X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Maris Lauri: Venemaa sõdib ka Eestiga

Maris Lauri.
Maris Lauri. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Me oleme sõjas. Kuulid küll ei lenda, kuid sõjas saab olla ka kuulideta. Sellise sõja on algatanud putinistlik Venemaa, sihtmärgiks lääs, sealhulgas Eesti, kirjutab Maris Lauri.

Ukraina otsene sõjaline ründamine 24. veebruaril tõi arusaama, et Euroopas on jälle sõda, kuid senini ei ole väga paljudele kohale jõudnud mõistmine, et Venemaa ei sõdi mitte üksnes Ukrainas.

Venemaa arusaam maailma ja lääne ühiskondade toimimisest on vildakas, sest toetub mitmetele ekslikele arvamustele. See ei tähenda, et ta ühel või teisel viisil toimides edu ei saavuta, kasvõi ajutist, kasvõi vähestki.

Venemaa imperialistliku loogika üheks aluseks on ettekujutus Venemaa suurusest, aga ka ettekujutus, et kõik ühiskonnad ja riigi toimivad sarnaselt Venemaale. Sellele lisandub sügavalt šovinistlik veendumus vene rahva väljavalitusest ja erilisusest ning teiste rahvaste ja riikide püsiv alavääristamine. Selline ülbus ja lühinägelikkus on ka põhjused, miks Vene võim pidevalt ebaõnnestub, kuid see ei tähenda, et ta ei suuda ümbritsevatele palju kahju tekitada.

Venemaa võimud ja propagandatorud on selgelt ja korduvalt väljendanud oma soove. Esiti tunduvad need läänes paljude jaoks jaburad, mistõttu neid ei usuta, paljud ei usu seda siiani. Kuid Venemaa võtab neid tõsiselt.

See on soov jagada Euroopa, aga miks mitte ka kogu maailm, USA-ga, kusjuures Venemaale tuleksid kõik "põlised Vene alad". Nagu teame, on selleks iga maalapp, kuhu Vene sõdur on eales astunud, olgu või sajandeid tagasi. Lisaks saada õigus otsustada Euroopa riikide ja rahvaste saatuste ja valikute üle ning see ei puudutaks enam mitte vaid endisi Vene või Nõukogude asumaid ja protektoraate.

Me teame, mida see tähendaks Eestile, meie naabritele ja paljudele teistele Euroopa rahvastele, me oleme seda kogenud, me näeme seda toimuvat Ukrainalt hõivatud maadel. Selle on ka Vene võimud selgelt välja öelnud: riikide ja rahvaste likvideerimine, hävitamine, tapmine, küüditamine, jäledad kuriteod, röövimine, vaesustamine. Me peame sellega arvestama.

Eesti ajaloos on kordunud see, et kui siinne maanurk jääb üksi, kui muu Euroopa tegeleb endaga, kui siin omavahel tülitsetakse, siis alati on Venemaa rünnanud. Need sõjad on olnud jõhkrad ja ülimalt laastavad, selles mõttes ei ole Venemaa sajanditega kübetki muutunud.

Selleks, et jääda vabaks ja välistada sõda, on Eestil vaja liitlasi ja partnereid. See on põhjus, miks Eesti ei kuulu mitte üksnes NATO-sse, vaid ka Euroopa Liitu, paljudesse teistesse ühendustesse ja organisatsioonidesse. Seepärast peabki Eesti rahvusvahelises poliitikas mitte üksnes olema ja osalema, vaid ka seda kujundama. Keskpärasus ei ole meie jaoks praegu aktsepteeritav.

Ükshaaval on lihtne riike murda ja vallutada, kuid nii kuis näha, ühtsetega Venemaa hakkama ei saa. Mis ei tähenda, et ta loobuks ühtsust murendamast või ei püüaks mingil viisil rünnata.

Venemaa ei pea sõda üksnes tavapäraste relvadega. Venemaa rünnakuarsenalis on sõnad, energia ja muu, ikka eesmärgiga tekitada lääne ühiskondades, sealhulgas Eestis, hirmu, ebakindlust, majanduslikke probleeme. See annaks aga Venemaale võimaluse, nagu ajalugu on korduvalt näidanud.

Nii olemegi sõjas, kuigi kuulid ei lenda. See, et Eesti on lääne tsivilisatsiooni piiririik, on saanud taaskord kinnituse. See tähendab, et Eesti pingutused peavad olema suuremad ja ettevaatavamad, vahel ka karmimad ja jõulisemad. Riik lihtsalt peab end rohkem kehtestama ja sellega tuleb kõigil Eestis arvestada.

