Punamonumentide teisaldamisest Narvas on juba natukene aega möödas. See toimus 16. augustil. Kas teie emotsionaalne purse, kus te nimetasite valitsust fašistideks, lihtsalt kogus hoogu? Oli see teie jaoks šokk, mis juhtus? Või oleks pidanud varem reageerima?

Seda võimalust meil ei olnud. Valitsus oleks nagu andnud Narvale võimaluse endal otsustada ja seda me tahtsimegi teha 15. augustil. Ja see, mis sai välja pakutud, oli kompromissvariant. Et me ei kiirusta, aga võtame enda peale kohustuse ette valmistada Narva uue sõjamuuseumi kontseptsiooni ja kokku leppida tehnilistes küsimustes. See oli muudatusettepanek, mida me pakkusime volikogule, aga Narva linnapea sai aru, et sellise variandi puhul ta ei leia toetust isegi oma koalitsioonis.

Aga nüüd me teame, et valitsusel oli juba kõik valmis. Tehnika oli kohal, politseinikud elasid kesklinna gümnaasiumis, mis on praegu remondis.
Inimesed teavad, et töölised olid toodud, nad asusid Narva-Jõesuus ja isegi need graniittahvlid, mis läksid siis rüüstatud mälestusmärkide kohale, olid valmis tehtud. See tähendab, et päevi, võib-olla nädalaid, oli kõik juba ette valmistatud 16. augustiks. Nii nagu "toredal" kommunistlikul ajastul midagi tehti mingite pühade eel, siis oli kindlasti vaja 20. augustiks lõppude lõpuks nendest punastest üle saada seal Narvas, see annaks võimaluse palju ja ilusasti rääkida, kuidas Eesti lahendab kõige tähtsamaid oma probleeme. Ja ehk siis oli ka lootus, et inimesed seda kuulates unustavad küsida, miks meil on nii tohutu inflatsioon, miks kommunaalmaksed on kordades suurenenud, miks meie ettevõtted üksteise järel peatuvad ja nii edasi.

Nii et meil oli konstruktiivne ettepanek selle kohta, kuidas me hakkaks koos seda riigile ülimalt tähtsat probleemi lahendama, aga valitsusel olid teised plaanid.

Kas see, et ka Peetri platsil kaks monumenti likvideeriti, oli üllatus?

See oli šokeeriv kogu linnale, sest enne seda oli juttu ainult tankist. Aga tulemuseks võeti maha kokku Narvas viis ja Narva-Jõesuus kaks mälestusmärki. Jõe ääres seisis üks kivi, mille peale oli kirjutatud, et see on koht, kus hukkus. leitnant Grafov. Seda kivi lõhuti nii, et inimesed nutsid seda videot vaadates. Ma ise vaatasin pealt, kuidas võeti tahvlid maha Peetri platsil. Kõik need maha võetud asjad – seal ei ole kommunistlikku propagandat, seal ei ole mingit ideoloogiat. Seal on juttu nendest inimestest, kes hukkusid sõjas.

Ma tuletaksin meelde, et meil kõrval siin Vaivaras seisavad mälestusmärgid hukkunud SS liikmetele – valloonid, belglased, 20. SS-diviis. Narvas endas on üks nõndanimetatud Saksa kalmistu, mida hoitakse ilusasti korras jne. Siin on juttu sellest, et need inimesed hukkusid ja nende hulgas absoluutne enamus oli neid, kes sõda üldse ei tahtnud, kes olid sunnitud sõdima, sest see oli ellujäämise küsimus.

Kui kallale tuldi kuuele mälestusmärgile lisaks tankile, siis see oli nagu külm dušš. Ja nüüd me teame, et valitsus soovib veel tegutseda. Narvas on veel minu teada 20 kohta, kus nad tahavad, kas mingeid tahvleid majade pealt maha võtta või midagi säärast.

Ja lõpetuseks veel. Mina sellest kohtumisest osa ei võtnud, aga meie volikogu liikmed käisid kuulamas ühte härrat, kes teatas, et riik õudselt tahaks, et Narvas saaks vahetatud nimetused 11 tänaval. Ma võtsin välja meie tänavate registri ja ma sain kokku 13 tänavat, mis kannavad kellelegi nime.

