Telefonikelmide ohvriks on viimase kolme aasta jooksul langenud ligi tuhat eestimaalast, kellele tekitatud kahju ületab 15 miljonit eurot. Kui mulje oli, et pärast sõja algust kõned lakkasid, siis nüüd laekub jälle iga päev politseile kaebusi. Miks on see kuriteoliik nii massiline aga ka praktiliselt pidurdamatu?

50. eluaastates Leana – nimetagem teda selle varjunimega – elab ühes Eesti väikelinnas ja puutub tööalaselt kokku paljude inimestega, mistõttu esineb anonüümselt. Ta on üks ligi tuhandest eestimaalasest viimase kolme aasta jooksul, kelle tegid paljaks telefonikelmid. Kahju on iga aasta miljonites.

See ei ole ainult meie maailmanurga mure. Sarnased petukõned nuhtlevad suuremaid riike juba aastaid. Näiteks USA-d, Kanadat ja teisi ingliskeelseid maid pommitatakse India kõnekeskustest, kus skeemid on ohvrite peal peensusteni lihvitud. Samu võtteid kopeeritakse Ida-Euroopas.

Kui maailma mastaabis väike keel kaitses meid varem välismaa kelmide eest, siis Eestit tabas suurem laine neli aastat tagasi ja sihikule võeti eeskätt venekeelsed inimesed. Tüssamise variatsioone on palju, konkreetselt Leana langes niinimetatud pangapettuse ohvriks.

Sündmused algasid 4. novembri õhtul kella poole viie paiku, kui helistas isik, kes esitles ennast Swedbanki töötajana. "Ta rääkis vene keeles. Ja küsis, et toimub midagi minu pangakaardiga. Ja ta ütles, et on oht, et raha varastatakse," ütles Leana.

"See on kõige levinum stsenaarium nende skeemide juures. Et kõigepealt helistaja tutvustab ennast pangatöötajana. Tegelikult päris sageli käib selle juurde see, mida nimetatakse telefoninumbri maskeerimiseks. Number võib välja nähagi täpselt nagu Swedbanki kõnekeskuse number. Ja võib ka tekkida teatud nutiseadmetes nimi Swedbank. Kahjuks täna tehnilised võimalused lubavad selliseid pettusi teha," rääkis Swedbank Eesti riskijuht Raul Vahtra.

Lai avalikkus ei tea, et juba 2020 veebruaris lõi politsei spetsiaalse uurimisrühma, mis hakkas telefonikelmide võrgustikku kaardistama. Kasutades võtteid, millest avalikkuses rääkida ei saa, õnnestus uurijatel murda sisse petiste süsteemidesse, tänu millele näeme täna pilti ka nende poolelt.

Et tegevus on massiivne ja jultumust ilmestab kas või  see, et seal on eraldi edetabelid, kus kelmid võistlesid omavahel ohvrite tüssamises nii ühe kontori sees kui kontorite vahel,  kuni roppude kleepsudeni ekraani serval, millega kõnepetis end motiveeris.  

Ühest sellisest keskusest helistati ka Leanale. Lisaks sellele, et telefon näitas, justkui tuleks kõne Swedbanki numbrilt, teati proua täisnime ja et ta on just selle panga klient. Võimalusi, kust see info saadi, on mitu.  Üks näide on justkui Swedbanki nimel tehtud libaloosimised, kus lubatakse korterit või autot, mille tegelik eesmärk on andmeid kalastada.

Leanaga läks edasi nii, et esimene petis ühendas ta edasi inimesega, kes esitles end Swedbanki sisekontrolli töötajana. Väideti, et Leana pangakonto kaitsmiseks tuleb tehingud blokeerida ja kogu veebipank uuesti lähtestada.

"Kui inimene enese identifitseerimiseks ütleb kasutajatunnuse ja siis nad ütlevad, et nüüd me saadame teie telefonile kinnituse, palun kinnitage see PIN1-ga, siis me teame, et me oleme teid identifitseerinud. Ja sellel hetkel on kurjategija kontol sees," selgitas Raul Vahtra.

