Kuidas kommenteerite esmaspäeval ERR-i portaalis ilmunud Meelis Oidsalu arvamusartiklit, kus ta rääkis välisluureameti juhi Mikk Marrani võimumängudest ja tippametnike siseringist?

Meelis Oidsaluga meie hästi läbi ei saanud. Oidsalu on ise hiljem tunnistanud, et tema oligi süvariik. Aga selle artikliga saab muidugi igatpidi nõus olla. See, mis ta seal kirjeldas, on veel leebe versioon sellest, mis päris elus toimub. Võib-olla ta rääkis natuke vähem sellest, mismoodi luure töötab või luure ja poliitikute suhted on. Seal ta oli võib-olla isegi diskreetsem.

Aga see ringkäendus ja see ametikohtade edasi-tagasi jagamine on elu reaalsus. Ja Oidsalu, ei tea, kas läksid suusad risti või ei ole ta kunagi läbi saanud ka Peterkopiga (tippjuhtide valiku komisjoni esimees Taimar Peterkop - toim.). Aga Peterkop on ilmselt Kaja Kallase valitsuse ajal võimu veel rohkem enda kätte kogunud, kui oli Jüri Ratase valitsuse ajal. Aga Peterkop on siis kõrgemate riigiametnike ametisse määramise komisjoni esimees ja põhimõtteliselt käivad kõik asjad tema kaudu – kantslerid ja erinevate ametite direktorid.

Kui mul olid asekantslerite valimised või ka kõrgemate osakonnajuhtide valimised ministri ajal, siis mina ütlesin kantslerile otse ära, keda ma tahan ja keda ma ei taha. Siis korraldati komisjon niimoodi, et need said.

RMK on veel kraad kangem. Seal on ju nõukogu, mis koosneb põhiliselt poliitikutest. See on üsna otseselt poliitilise kokkuleppe küsimus, kes juhib RMK-d, kes juhib EAS-i. Ja erinevalt mingitest kõrgetest riigiametitest, need on ju palju nähtamatumad kohad. Kui sa ise ei taha olla avaliku elu tegelane, siis sa ei ole nähtav.

Aga see, kuidas Eesti luure ja eriti välisluure mõjutab sisepoliitikat, siis siin ma ütleksin, et Oidsalu rääkis veel väga-väga vähe.

Mis seal siis veel nii-öelda jäämäe tipust allpool on?

See kriitika, mis ta ütles nende briifingute kohta – no väga déjà-vu. Meil ju valitsus saab kaks korda kuus põhjalikumad julgeoleku briifingud ja eriala ministrid saavad vähemalt kord nädalas. Mingitel keerulisematel aegadel ka tihedamalt. Aga need briifingud ei ole tõsiseltvõetavad briifingud. Neile kõigile lüüakse salajane tempel peale, aga seal põhimõtteliselt vestetakse ümber ajalehelugusid.

Kui ma olin minister, siis mul oli ikkagi vaja korralikult kokku leppida, läksin tinakambrisse, lasin eraldi ametnikud kohale vedada, kes siis tegid eraldi põhjalikud ettekanded mingis spetsiifilises teemas, mille ma ette ütlesin. Siis sai midagi kasu. Aga need nii-öelda formaalsed briifinguid, need on ajaraiskamine üldiselt.

Ja see, kuidas käib raha kulutamine nendes asutustes... Mis kõik nii riigieelarves kui ka ministeeriumide sees läheb punase templi alla, ma ütleksin, et need asutused on korrumpeerunud. See korruptsioon ei ole päris selline, et aetakse raha enda taskusse, vaid see korruptsioon on natuke teisel tasemel. Nad lihtsalt ei loe raha ja nad arvavad, et nad ei ole aruandekohuslased mitte kellelegi.

See on väga mage pilt, mis seal avaneb. Ja ma tuletan meelde, et neid ei ole saanud ju riigikontroll kontrollida praktiliselt mitte kunagi. Ja ega nad oma mingeid ministeeriumi auditeid eriti ka ei lase teha.

Seda arvamuslugu on põgusalt kommenteerinud ka mõned endised ministrid ja nemad ütlevad, et sellisest tippametnike siseringist nemad ei tea. Ametid valitakse konkursiga, kuigi ministril on teatav sõnaõigus. Siin paratamatult tekib väga lihtne küsimus, et kuidas teie seda kõike teate? Kas te olete seda näinud oma kogemusest ministritöös?

