Hodges: Ukraina vägede vastupealetung on muljetavaldav
Euroopas asuvate USA maavägede endise ülema ja praegu mõttekoja CEPA analüütiku Ben Hodgesi sõnul oli Ukraina vägede vastupealetung muljetavaldav, kuid Vene väed pole veel täielikult kokku varisemas.
Ukraina on tagasi võtnud üle 3000 ruutkilomeetri maad, Harkivi juures põhjas ja Hersoni juures lõunas. Kas see, mis toimus Harkivi juures, oli üllatus?
See on kombinatsioon venelaste tahte kokkuvarisemisest, logistika väsimusest, liidrite hukkumisest. Sõdurid on kaotanud tahte võidelda. Kui anda pärast ettevalmistust raske löök kindlasse kohta, siis tihti juhtub sõjas nii, et vastane vajub kokku. See annab hoogu. Ukrainlaste võtmeks on surve jätkamine, et vastasel ei tekiks võimalust ümber pöörata ja valmistuda. Surve avaldamine on raske.
Teiseks, mis mind tõesti üllatas, oli see, kuidas ukrainlastel õnnestus hoida saladuses operatsiooni julgeolek. Teame sellest, mida venelased teevad, rohkem kui seda, mida ukrainlased teevad. Seda on raske teha, kui on tuhanded sõdurid, keda ringi liigutatakse ja kes viiakse rünnakuks positsioonile. Inimestel on ju mobiiltelefonid.
See oli tõesti muljetavaldav, kuidas nad seda tegid. Ja siis veel pettus (deception). Rünnakust Hersonile räägiti nii palju, et venelased viisid oma üksused eemale kohast, mida ukrainlased tegelikult rünnata tahtsid. Need sammud ei üllatanud, pigem avaldasid muljet.
Milline peab olema logistika, et just seda kirjeldatut ellu viia?
Loomulikult transport. Vaja on liigutada palju sõdureid. Kui liigutad raskeid soomusmasinaid või tanke, siis ei taha, et nad sõidaksid ise, vaid et neid veetakse. See on väljakutse. Teiseks on vaja kütust ja laskemoona, et rünnakut hoida. Kui toimub läbimurre, siis ei taha ju peatuda, sest sul pole piisavalt kütust.
Mulle tundub, et ukrainlased tegid head tööd kütusevarude kasvatamise ja kiire kasutuselevõtuga, et tankid edasi liiguksid. Logistilises plaanis on see tõeline positiivne areng. Laskemoona liigutamine pole kerge. Laskemoon on raske ja see pole nagu haamer või liivakott, vaid tegemist on lõhkeainega. Sellega tegelemine on samuti väljakutse.
Ausalt öeldes, ja ma ei taha seda liialt tähtsustada, kuid tundub, et ukrainlased on mõne kuuga arendanud välja tugeva logistilise süsteemi, olles samal ajal sõjas.
Mainisite Venemaa sõjaväe kokku vajumist. Kas see kestab edasi või toimus see vaid Harkivi suunalisel rindel?
See on hea küsimus ja seepärast ei saagi me hakata veel võiduparaadi kavandama. Ma ei tea, kui kaugele kokkuvarisemine levinud on. See võib olla nakkav, eriti kui rääkida sõduritest, kes tegelikult ei taha seal olla. Vene juhtkond pole teinud eriti head tööd, et tagada neile vajalik toit, vesi, riided, ravimid.
Kahtlustan, et kui ukrainlased suudavad jätkata survet, levib see üha kaugemale. Me veel ei ole selles olukorras, kus kõik kokku variseb.
Kui vaadata kaarti, siis kas Harkivist lõuna poole ja Hersoni suunal on võimalik hakata survet avaldama? Mis nüüd edasi saab, kui ennustama hakata?
Kui vaadata kaarti - ja ma hoian Musta mere kaarti lähedal käepärast -, siis peale vaadates näen kaht pealetungisuunda. Üks on Harkivist lõunas, mis on juba haaranud Kupjanski ja Izjumi ning liigub üha kaugemale lõunasse. On mingid teated isegi Donetskist. Kui see vastab tõele, siis on vau-efekt.