Vahtra kinnitas, et esiteks on siinsete pankade teenindajad suutelised suhtlema eesti keeles, isegi kui see pole nende emakeel, teiseks ei küsi nad kunagi sellisel moel enda tuvastamist ja tagatipuks saab kahtlase tehingu peatada kliendilt küsimata.

Leana oli enda sõnul tol hetkel eriti hajevil ja haavatav, sest tema tütar viibis samal ajal haiglas. Kokkuvõttes sisestas ta kolm korda Swedbanki nimel esinenud petistele oma Smart-ID või PIN-kalkulaatori koodi. Tagantjärele on näha, et iga korraga kanti tegelikult kontolt raha minema.

See oli aga alles algus. Petised väitsid, et ohus on ka Leana konto Coop Pangas.

Coop Panga nimel esinenud petis nõudis lisaks, et proua saadaks oma ID-kaardi kujutise. Peale selle, et pihta pandi kõik kontol olnud 600 eurot, võeti Leana nimele ka krediiti, 5000 euro peale.  

Mõlema panga kontolt pätsatud raha kanti edasi kellegi Natalia arvele LHV Pangas. Tagantjärele tuvastas politsei, et ka tema oli ohver.

Kuid ka sellega lugu ei piirdu. Esiteks öeldi prouale, et 24 tundi pole mõtet veebipanka minna, sest tema kontot uuendatakse. Järgmisel hommikul helistas Swedbanki libatöötaja uuesti juba uue jutuga.

Prouale väideti, et pangas tegutseb ilmselt korrumpeerunud töötaja, kelle paljastamiseks on vaja abi: tuleb läbi viia salaoperatsioon, kus daami nimele võetakse laen juba kolmandast pangast – SEB-st – ning see sularahas üle anda, misjärel väidetav suli tabatakse.

Leana ei ole kaugeltki ainus eestimaalane, kes sarnast juttu uskuma jäi. Ajakirjandusest on läbi käinud, kuidas üks härra viis 11 500 eurot teisest sambast võetud raha sõna otseses mõttes parki prügikasti peale, teisel juhul andis daam Palace'i hotelli ees 22 000 eurot salaagendina esinenud petisele.

Heas usus tegutsenud Leana sõitis Tallinna ja oli juba põhimõtteliselt vormistanud SEB pangas 10 000-eurose laenu, aga kuna see polnud tema kodupank, nõuti väljavõtet Swedbankist. Swedbanki peakontoris Tallinnas vaatas Leana oma kontot ja nägi, et see on tühjaks tehtud.

Leana kirjutas avaldused nii pankadele kui politseile. Tema kogukahju on ligi 10 000 eurot.

Raul Vahtra sõnul õnnestub umbes pooled pettused katse staadiumis peatada – kas inimesed ärkavad kiiresti või pangatöötajad reageerivad kummalise käitumise peale –, aga kui raha on juba kontolt liikuma läinud, on jänesehaake tagasi pöörata ülikeeruline. Leana raha liigutati paari sammuga krüptovaluutaks. Kui varasematel aastatel käisid mõned petiste kaastöölised Eestis rahal füüsiliselt järel ja üksikud neist peeti ka kinni, siis täna on krüpto valdav trend.

Politsei asus peamehi püüdma

Et ohvreid lisandus sadade kaupa, aga üksikute ülekannete jälitamine oli perspektiivitu, püüdis politsei tabada organisatsiooni südant. 2020 alguses loodud spetsiaalne rahvusvahelist koostööd teinud uurimisgrupp taipas, et kõnekeskuste mahajooksmine näeb küll efektne välja, aga sellest on vähe tolku – laudadel seisavad vaid terminalid, aga serverid asuvad laiali üle Euroopa.

Pärast kahte aastat juurdlust toimus tänavu aprillis operatsioon, kus konfiskeeriti 51 serverit Saksamaal, Hollandis, Lätis, Soomes, Prantsusmaal ja Ukrainas. See oli jackpot.

"Me nägime, et neil on andmebaasid, kus on klientide andmebaasid, me nägime täpselt, kuidas ja milliseid andmeid kogutakse. Me nägime seda, et inimesed teevad oma dokumentidega pilte. Et seal on väga palju ka Eesti inimesi, kes seisavad, dokument käes, ja on teinud pilte. Mis viitab sellele, et meil on kindlasti ohvreid rohkem, kui meie teame. Et kõik ei ole politseid teavitanud. Me oleme üritanud neid tuvastada ja nendega ühendust võtta ja küsida, millise kelmuse või pettuse ohvriks sa langenud oled," rääkis Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juht Urmet Tambre.