Inimesed ei näidanud seda emotsioonide lainet välja ja ei teinud midagi sellist, mida õudselt tahtis valitsus, et keegi tuleks mingi vastupanuga, siis saaks verd lasta ja siis pärast saada medaleid oma vapruse eest jne. Aga inimesed kõike seda mäletavad ja nende emotsioonidega on nii, et nad on meie sees ja need ei kao kuskile.

Aga mis te ütlete enamikule Eesti inimestele, kes sõitsid mööda sellest samast tankist ka kes ei talunud seda tanki seal? Meil on ju ka täiesti erinev ajaloo tõlgendus. Miks see tank oleks pidanud seal seisma, mis oleks olnud see lahendus? See ei ole ju ainult Narva linnaelanike küsimus, see on terve Eesti vabariigi küsimus.

Esiteks, ma ei nõustu teiega, et meil on erinevad ajaloo tõlgendused. Oli sõda ja sõdisid väga selgelt kaks poolt. Ühel pool oli Hitleri Saksamaa, Itaalia, Jaapan ja veel mõned riigid. Teisel pool oli koalitsioon ja ma tuletan teile meelde, et Roosevelt, Churchill ja Stalin isiklikult kohtusid mitu korda ja kõik see sõjaline tegevus käis kooskõlastatult. Te võite rääkida punamonumentidest, aga mina räägin sellest, et need olid liitlased, liitlaste väed. Mis saab selle vastu olla? Kui see oli maailmasõda ja selgelt seesama tsiviliseeritud maailm, mida me praegu näeme, astus välja Hitleri vastu.

Meie vaidlus tegelikult läheb selle üle, et kas me elame Eestis või me elame mingis sellises suuremas koosluses, kus on kehtinud Nõukogude ajast juba teatud stambid, teatud arusaamad, mis on läänes juba ammu kõrvale lükatud. Aga me peaksime rääkima tegelikult ka narvalastele sellest, mis toimus Eestis aastatel 1945–1948. Ja kuni 1991. aastani välja. Mida siin kõike kokku korraldati.

Kas seda korraldasid need hukkunud sõdurid?

Seda korraldasid need inimesed, kes panid selle tanki sinna.

Kas te tõesti ei näe vahet nende vahel, kes korraldasid terrorit ja nende vahel, kes sõdisid ja hukkusid sõjas fašismiga? Kuidas saab peas selline pudru olla? Kuulge, praegu Ukraina sõdib. Millistel tankidel sõidavad Ukraina tankistid?

Selle tanki T-34 peale on joonistatud punane täht ja selle nime all on Eestis väga palju kurja tehtud.

Selleks, et see täht rohelise värviga kinni katta, selleks ei ole vaja seda tanki varastada ja lõhkuda seda postamenti. Rääkige otse, et teile ei meeldi see punane täht, okei, lepime kokku, me värvime selle roheliseks. Seda ei ole enam näha. Või värvime valgeks. Ega valge tähe vastu teil ju vist midagi ei ole, Ameerika lipul on neid 50 tükki.

Küsimus on selles, et keegi ei tahtnud linnakorralduse küsimustes rääkida linna endaga. 30 aastat kõik oli vaikne ja äkki tekkis vajadus korraldada riigis, vot selline pogromm. Ma saan sellest väga hästi aru. Valitsus, mis ei saa hakkama majanduslike ja sotsiaalsete probleemidega, tahab korraldada väikest edukat sõda. Ta korraldas selle.

Kas te usute, et see kõik oleks juhtunud, kui poleks toimunud Venemaa kallaletungi Ukrainale? Kas Riias olev niinimetatud võidusammas oleks õhku lastud? See kõik oleks olemata jäänud.

Ärge ajage oma süüd kellegi teise kaela. Ma võin teile inimesena, kes ikka loeb mõnikord uudiseid, tuua välja kümneid ja kümneid asjaolusid, mis põhjendavad ühte või teist asja.

Tundub, et ajalooküsimustes me kokkuleppele ei jõua.