Muidugi ministritöös. Mina istusin oma kantsleriga maha ja ütlesin, et personalipoliitika on mul üks kõige tähtsamaid asju, mida ma tahan ministrina jälgida. Ja et ma ei taha, et kõrgemad ametnikud saaksid paika niimoodi, et mina ei tea ja mina heaks ei kiida.

On muidugi tõsi, et meil on väga suur hulk ministreid, keda absoluutselt ei huvita, keda huvitab see, et tal on ilus läikiv auto ja et ta saab käia kuskil uudistesaates ilusat juttu veeretamas. Kellele ametnikud toovad memod lauale, teevad päevakorrad ära ja kes siis sealt pealt loevad ja arvavad, et see ongi ministri töö. Mina arvan, et see on avalikkuse ja oma valijate altvedamine.

Aga see, kuidas käib ametisse määramine... Mitte ainult minul, vaid ka meie erakonna teistel ministritel, see, mismoodi pandi ette kantslerite või asekantslerite või ameti juhtide valimistel põhimõtteliselt kaks-kolm kandidaati, kelle kohta oli selge, et siis üks on see, kes peab saama ja kaks või kolm tükki on sellised, kes pandi sinna lihtsalt sellepärast, et tekitada konkursi muljet ja lollitada avalikkust. Neid asju tehti nii vilunud lükkega ja kui sa siis ei olnud sellega nõus... Põhimõtteliselt pandi ju minister fakti ette.

Ma tuletan meelde, kuidas ma valisin rahapesu andmebüroole juhti. Rahapesu andmebüroo toodi siseministeeriumi alt rahandusministeeriumi alla ja mina tahtsin sinna kedagi, kes on inimene, kes hakkab seda tööd tegema. Küll mulle topiti kedagi, kes on juba varem selles töös ebaõnnestunud. Ja konkursid ebaõnnestusid, sellepärast et ametnikkond viis läbi konkursi, mis pidi tagama, et mulle tuleb lõppkandidaadina inimene, kelle kohta ma ütlesin neile ette ära, et mulle ei kõlba see inimene. Selliseid asju juhtus ka meil teistel ministritel. Üsna tuima pandi. Ja selle püramiidi otsas istub Peterkop.

Millist rolli te näete siis tippjuhtide valimisel erinevatesse ametitesse tippjuhtide valikukomisjonil?

See on see, mis riiki juhib. Lenin vist oli see, kes ütles, et kaadrid otsustavad kõik. Ja kaadrid otsustavad kõik. Meil Eestis on ju väga selge muster juba vähemalt kümme aastat, et ühtegi ebaõnnestumist, ühtegi läbikukkumist ei karistata, vaid premeeritakse edutamisega.

Oidsalu artikkel ju viitas samale asjale. Kui sa hakkama ei saa, siis sokutatakse sind teisele ja võib-olla isegi paremale kohale, kus sa kellelgi hambus ei ole, aga palk on sama hea või veel parem. Ja amet kestab viis aastat ja siis veel viis aastat. See on üks põhjus, miks meil Eestis kõik asjad logisevad ja ei toimi. Sest ebaõnnestumist mitte kunagi ei karistata vaid vastupidi, premeeritakse.

Kui me valitsuses olime, siis me korduvalt pressisime Jüri Ratast, et see komisjon tuleb ümber formeerida. Tegelikult koosneb see komisjon tippametnikest endast, nad valivad iseendi hulgast need, kes valivad edasi tippametnikke välja.

Võib-olla selgitate veel täpsemini, kuidas te seda komisjoni tööd edaspidi näeksite? Milliseid muutusi see teie silmis vajaks?