Lõunas Hersoni suunal, mis polnud peamine, on ka mitu keerulist liikumist. Ma näen potentsiaali liikuda edasi Krimmi peale, isoleerida maavägede tugevdamine Krimmi kaudu. Kui ukrainlased saavad HIMARS-id ja teised pikamaa raketilaskeseadeldised, täpsusrelvad ning jõuavad nendega Krimmi laskeulatusse, kus on lennuväljad ja Sevastopol, ja millest venelased sõltuvad, siis muutuvad nad kaitsetuks. Siis on vaid aja küsimus.
Seega pole tegemist sõjalise liikumisega, kus üks pool võtab alasid mõneks ajaks enda alla ning siis teine tuleb tagasi suuremate jõududega? Rinne liigub edasi-tagasi?
Venelastel on rohkem vägesid. Ma ei näe viiteid, et neil oleks ülisuuri formatsioone stardivalmis värskete sõduritega. Nende jaoks oleks suure vastupealetungi alustamiseks vaja lahendada mitu probleemi. Isegi kuus kuud pärast sõja algust ei tööta jala-, mere- ja õhuvägi koos. See, mida meie nimetame ühisoperatsioonide juhtimiseks, seda ei toimu.
Nende logistika on endiselt suure surve all. Osaliselt seepärast, et nad teevad, mida neil on vaja teha, ning seepärast, et ukrainlased on teinud väga head tööd, sihtides laskemoonaladusid, kommunikatsioonipunkte, peakortereid.
Kui ukrainlased nii jätkavad, on venelastel väga raske veritsemine peatada - nii kaudses kui ka otseses mõttes.
Ajaraam, millest on räägitud, on kuus-seitse nädalat talve tulekuni. Kas selle ajaga on võimalik võtta territoorium Krimmini?
Muidugi. Olen kindel, et ukrainlastel pole kavatsustki peatuda lihtsalt seepärast, et talv tuli. Need poisid tegutsevad kogu aeg talvel, nii nagu venelasedki. Kas talvel on mõju? Näiteks droonide nähtavuse mõttes, see muutub pisut raskemaks. Liiklus muutub, sest mõned teed muutuvad keerulisemaks.
Kuid selles valguses, et kumb on nendes tingimustes tõhusam, siis loomulikult ukrainlased, sest neil on hoog sees. Pole midagi armetumat, kui istuda kaevikus jäise külma käes, jalad märjad. Puudu on ka moraalifaktor, siis pole erilist ärgitust midagi kaitsta.
NATO peasekretär Jens Stoltenberg küsis talveriideid, seetõttu küsingi, et kas ajaraam on kuni seitse nädalat või kestab pealetung järgmise kevadeni?
Ukrainlased jätkavad võitlust kogu talve. Neil on vaja talveriideid. Olen kuulnud seda mõnelt ukrainlaselt otse. On täiesti teostatav, et ukrainlased lükkavad venelased selle aasta lõpuks tagasi 23. veebruari joonele. Mõnes kohas on ukrainlased juba sellel joonel.
Seega räägime järgmisest kahest ja poolest kuust, mil jätkame neile lubatud asjade andmist. Siis on see kõige lähem koht, kus nad olla võivad. See jätkub järgmisse aastasse ja Krimm saab vabaks.
Kas olete ka ise andnud nõu Ukraina sõjaväele?
Mul poleks kohane sellest rääkida.
Räägime lõunarindest ka, mille üks osa on ka Zaporižžja tuumajaam. Kas seal on oht tuumaõnnetuseks?
Olen Zaporižžja pärast väga murelik. Kreml on vastutustundetu ja hoolimatu. Võib-olla hoiavad nad sellest kinni kui võimalikust vahetuskaubast.
See on koht, kus rahvusvaheline kogukond alates Hiinast, mitte ainult USA, Euroopa Liit, Suurbritannia ja teised Euroopa riigid, peavad toimuva hukka mõistma ja avaldama survet Kremlile. Kui toimuks rahvusvaheline hukkamõist ohule, mille ta tuumajaama ümber loob, võib isegi (Venemaa liider Vladimir) Putin reageerida.
See kõlab liiga optimistlikult. Putin ei ole siiani hukkamõistudest hoolinud.
Kui selles tuumajaamas toimuks suur katastroof, siis see avaldaks mõju rohkem kui Ukrainale, Poolale ja Balti riikidele.
