Järvamaal Ahulas elav Merike on pidanud ilma joogiveeta läbi ajama üle 20 aasta. Igapäevast tarbevett saab naine naabri puurkaevust, mille kvaliteet on kahjuks kehv – vesi rikub ära nii kodumasinad kui kraanid, samuti ei kõlba see juua.

"Ilmselt on seal väga palju rauda sees ja aeg-ajalt lööb seal mingisugune, ma ei oska öelda, eriti kui on suured sajud, kas sinna jookseb kõrvalt mingi vesi sisse või tuleb sealt põhjaveest midagi üles, tekib selline õlikiht veele peale ja see lõhnab väga ebameeldivalt," kurdab Merike.

Veel hullem lugu on Peipsiääre vallas Nina külas elaval Maarikal, kelle kaevuvesi ei kõlba isegi enda pesemiseks. Kaevuvee kvaliteet muutus kaheksa aastat tagasi ning sellest ajast alates toob ta kogu kasututava vee kas poest või vanemate juurest.

"Minu kaevus hakkasid kummalised teod nii-öelda – muutub vee värv, kord on must, kord on hall-must, kord on roheline, kord on punane. Ükskord panin veekeetja sisse vett ja tulid seebimullid välja. Siis ma mõtlesin, et ei, parem ostan viieliitrise kanistri poest ja rahulikult joon seda vett," räägib Maarika.

Naine arvab, et probleem võis alguse saada uutest naabritest, kes enda kaevu reostasid, aga kuna vesi tuleb sama liini pidi, siis kannatasid kõik naabrid.

Peipsiääre vald on üks neid omavalitsusi Eestis, mille tiheasustusega külades võib iga maja hoovis näha oma kaevu. Ühine veevärk on seal seni olnud vaid mõte paberil ja suureks väljakutseks uuele vallavalitsusele.

"Tehniliselt ei ole see üldse probleem, probleem on rahas. Üks ridaküla maksab meile kaks miljonit ja kui toetusraha on sellest 65 protsenti ja 35 protsenti on omaosalus, siis see omaosalus on vallale väga suur," kurdab vallavanem Piibe Koemets ja lisab, et kohalikud inimesed on ühisest vee- ja kanalisatsioonisüsteemist tegelikult väga huvitatud.

Keskkonnateadlane Vallo Kõrgmaa, kes on pea 15 aasta uurinud vett, selle kvaliteeti ja põhjusi, miks vesi ühel hetkel ei ole enam nii hea kui varem, teab täpselt, mis on rusikareeglid, et salvkaevudes oleks puhas joogivesi.

"Kaevu ümbruses on tegevuskeeluala, mis on mõeldud kaevu enda kaitsmiseks, see on 10 meetrit. Ja kui me salvkaevust võtame vett joomiseks, siis peaks olema 50 meetrit veel vahe puhastussüsteemiga. Kui sa immutad pinnasesse, siis me räägime 60 meetrist, mis peaks olema kaevu ja imbväljaku vahel." Seda vahemaad tuleb jälgida ka naabritega.

Kõrgmaa sõnul on ühisveevärkides veekvaliteet üldiselt hea, omaveevärkides aga on olukord palju kehvem. "Keegi õnneks maha ei sure," heidab ta nalja, kuid lisab, et tõsiseks probleemiks on fekaalne reostus. Samuti on probleeme raua ja mangaaniga. 

Vaata "Siin me oleme" saadet esmaspäeva õhtul kell 20.