Venemaa täiemahuline ja rõhutatult jõhker sõjategevus Ukrainas on ilmselt pöördumatult muutnud läänemaailma suhtumist Venemaasse ja koos sellega kogu maailma jõujooni. Nüüdseks on selge, et Kremli strateegiline eesmärk – kehtestada Russkii Miri imperiaalne visioon Ukrainas ja sealt edasi kogu Mandri-Euroopas – on põhjalikult nurjunud.

Kremli otsustajad lähtusid täiesti valedest eeldustest Ukraina eneseteadvuse, lääne ühtsuse ja omaenda sõjaliste võimete kohta. See aga ei tohi anda meile alust olla üleolev või pealiskaudne Venemaa tähenduse ja üleilmse julgeolekutasakaalu suhtes.

Ühes asjas on Venemaa olnud tapvalt aus: talle ei meeldi Euroopa julgeolekuarhitektuur, eelkõige Venemaa kui tuumasuperriigi olematu roll selles, ja ta esitas avaliku ultimatiivse väljakutse USA-le kui de facto hegemoonile selles küsimuses.

Selle ühemõtteline tagasilükkamine ei jätnud KGB-lik-mafioossest kultuurist läbiimbunud pommivaldajatele muud valikut peale jõudemonstratsiooni. Selline tour de force va banque on selle kultuuri olemuslik koostisosa; pigem enesetaputerroristlik kui riiklik käitumine.

Lääneriigid olid keerulise valiku ees, sest rahvusvahelise õiguskorra väljakutsuv rikkumine Ukraina kui avatud liitlase suhtes sundis reageerima, ent USA/NATO sekkumine ilma ÜRO julgeolekunõukogu legitimeeriva mandaadita vaid kinnitanuks Venemaa väidet USA juhitud sõjast tema vastu. Sellele olnuks piisavalt kaasatundjaid, andes Kremlile võimaluse "kaitsta oma iseseisvust" kõigi tema käsutuses olevate vahenditega sh tuumarelva kasutamisega. Seda pole kellelegi vaja.

Just sellest võiks otsida vastust küsimusele, miks lääneriigid, mis on Venemaast majanduslikult vähemalt kümme korda ja sõjaliselt samuti kordades võimekamad, on vältinud vahetut sõjalist sekkumist ja konflikti jõuga lahendamist.

Niisuguses, potentsiaalselt apokalüptilises olukorras on esmane imperatiiv olukorra üle kontrolli omamine. Vastaspoolele ei tohi anda ajendit impulsiivseks käitumiseks püüdes teda samal ajal meelekindlalt suunata tegelikkusega arvestamise raskele teele. Just nii käitume me suitsiidsete kavatsustega isikute ja enesetaputerroristide puhul. Sest alternatiiv on kontrollimatu ja mõlemale poolele katastroofiliste tagajärgedega ettearvamatu areng.

Seni on see strateegia end õigustanud. Ukraina liitlaste toel kasvav võimekus on pea märkamatult viinud olukorrani, kus initsiatiiv on kaldumas nende kasuks samal ajal kui Venemaal jääb nii taktikalisi kui ka strateegilisi valikuid üha vähemaks.

Seejuures on tähelepanuväärne, et Venemaal puuduvad (isegi sisepoliitiliselt) usutavad argumendid konflikti eskaleerimiseks olgu siis n-ö vertikaalselt ehk uute sõjaliste võimete kaasamisega või horisontaalselt, st rünnakutega teiste lääneliitlaste vastu.

Sama loogikat järgib ka sanktsioonide rakendamine pakettidena, mitte n-ö tapva annusena. Möödapääsmatult on sellel kõrge hind Ukrainale hukkunute ja haavatute näol ja oht väsimiseks tema toetajatele, aga mis oleks alternatiiv? Neil, kes soovivad NATO hävitajaid Ukraina taevasse, sõdureid lahinguväljale ja pomme Venemaa linnadele tasuks mõelda, mis saaks sealt edasi.

Teine aspekt selle konflikti haldamisel puudutab üleilmset poliitilist tasakaalu. Teise ilmasõja järel loodud julgeolekukeskkonnas toimunud sügavad majanduslikud ja poliitilised nihked – Hiina ja Aasia, aga ka islamiriikide esiletõus, Aafrika kasvav demograafiline surve ja BRICS riikide majandusambitsioon – on kasvatanud pingeid ka julgeolekukorralduses, kusjuures riikide enamus vastustab üha enam lääneriikide, eelkõige USA domineerivat rolli.

Ja kuigi Venemaa agressiooni põhimõtteline hukkamõist ÜRO-s oli laiapõhjaline, tuleks kõigi järgnevate sammude osas olla realistlik: maailma riikide enamus asub selles konflikis valdavalt oportunistlikele positsioonidele ning eelistab otsese huvi puudumisel korral pigem USA/lääneriikide nõrgenemist. Lääneriikide strateegilise nõrgenemise vältimine ongi Ukraina sõja teine imperatiiv.

Hiljutised strateegilised tagasilöögid Afganistanis ja Lähis-Idas, samuti Sahelis, koos kasvava energia- ja toormesõltuvusega sunnivad meid palju rohkem kui vahest sooviksime pragmaatilisele koostööle, sh kolmandate riikide huvide mõistmisele käimasolevas konfliktis. Taustal on teadmine, et maailmas on palju neidki, kes vaid ootavad võimalust esitada lääneriikidele "õiglane" arve ajaloolise ebaõigluse eest.

Kolmas väljakutse puudutab meie arusaamist sõja lõpust, eelkõige Venemaa tulevikku silmaspidavalt. Pea konsensuslikult on sõnastatud, et Ukraina peaks selle sõja võitma, mõeldes tema suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse taastamist, sh Krimmi puudutavalt. Aga õigustatud moraalsele hukkamõistule tuginevalt on neidki, kes peavad vajalikuks seada peamiseks eesmärgiks imperiaalse Venemaa kaotuse selles sõjas, koos režiimi muutuse, sõjakurjategijate kohtu alla andmise, ulatuslikke reparatsioonide ja isegi Venemaa tükeldamisega.

Ajaloolisest kogemusest lähtuv skepsis sunnib siinkohal olema realist. Venemaa on kestev reaalsus ja Kremli tornidele ei heisata võidulippu. Siit kolmas imperatiiv: Venemaale jääb õigus rahumeelsele enesekorraldusele.

Kuidas rahumeelsuseni jõuda, ei ole selge, ometi tuleb enam loota Venemaa sisemistele jõududele kui välisele sekkumisele. Kui Ukrainal koos liitlastega õnnestub eelpool toodud printsiipidest lähtudes edasi liikuda, saabub kord hetk, kus Kreml ei saa ja vene rahvas ei taha seda sõda jätkata. Siis peaks meil jätkuma tarkust Venemaa muutumisele jõudumööda ja toetavalt kaasa aidata.

Jagades kannatamatust sõjakoledustele lõpu tegemise ja õigluse jaluleseadmise suhtes, tuleb ilmselt tunnistada, et see ootus asetub paratamatult laiemasse konteksti. Selle konteksti määravad lääneliitlaste, sh ka meie pikaajalised rahvuslikud huvid üleilmset stabiilsust silmas pidavalt. Vahest tulenevad just sealt johtuvatest imperatiividest need, kohati ka pettumust valmistanud poliitilised otsused, mille tunnistajateks olema viimase poole aasta jooksul olnud.

Kui see nii on, siis võib loota, et USA presidendi Joe Bideni kohati ebakindlatel seisukohavõttudel, Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni telefonivestlustel, Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğani vahendustegevusel ja isegi Saksamaa kantsleri Olaf Scholzi vastuolulisel Ukraina poliitikal on strateegiline ühisosa, mis aitab Ukraina selles lääne väärtuste eest peetavas sõjas võidule viia.