Tegelikult on paar korda, kui ta on rahvusvahelisele survele reageerinud. Võin olla valel teel, kuid mis on valikud? Ukrainlased ei hakka seda kohta ründama. Seega peame välja mõtlema mingi muu viisi. Võib-olla kui rahvusvaheline surve ei tööta, siis aja jooksul, kui ukrainlastel on rohkem aega Zaporižžja ümber põhja, ida ja lõuna suunas liikuda, võivad venelased väed välja tõmmata. Ma ei tea.
Kui neil ei õnnestu suunata elektrit Krimmi või kuhu nad tahtsid, siis nad oleksid rahul ka jaama purustamisega, kuid ei tundu mõistlik, et nad tahtlikult looksid õnnetuse, mis paiskaks atmosfääri radioaktiivset materjali.
Samas tundus ju ka uskumatu, et nad kaevusid Tšornobõli juurde maasse.
Jah, teil on õigus. See on osa probleemist. Sul on väljaõppeta, distsipliinita sõdurid ja juhid, kes viivad ellu Kremli suuniseid – sõjakuritegusid ja varguseid. Seega pole tegu eriliste tuumateadlastega. Mul on vähe usku, et käsuahelas Kremlist seersandi, kapteni, kindralini kohapeal järgitakse väga täpselt käske. See on osa riskist.
Kui Venemaa ei tõmba ise rahvusvahelise surve tõttu välja, siis võib neid sundida manööverdama välja, kui Ukraina üksused liiguvad edasi põhja, ida ja lõuna poolel. Venelased peaksid evakueeruma, et vältida ümberpiiramist.
Moskvast ja Peterburist on tulnud teateid, et mõned seadusandjad kohalikul tasandil kutsuvad Putinit läbikukkumise eest Ukrainas vastutust võtma. On ka teateid, et Putin võttis juhtimise enda kätte. Kas see sisaldab ohtu võtta isiklik vastutus igasuguse läbikukkumise eest ja kas see resoneerib ühiskonnas?
Ma ei tea, mis toimub Kremli müüride sees, kuid olen kindel, et inimesed süüdistavad üksteist ja näitavad näpuga. Kahtlen, et president Putin tahab olla isiklikult seotud läbikukkumisega. Seega suhtun skeptiliselt sellesse, et ta tahab olla komandör ja asju juhtida. Aga võib-olla ta usub, et suudab asja päästa.
Olen üllatunud, et Šoigu ja Gerassimov on endiselt tööl. See osutab korruptsiooni sügavusele ja olukorrale, kus lojaalsust hinnatakse rohkem kui kompetentsust. Ma ei tea. Neil on probleem. Neil on käsustruktuur, mis ei sobinud algusest peale. Nad ei juhtinud seda kui sõda. Neil polnud normaalset struktuuri ja nad ei jõudnudki punkti, kus luua ühine juhtimisstruktuur.
Kui pole korrektset juhtimisstruktuuri, siis on väga raske teha vajalikke muudatusi.
Olete öelnud, et peaksime olema valmis Venemaa lagunemiseks. Kas pidasite silmas kohe, viie või kümne aasta pärast?
Räägin järgmisest viiest, mitte kümnest aastast. Tahan hoiatada, sest esiteks me olime külma sõja lõpul Nõukogude Liidu lagunemiseks täiesti ette valmistamata.
Ilmselgelt oli muutus väga hea mitmete riikide jaoks, kuid jõudsime olukorda, kus Venemaal ja piirkonnas, kus me ei olnud valmis, ei langetanud me parimaid otsuseid, vaid eeldasime. Olin isiklikult naiivne, et demokraatia ja kapitalismiga muutub kõik heaks, kuid igal pool nii ei läinud.
Kas keegi mõtleb sellele, et kui Venemaa Föderatsioon laguneb, siis mis saab tuumarelvadest, energiainfrastruktuurist, võimalikest põgenikelainetest. Lisaks on ju Venemaa kõikmõeldavate rahvusvaheliste agentuuride osa. Peame mõtlema mõjudele.
Muidugi võin olla täielikult valel teel, sest ma ei väida end olevat kremloloog või Vene ekspert, aga vaatan järgmisi asju. Esiteks, Venemaa Föderatsiooni moodustavad 120 eri etnilist rühma. Teisisõnu kolooniad, mille tsaar haaras ja mida Nõukogude Liit kindlustas. Ma ei usu, et kõik on innukad kokku jääma, kui näevad võimalust.