Meil ei ole seda võimalust lihtsalt. Te elate selgelt ühe narratiivi sees.

Ma elan selle narratiivi sees, mis on lääne maailmas valdav. Ma olen lääne maailma kodanik, aga mulle tundub, et need inimesed, kes seda seda tanki kaitsevad, on ida maailma kodanikud. Ja see ongi see põhivastasseis.

Läänemaailm, nimetada seda kuidagi ühtseks, see on enesepettus. Ma palun vabandust. Ma siin veidi vist viisakuse normidest läksin välja. Aga ma suure huviga vaatasin laupäeval otse-eetris seda, mis toimus Prahas. 70 000 – 100 000 inimest tuli tänavatele rääkima oma hädadest. Oma kindlate nõudmistega. Kas see näitab sedasama ühtsust? Kas see ei riku seda pilti, millega kogu aeg tullakse rääkima, et läänemaailm on ühtne?

Ma olen täiesti veendunud, et demokraatlikus Eestis tulevad ka sügisel ja talvel meeleavaldused selle vastu, et meil on kõrged elektri- ja gaasihinnad, inimesed ei saa hakkama, see on loomulik osa demokraatlikust maailmast. Niimoodi me elamegi, et inimesed tulevad ja protestivad. Aga seda muuseas ei ole seal ida pool Narva jõge absoluutselt olemas. Seal ei ole olnud ühtegi suurt meeleavaldust selle tapmise vastu, mis on Ukrainas toimunud.

No neil on oma nägemus tõenäoliselt. Neil on oma, Euroopal on oma ja Hiinal on oma.

Ma küsin hästi lihtsa küsimuse. Kas praegused kõik valitsuse liikmed on tõepoolest teie jaoks fašistid?

Need, kes sõna võtsid selles küsimuses, kohe kindlasti. Meil ei ole veel nii kaugele mindud nagu Lätis, kus üks nende parlamendi liige pakkus juba koonduslaagrite loomist. Minu arvates kõik, kes me siin territooriumil elame, peaksime olema üks suur, terve rahvas. Aga osad inimesed ei taha osaga sellest rahvast üldse rääkida. Ei taha mingeid selgitusi anda, kõik on ainult imperatiivis. Ja kuidas seda hinnata?

Kas te näete, et need sündmused, mis on Eestis nüüd rullunud ja need pinged, mis on ühiskonnas üleval, annavad võimaluse luua Narva sündmuste vastu olnud inimestel, teie kaasa arvatud, mingi poliitiline jõud? Kaheldamatult neid inimesi on Eestis kümneid tuhandeid, kes pole nõus sellega, mida Narvas ja mujal Eestis tehakse.

Ei, seda ma ei näe. Demokraatlikus ühiskonnas on tavalisel kodanikul õigus oma sõna öelda üks kord nelja aasta jooksul, kui ta käib valimistel või ei käi.

Järgmisel kevadel on valimised.

Jah, aga meil paistab, et ei ole ühtegi poliitilist jõudu, mis võtaks enda peale needsamad põhiõigused ja kogu selle temaatika. No lihtsalt ei ole. Meil paremast seinast alates kuni keskele on teatud spekter olemas, aga vasakpoolseid erakondi meil ei ole üldse.

Mulle endale tundus, et Keskerakond tegelikult nende Narva sündmuste ajal oskas laveerida üsna hästi. Tuli jälle see nende vana hea läbiproovitud süsteem kasutusele, kus erakonna esimees Jüri Ratas ütles, et tank tuleb ära viia, aga samal ajal sotsiaalmeedias kirjutasid venekeelsed Keskerakonna poliitikud väga tuliseid kirjatükke. See oleks olnud võib-olla see koht, kus Keskerakond oleks saanud oma venekeelsed valijad tagasi.

