikku tööd ehk tööd, millega saame ühiskonnale tagasi anda ja luua muutusi rohujuure tasandil. Tahtsime olla iga õpilase jaoks mõistev, kaastundlik ja huvitunud täiskasvanu ning teha omalpoolt võimalikult palju, et õpilased tunneksid rõõmu õppimisest.

Vaadates tagasi koolieelsetele ootustele, oleme üllatunud, kui palju saab ka aasta-paariga üks õpetaja muuta, kui olla inimlik ja õpilastest huvitunud. Näeme, kuidas õpilased tahavad õpetajaga rääkida. Kui tunni lõppedes jääb neljanda klassi poiss veel klassi, et siira vaimustusega jagada, kuidas talle meeldivad kõiksugu masinad ja mil viisil ta eile raudtee ääres ronge vaatas, siis teame, et oleme midagi õigesti teinud. Õpilased tulevad tihti vahetunnis lobisema enda hobidest, sõpradest ja kogemustest ning meie jaoks on oluline neid kuulata.

Isikliku kontakti loomisesse panustamine muudab õpilaste käitumist ainetunnis ja loob vastastikust austust. Õpilasel on kergem võtta vastu alguses ebamugavalt tunduvaid reegleid ja õpetaja järjepidevaid kõrgeid nõudmisi, kui ta päriselt tajub, et õpetajale läheb korda õpilase heaolu ja tema inimesena, mitte ainult õpilasena, kes peab asjad ära tegema.

Isegi siis, kui õpetaja peab teatama õpilastele, et täna ootavad neid kodus lapsevanemad, kes tahavad rääkida suitsetamisest üle tee pargis, ei pea nad vimma, kui rahulikult selgitada, et meie töö täiskasvanutena on aidata neil teha paremaid valikuid ja mõista tagajärgi. 

Õpetaja peale pahane olemist võib koolis ikka juhtuda. Eriti nooremad õpilased on oma emotsioonides siirad ja on päevi, kus kuuleme: "Sa oled parim õpetaja!" ja ka neid, kus oleme maailma kõige halvemad õpetajad.

Alustava õpetajana saime aga soovituse võtta õpilasi iga päev uue valge lehena. Eilsed konfliktid ja emotsioonid ei peaks tulema kaasa tänasesse. Loomulikult ärritume, pahandame, kurvastame, kuid hoiame meeles, et täiskasvanuna on meie arsenalis oluliselt rohkem võimet enda emotsioone ja reaktsioone kontrollida. Õpilaste reaktsioonid ei ole üldiselt suunatud meie vastu, vaid on mõjutatud nii paljust muust, mis nende ümber toimub. Peame neile õpetama, kuidas end kontrollida ja andma neile ruumi eksida ka inimsuhetes.

Teadlikult õpilaste omavaheliste suhete loomisesse panustamine on oluline ka klassikeskkonna loomisel. Turvalises klassiruumis julgevad õpilased eksida ning tänu sellele õpivad rohkem. Nad ütlevad välja kõik oma küsimused ja ideed ning õpivad saama tagasisidet, arutlema ning muutuvad teadlikumaks. Kui eesti keele tunnis hakkavad õpilased järsku uurima, kuidas keel üldse tekkis, milline on maailma vanim keel ja kas teistes keeltes on ka käänded, siis võib julgelt võtta aega sellest rääkimiseks, sest nende enda huvi teeb ka aine põnevamaks.

Sealjuures tuletame meelde, et me ei naera üksteise eksimuste üle ja kui konfliktid juhtuvad, räägime neist ja oma emotsioonidest. Meie klassis on vead olulised ja julgustame neid katsetama. Teame, et see tekitab alguses hirmu. 

Meil on vedanud ja koolis ei ole me üksi. Toimiv ja toetav koolikollektiiv pakub üksteisele mõistmist ja lahendusi. Oleme saanud, ükskõik millisel hetkel päevas, pista pea kaasõpetaja, õppejuhi või sotsiaalpedagoogi ukse vahelt sisse ja küsida nõu või lihtsalt "kuidas läheb?" Nendest kontaktidest on välja kasvanud ka sõprused väljaspool kooli ja inimesed, kellega saab koos trennis käia ja külas lauamänge mängida.

Oleme mõelnud, kui pikalt end õpetajaametis näeme. Kui räägime koolist, siis räägime õppijatest. Õppija ei ole ainult õpilane, vaid ka õpetaja ja juhtkond. Me peaksime endalt küsima, kas haridus vajab väga tugevalt mugavustsoonis olevaid õpetajaid?

Kui tajume, et õpetajana me enam ei arene ega õpi, siis on aeg mõelda, mida edasi teha. Õpilastelt nõuame ju pidevat arengut ja peame olema ka ise eeskujuks. Noored tajuvad kiirelt, kui õpetaja jääb vanale rasvale pidama ja siis on ka keeruline neilt oodata õpihimu. 

Õpilastelt tagasiside küsimine ja selle põhjal muutuste tegemine on oluline. Kui nad mainivad, et tahaks teha rohkem gruppides tööd, käia õues õppimas, lugeda teistsuguseid raamatuid ja minna ka ekskursioonile, siis oleme neid asju tundidesse lisanud.

Lõppude lõpuks on kõik õpilastega seonduv see, mis meid koolis hoiab. Õpilased on meile õpetanud kannatlikkust ja siirust. Pannud meid pingutama ja märkama head ning siis tuletanud meelde, et selle hea peaks ka kõva häälega välja ütlema. Kui "Väikest printsi" lugedes kuuled küsimust: "Mis nende täiskasvanutega suureks saades siis ikka juhtub?", siis tahaks ka ise olla rohkem nende uudishimulike õpilaste moodi.

Helen Valdma on Jüri Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse ning ajaloo õpetaja ja klassijuhataja (Noored Kooli 13. lend), Kätlin Laur on Kohila Gümnaasiumi inglise keele õpetaja (Noored Kooli 15. lend), Kätlin Takk on Kehra Gümnaasiumi keelekümbluse õpetaja (Noored Kooli 13. lend), Merle Maimjärv-Mirka on Uhtna Põhikooli klassiõpetaja (Noored Kooli 14. lend), Kärt Lehis on Noored Kooli kommunikatsioonispetsialist (Noored Kooli 14. lend).