Tuva vabariik Siberis on kaotanud rohkem sõdureid kui ükski teine, see on uskumatu. Tšetšeenid - nemad vaatavad ja ootavad võimalust välja murda. Lisaks pole tegemist suure rahvastikuga. Nii hiiglaslikku pindala arvestades ei ole 140 miljonit inimest väga palju, et seda kõike hoida. Lisaks pole tegemist terve rahvaga. Äsja lugesin Bloombergist, et 2025. aastaks lahkub Venemaalt 200 000 IT-spetsialisti. See pole hea.
Euroopa liigub eemale Venemaast kui energiaallikast, see mõjutab nende majandust. Nende relvatööstus pole viimase kuue kuu tõttu erilise aupaistega kaetud. Eksport kannatab. Lõpetuseks, arvestades korruptsiooni kaitseministeeriumis ja paljastust, et Vene sõjavägi pole tema suurust ja investeeritud raha arvestades efektiivne, siis isegi venelased peaksid mingi hetk mõistma, et nüüd aitab küll. Seetõttu arvan, et tükid hakkavad lagunema.
Kas sõjaline ühtsus lääneriikide seas endiselt püsib? USA kaitseminister Lloyd Austin tunnustas äsja Ramsteini kohtumisel, et 50 riiki aitavad Ukrainat, aga kas on märke murenemisest, sest Ukraina ei saa kõike, mida vajab?
Minu tunnetus viimast Ramsteini kohtumist vaadates on, et USA, Kanada ja teised partnerid ja liitlased on pühendunud. Ukraina on praegu edukas ja seetõttu on veelgi ahvatlevam püsida sellega kaasas.
Loomulikult on vaja teha rohkem. Kindlasti peavad USA ja teised jätkama toe andmist, mis on aidanud Ukrainale edu luua. Kaugmaarelvad, nagu ka raketikaitsesüsteemid, et kaitsta kättemaksulöökide eest Venemaalt tsiviilelanikkonna vastu, mis on lihtsalt jube.
Viimase nelja päeva jooksul olen siin, Saksamaal näinud kaht küsitlust, mis näitavad kogu parteispektri ulatuses Ukrainale väga tugevat toetust, välja arvatud Alternatiiv Saksamaale. Tundub, et enamus sakslasi toetavad abistamist. Nad on piisavalt arukad, et mõista, et see avaldab mõju neile ja majandusele.
Küsimus pole ainult oma korteri soojas hoidmises, vaid majanduses. Saksa valitsus tundub olevat teinud päris head tööd gaasi varumisel, alternatiivallikate otsimisel ja ettevalmistamisel. Eks näha ole, kas kuu pärast on inimesed endiselt valmis toetama, kuid siin on koht ka liidritel selgitada, miks üht või teist asja on vaja teha.
Lääneriigid ei räägi ühel häälel, mis on sõja tulemus? Mis on eesmärk? USA kaitseminister Austin ütles aprillis, et Venemaa peab olema nõrgestatud tasemeni, et ta ei ründa enam kedagi teist.
Siin on mu ainus kriitika USA presidendi Joe Bideni administratsioonile. Ta tegi sügisest luureinfot jagades, pingutusi organiseerides ja eeskuju näidates head tööd. Paar päeva tagasi teavitas USA välisminister Antony Blinken kahest miljardist dollarist abist nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis.
Aga nad endiselt ei ütle välja, et tahavad, et Ukraina võidab ja et tehakse kõik, mis võimalik ja vajalik, et aidata Ukrainal võita. Endiselt kuuled, et ei taheta venelasi provotseerida. Seega me ei anna ukrainlastele teatud relvi, mis tõesti midagi muudaksid ja kiirendaksid liikumist võidu poole.
Nii kaua kui USA kõhkleb, kõhklevad ka teised riigid. Ja ka USA-s on kuulda, et tuleks läbi rääkida, et justkui oleks jube, kui Putin maha murtaks. Mina nii ei arva. Muidugi võib igaüks, kes teda asendab, olla hullem. Millegipärast ei suuda nad öelda v-tähega sõna ehk et me võidame.
Toimetaja: Barbara Oja
Allikas: "Välisilm"