Tegu on suurima eestlaste eestvedamisel korraldatud rahvusvahelise politseioperatsiooniga ja Eesti suurima andmemahuga uurimisega. Kokku saadi 300 terabaiti teavet, näiteks ainuüksi ühel suhtlusplatvormil on kümme miljonit rida kelmide omavahelisi vestlusi.

Üllatusega avastasid uurijad, et grupp ise kutsus end nimega Stratton Oakmont, mis oli päriselt eksisteerinud kurikuulus Ameerika maaklerfirma, mis tüssas hulka kliente ja andis ka ainest filmile "Wolf of Wall Street". Grupeering tegeleski viimasel ajal peamiselt investeerimispettustega.

Muu hulgas saadi kätte videod, kus kõnekeskuste töötajad suhtlesid isekeskis, oma tehnilise toega või salvestasid oma koolitusi ja kõnesid. See annab unikaalse sisevaate kelmide maailma. Nii palju kui näha, on kõnekeskuste töötajad üllatavalt noored ja õhkkond nagu ühes tavalises avatud kontoris. Tihti mängib töö taustaks näiteks energiline muusika.

Ukraina Stratton Oakmont koosnes teadaolevalt 21 kõnekeskusest, kus iga päev töötas 400 inimest ja kolme aasta jooksul käis läbi üle 5000. Kontorid asusid üle Ukraina, kuid peamaja Dnipros. Grupeeringul tuvastati vähemalt 30 000 kannatanut 71 riigist, kuid enamus on Vene kodanikud. Massiivse materjali läbi töötamine alles käib, aga seni on suudetud tuvastada 20 juhtfiguuri, kellest 18 puhul leiti otsene seos Eesti kannatanutega. See info edastatakse sügise jooksul Ukrainasse, kus esitatakse loodetavasti süüdistus.

Kes katab kahju?

Ehkki politsei saavutas suure läbimurde, on Leana pettunud ja tunneb end kaitsetuna. Ta tegi uued pangakaardid ja ID-kaardi ning vahetas igaks juhuks välja isegi telefoniaparaadi ega julge internetis üldse enam tehinguid teha.

Naine, kes niigi kaotas kõik säästud, maksis algul hambad ristis laenu, aga maikuust enam ei suuda.

"Ma saan tema tunnetest aru. Et see võibki tunduda ülekohtune, loomulikult. Ja see ongi ebaaus inimese vaatest. Aga me peame aru saama ka sellest, et nende krediidiasutuste osas, kust see laen on võetud, inimene on tegelikult ise allkirjastanud need taotlused. Siin  tekibki see küsimus, et kes siis peab selle kahju kinni maksma?" rääkis Vahtra.

Mis on ikkagi moraal? Keegi asjaosalistest ei loo suuri illusioone, sest sarnaseid kõnekeskusi on veel ja petuskeemid arenevad pidevalt. Seetõttu on oluline hoiatamine, aga teisalt tuleks politsei ja prokuratuuri meelest üle vaadata ja selgeks vaielda, kas kannatanud peavad ikka kõik pättide kahjud ise kinni maksma.

Kui oli mulje, et pärast sõja algust petuskeemid lakkasid, siis pärast ajutist langust on aktiivsus taastunud ja keskmiselt saab politsei iga päev kümmekond teadet. Pettuste tüüpe on palju ja täpse statistika tegemine on keeruline teema, aga ohvrite arv Eestis on kerkinud kindlasti üle tuhande ja kahjud kokku üle 15 miljoni. Kusjuures üha rohkem on topeltohvreid ehk inimesi, kes juba said kord petta, aga kellega võeti uuesti ühendust ja lubati kuidagi raha tagasi tuua, aga selle asemel peteti veel rohkem.

Kõige lihtsam viis on katkestada kõne ja helistada oma kodupanka või politseisse tagasi juba avalikult teada numbril.