Vaadake, ma olen loomult väga kompromissilembene inimene. Ma olen otsinud seda kompromissi kõige raskematel aegadel ja kõike teinud selleks, et mitte lõhkuda ühiskonda. Ma olin välismaal, kui mulle teatati valitsuse soovist tank ära viia, mälestusmärkidest ma siis ei teadnud midagi. Ja Eesti Päevaleht võttis mult ühe intervjuu. Ja seal ma avaldasin arvamuse, et kõik peab olema tehtud tsiviliseeritult, et linn suudab riigiga kokku leppida. Teeme, nagu soovitakse, sõjamuuseumi. Kinnine ekspositsioon jne. Avaldasin selle arvamuse ja sain üsna palju toetust,. Siis ma tulin Eestisse ja siis hakkasid tulema uudised selle kohta, et tehnika on juba kohal, politseinike vastav üksus on juba kohal, töölised on juba kohal ja tekkis arusaam, et mitte keegi ei kavatsegi meiega seda asja arutada. See tähendab, et võimalus oli, aga valitsus nullis selle ära algusest peale. Neil olid kõik kaardid käes, nad märkisid need ära. Neil oli see võimalus protsessi algatada ja nad seda tegid. Neil ei olnudki kavas ühe kohaliku omavalitsusega. nendes küsimustes kokkulepe leida. Nad ei soovinud seda, oli vaja midagi muud. Ausalt öeldes praegu, teades, et plaanid lähevad veel edasi, ma ei tea, mida sellega teha.

Mis puutub Keskerakonna liikmete kirjutistesse, siis minu arvates, kui juba kuskil ühenduses on rohkem kui kümme inimest, siis tahes tahtmata tekivad neil erinevad arvamused erinevatel küsimustel. Inimesed on kõik erinevad ja neil võivad olla erinevad vaated. See on ka minu erakond ja ma olen aastaid väga hinnanud seda, et olles ühe eduka keskklassi ideoloogia fännid, et me siiski suhtume arusaamisega sellesse, et inimesed võivad erinevates küsimustes
mõelda erinevalt.

Kas saab mõelda nii radikaalset vastupidiselt? Kui on näha, et te olete emotsionaalselt väga rusutud ja kui teie erakonna esimees on öelnud, see tank tuleb sealt minema viia, siis miks te kirjutanud kohe lahkumisavaldust, vaid teid visatakse homme ilmselt Keskerakonna juhatusel erakonnast välja?

Sest meil on kollegiaalne otsustamine. Ma väga kardan neid erakondi, kus esimees ütleb ja kõik ütlevad, et saab tehtud. Peab olema võimalus vaielda ja rääkida. Veel kord tuletan teile meelde, et Eesti Päevalehele ma andsin intervjuu, kus põhimõtteliselt ma pooldasin sedasama. Kogu austusega, võtame maha ja viime sinna territooriumile, mis saab määratud linna sõjamuuseumi territooriumiks.
Ma rääkisin praktiliselt sama, ainult et valitsuse plaanid olid mõnevõrra teised ja meile ei antud lihtsalt seda teha. Et kõik oleks ilus ja rahulik.

Mis nüüd ikkagi edasi saab? Kui teid Keskerakonnast välja arvatakse ja arvestades, kui populaarne poliitik te kogu aeg olete Narvas olnud, siis on teil võimalus pääseda ka riigikokku üksikmandaadiga.

Nii kaugele ma pole mõelnud. Ma tean, et kui ma üritan seda teha, siis minu vastu hakkab töötama kogu Eesti meedia. Nii on alati olnud, kui ma olen raskustesse sattunud. Mul on väga konkreetseid juhtumeid, millega saaks siin illustreerida.

Mul on olemas elukutse. Ma olen kirjutanud mitu eesti keele õpikut. Üks õpik on vist unikaalne Eesti oludes, selle kogutiraaž praeguseks ajaks ületab 32 000.
Ma olen teinud mitu sõnastikku ja uskuge mind, ma olen väga hea õpetaja. Ma leian endale töö ja kusjuures sellise, mis ei ole nii närviline ja jõudu nõudev nagu töö riigikogus. Nii et minu jaoks iga tee lõpp annab võimaluse valida uus töö.

Kui Keskerakond teeb otsuse mind välja arvata, siis ma hakkangi sellel teemal mõtlema. Nii kaua, kuni seda otsust ei ole, olen ma keskerakondlane ja mõtlen sellest, kuidas oma erakond parlamendivalimistel võiduni viia.