Ma ei tea, kuidas teiste koalitsioonide ajal oli, aga meie koalitsiooni ajal oli ikkagi niimoodi, et kui olid kõrgemad ametnikud, oli ta peaprokurör või muu kõrgem ametnik, muuhulgas isegi ka needsamad EAS-i ja KredExi juhid, siis tegelikult istusid koalitsioonierakondade juhid maha ja leppisid kokku, keda nad sinna tahavad. Ja siis vastavalt sellele anti suunis, kas nõukogule või kui oli seesama tippametnike komisjon, siis anti suunis selle tippametnike komisjonile. Aga probleem oli selles, et need suunised alati ei realiseerunud. Kui ikkagi nii-öelda nägu ei meeldinud ametnikkonnale, siis hakati igasuguseid formaalseid trikke tegema, miks see kõik ei toiminud. Meil peab olema ikkagi kvaliteedikontroll kõrgematele ametnikele. Et nad vastaksid oma kogemuste ja oskuste poolest sellele ametile, kuhu nad kandideerivad. Aga täpselt samamoodi peab kvaliteedikontrollis olema ka poliitiline pool kaetud. See on ametnik, kes hakkab ellu viima valitsuse poliitikat, mitte mingisugust ametnike poliitikat.

Kuidas see kvaliteedikontroll toimiks, kes täpselt selle moodustaks või kuidas seda ellu viidaks?

Tippametnike komisjoni koosseisu tuleb muuta lihtsalt. Ja kandev roll peaks olema nõuandev, mitte otsustav. Poliitiline sisend peab olema olemas. Ametnikud armastavad seda asja kahte moodi teha. Üks viis on see, et mul on mingi asekantsler, kelle tähtaeg saab täis või kantsler, kelle tähtaeg saab täis ja keegi ei kõssa ka sulle enne kuni on tähtaeg täis ja siis üleöö võlutakse sulle mingi nimi välja, öeldakse, et oi, nüüd on vaja kiiresti see koht ära täita ja meil on siin hea inimene. Siis sa oled justkui fakti ees. Ei saa ju, et amet jääb tühjaks ja inimesega on juba räägitud, kokku lepitud ja lubatud. See on üks viis, kuidas pannakse ministreid fakti ette.

Teine viis on see, mismoodi tehakse praegu julgeolekuasutuste juhtidega. Kuigi aasta pärast saavad alles tähtajad täis ja enne seda on veel valimised, nii et me ei tea, missugune on järgmine valitsus ja kelle võimu ajal need ametisse määramised peaksid toimuma, aga nüüd juba aasta varem tahetakse panna nendesse ametitesse inimesed paika, et järgmine valitsus fakti ette seada ja see protsess on pikalt-pikalt ette planeeritud ja sinna otsitakse kõige truumad süsteemi inimesed.

Kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salm oli pahane ja ütles, et lääneriikides üldiselt on tava, et luureasutuste juhtimisega seonduvat avalikkuse ees sellisel moel ei arutata. Kas te nõustute temaga?

Kategooriliselt ei nõustu. Me olemegi jõudnud selle erakordselt halva olukorra kätte, kus meil luureasutused teevad, mis tahavad, kellelegi vastust ei anna, tegelikult oma ülesannetes hakkama ei saa. Ja kui sa kritiseerid neid, siis vaadatakse sulle kala näoga otsa ja öeldakse, et heas seltskonnas luurajaid ei kritiseerita. Aga vabandust, miks ei kritiseerita? Nemad peavad garanteerima kõige elementaarsemal tasandil meie elu ja julgeoleku. Ja kui nad hakkama ei saa või kui nad tegelevad mingisuguste paleeintriigidega selle asemel, et julgeolekut tagada, siis tuleb sellest rääkida.

Siinjuures on eraldi probleem see, et meie parlamentaarne järelevalve nende julgeolekuasutuste üle ei ole isegi formaalne enam, see on lihtsalt puhas silmamoondus selle jaoks, et jätta avalikkusele muljet, et meil üldse mingisugune parlamentaarne järelevalve on. Parlamendikomisjon, kes küsib ükskõik mida ükskõik millise luureasutuse käest, ei saa ju mitte mingit sisulist infot sealt.

See mõtteviis, et me ei küsi, me ei räägi sellest, ongi meid viinud kahe väga suure probleemi ette. Esiteks süvariik märatseb. Luurajad teevad, mis tahavad, teevad ka poliitikutele, mis tahavad. Minu suhtumine valitsuses olles oli see, et valitsus annab korraldusi luurajatele, aga tegelikult meil on tänapäeval vastupidi.

Ja teine probleem on see, et nad on ebakompetentsed ja käpardlikud. See karjub näkku. Kui sa nendel briifingutel käid või kui sa vaatad, mida nad kõike on maha maganud või missuguseid hinnanguid nad valesti on teinud, siis see lihtsalt on allpool igasugust arvestust.