Sõjas olevas ühiskonnas kehtivad rahuajaga võrreldes mõneti teistsugused reeglid. Loomulikult oleneb väga palju sealjuures sellest, milline sõda on. Eesti ja lääne jaoks tervikuna koosneb see sõda eelkõige sõjast mõtete ja südamete üle, väärtuste üle, selleks kasutatakse ka küber- ja energiasõda.

Praegu on põhiline tähelepanu energial: Venemaa tekitatud energiapuudujääk, mis peaks tooma külmad toad, seisvad tehased, haiglad, koolid ja muu. See peaks tooma inimesed tänavatele ja sundima lääne valitsusi taganema, loobuma Ukraina abistamisest ning nõustuma detsembris esitatud ultimaatumiga.

Venemaa sõda inimeste meelte, mõtete ja vaimu pärast, sõda väärtuste üle on olnud pikaajaline, kuid muutunud viimase poole aastaga eriti agressiivseks ja jälgiks.

See sõda on võtmetähtsusega, sest putinistide soov on muuta lääne inimeste mõttemaailm analoogseks Venemaal valitsevaga, kus tunnistatakse üksnes jõudu, millega lepitakse ja millele alistutakse, kus sõltumatu mõtlemine, kahtlemine ja küsimuste esitamine on kõrgema astme kuriteod, kus ellujäämine ja elukvaliteet sõltub pugemisoskusest ja reetmisvalmidusest ning nõusolekus olla kurjategija. Sellist maailma on väga lihtne valitseda.

Lääs, ka Eesti, on seni olnud Venemaalt lähtuva sõnamürgi suhtes üpriski leebe. Kuigi 24. veebruar muutis paljut, ei ole see olnud piisav. Venemaa tegevus on ju nüüd ühelt poolt jõhkram ja otsesem, teisalt peenem ja salakavalam. Näeme seda Eestiski, kus isegi mõni riigikogu liige on end avalikult Venemaa pooldajana määratlenud.

Oma mõtteharjumusi ja uskumusi on väga raske muuta, eksimuste ja petetuks osutumise tunnistamine on emotsionaalselt raske, eriti kui seotud on inimesed, keda oled pidanud sõpradeks või lähedasteks. Kuid kuue kuuga on igaüks võimeline tegema valiku Venemaa ning Eesti/lääne/Ukraina vahel ja esimese valiku puhul peaks inimene mõtlema, kas tema koht on ikka siin.

Tuleb mõista, et sõjaaja reeglid on teistsugused kui rahuaja omad. Eesti ei ole sõda alustanud, seda on teinud Venemaa. Meie peame end kaitsma, ka siis, kui kuulid ei lenda. See tähendab mõningate reeglite muutmist, seda, et riik on teatud juhtudel varasemast karmim, selgesõnalisem ja piiravam.

Seda on ilmselt väga paljudel raske emotsionaalselt aktsepteerida, kuid me peame mõistma, et oleme juba sõjas, õnneks küll mitte n-ö kuumas, kus kuulid lendavad. Piiririigina ei saa Eesti lubada, et siin ollakse vastase poolel, isegi seda ei saa lubada, et ollakse neutraalne või jäädakse kõrvaltvaatajaks, sest selle loogika taga on tihtipeale omakasu ja valmisolek vaenlasega koostööd teha.

Eestlase sabajuurikasse on kasvanud ettevaatlikkus ida poolt tulevasse. Mõnes on kindlasti ka alandlik hirm, vene keeles: уважение (jah, tean, et sõna tõlge on teine, kuid ma annan edasi selle laialt levinud tavatähenduse).

Ma arvan, et kindlameelsetena ei ole meil vaja karta. Nii nagu ikka, on kõige suuremad lärmajad ja rusikatega vehklejad kõige suuremad argpüksid, kes ei suuda ise mõelda ja kel pole sisemisi väärtusi. Nad on alati võidetavad ja ülemängitavad, lihtsalt tuleb ise olla tark ja kindlameelne, ka kannatlikkus ja järjekindlus on hädavajalikud. Lisaks, headest sõpradest on alati abi.

Aga meil on ka nõrkused, mida peame ohjama. See on rumalus, isekus, ahnus ja lühinägelikkus. Pagendaks selle nüüd ära, nii nagu 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses sai tehtud. Siis me võidame!

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: