Kampaaniad on teinekord head ja mõistlikud, eriti kui koondatakse jõude kellegi hädas aitamiseks. Heategevuslikke kampaaniaid korraldatakse Eestis ja mujalgi maailmas küll haigete laste, hüljatud loomade, lagunevate muinsusväärtuste, vaevatud keskkonna ning teiste tähelepanu ja tuge vajavate gruppide või isikute heaks.

Kui kampaania korras kutsutakse aga üles kedagi ahistama, kellegi õigusi piirama, ühte inimest või suuri inimgruppe lausa tühistama, tuleb otsustavalt hoogu maha võtta ja pidurit tõmmata. Tuleb rahuneda. Enamasti hindab ajalugu sellised kampaania korras toimunud kättemaksuaktsioonid hukka.

Kui selliste kampaaniate käigus pillutakse ainult sõnu, ei ole kahjud päris pöördumatud ja rahu taastamine on kergem. Ajalugu tunneb kahjuks aga kampaaniaid, mis lõppesid veriselt ja mille käigus said viga või lausa surma süütud inimesed erinevatest rahvuslikest, usulistest või teistest vähemusgruppidest. Kõigi selliste kampaaniate ohvrite arv ulatub miljoniteni. Eks Jeesusegi ristilöömisel mängis Pilatusele: "Löö risti!" karjuv vihane ja ülesköetud rahvahulk oma rolli.

Kui vaadata viimase nädala meediakajastusi, siis märkan hirmuga, kuidas kriitika Vene Õigeusu Kiriku pea patriarh Kirilli aadressil on tasapisi muutumas rünnakuks Eestis tegutseva Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (MPEÕK) ja konkreetsemalt metropoliit Eugeni (Jevgeni) vastu. Tuletan meelde, et kirik ei ole ainult üks inimene, kes kiriku eest kõneleb. Kirik koosneb inimestest. Ka MPEÕK-i liikmed on kümned tuhanded Eesti inimesed meie hulgas, keda iga selline avalik rünnak haavab.

Me ei tohi unustada, et selles kirikus on väga suur hulk liikmeid, kes on mõistnud ja jätkuvalt mõistavad hukka Venemaa sõja ja hävitustöö Ukrainas nagu ka patriarh Kirilli sõda toetavad seisukohad. Heaks näiteks selle väite kinnituseks on paljude MPEÕK liikmete allkirjastatud kevadine kiri patriarh Kirillile, mis väljendab kirikuliikmete suurt muret ja valu sõja pärast Ukrainas. Samuti tuleb rohkem tähelepanu alla tuua koguduseliikmete nädala tagune pöördumine.

Võidakse imestada, miks mina pidurit tõmmata kavatsen, kui olin ise pisut enam kui nädala eest ERR-i portaalis avaldatud arvamusloos patriarh Kirilli jutluse terav kritiseerija. Kirjutan seetõttu, et näen kuidas just minu artiklit kasutatakse uute ja üha karmimate sanktsioonide ja karistusaktsioonide ettepanekute allikaks.

Mul ei ole mingit põhjust ümber sõnastada ühtegi oma toonases artiklis avaldatud mõtet. Ometi kahetsen, et ma ei protestinud toimetuse poolt pandud pealkirja "Patriarh Kirill on andnud loa tappa", sest mõistan täna sellest otseütlevast väitest tulenevat negatiivsust. Ise olin sõnastanud oma artikli pealkirjaga "Kirilli ristisõda" eeldades, et see kutsub artiklit ka lugema.

Väljendasin oma artiklis ootust, et MPEÕK-i juhid ütleks välja, kas patriarh Kirilli väljaütlemistele on siinpool Peipsi järve ja Narva jõge elavate Vene õigeusu kiriku liikmete toetus või antakse neile selgelt ja üheselt hukka mõistev hinnang. Sealt edasi on aga viimastel nädalatel hakanud ilmutama ridamisi üha äärmuslikumaid üleskutseid ja ettepanekuid MPEÕK-i registrist kustutamiseks, nende varade riigistamiseks ja ümberjagamiseks, metropoliit Eugeni elamisloata jätmiseks ja maalt välja saatmiseks.

On isegi esitatud arvamus, et Aleksander Nevski katedraal tuleks lammutada. Minu meelest on selliste ettepanekute kontekstis vaja kiiresti aeg maha võtta, et oleks mahti olukorda tasakaalustatult analüüsida.

Kuigi siseministeerium ei ole välistanud metropoliidi elamisloa tühistamist on mul hea meel, et siseminister Lauri Läänemets on alalhoidlikum, kui ütleb:

"Metropoliidi elamisloa tühistamine pole eesmärk omaette, riigi esmane huvi ja eesmärk on, et metropoliit Eugeni ühemõtteliselt patriarh Kirilli sõjaõhutuse hukka mõistaks ning oma siinsele kogukonnale selge sõnumi annaks. Peame arvesse võtma, et metropoliidi senised seisukohad pole andnud alust tema elamisloa tühistamiseks ning selle tegemine nüüd ilma kindla põhjuseta mõjuks paljudele siinsetele õigeusklikele usulise tagakiusamisena. Aga kui Eugeni Moskva patriarhi sõjaõhutusi veenvalt hukka ei mõista või koguni toetab, oleks see loomulikult alus metropoliit Eugeni elamisloa tühistamiseks."

Olen seisukohal, et tagaselja ja vaikimise eest ei tohiks kindlasti kellegi elamisluba tühistada. Selles kontekstis on eriti oluline süveneda Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (MPEÕK) Sinodi neljapäeval tehtud pöördumisse. Sinodi pöördumine on oma olemuselt suurema kaaluga kui metropoliidi seisukohad, esindades nõnda teda.

See tekst ei ole kindlasti selle sõnastusega, nagu paljudele meeldiks, kuid rõhutab siiski nende seisukohtade muutumatust, mis ühiselt Eesti Kirikute Nõukogu teiste liikmeskirikutega kevadises avalduses sõnastati ja millele metropoliit Eugeni alla kirjutas. Sinodi koostatud avalduses kinnitatakse, et kirik on kõigi sõdade vastu, ta on rahu poolt ja kõigi konfliktide rahumeelse lahendamise poolt. Samuti korratakse üle, et koos teiste kirikutega mõisteti märtsikuus Venemaa sõjategvus Ukrainas hukka.

Avalduses väljendatakse muuhulgas mõtet, et ei taheta poliitiliselt pooli valida ja püütakse distanseeruda poliitikast, rääkides kõigi oma liikmete nimel ja kõigi eest selleks, et oleks üksteisemõistmine ja rahu. Just selle seisukoha tõttu kõlab avalduse tekstist läbi kitsikus või kimbatus seoses sellega, et kirikujuht Moskvas ei ole sugugi sama tasakaalukas oma väljaütlemistes.

Sellele, et avalikkuses ja meedias jätkuvad üleskutsed, et kirik annaks poliitilise hinnangu käimasolevate sündmuste kohta ning esineks poliitiliste avaldustega, vastatakse küsimusega: kui kirik tõmmatakse nendesse vaidlustesse ja hakkab poliitikutega sarnaselt vihaselt hukka mõistma toimuvaid sündmusi, kus siis saaks inimene leida rahu oma ärevuses hingele?

Selle retoorilise küsimusega annab sinod minu arvates üsna delikaatselt hinnangu just patriarh Kirilli tegevusele, kes sama joont ei jälgi ning on ammu muutunud poliitiliseks figuuriks.

Sinodi seisukoht, et kohtumõistmine riikide valitsejate ja vaimulike liidrite üle peaks toimuma ainsa eksimatu Kohtumõistja – Jumala poolt, näitab paraku, et ise ei olda valmis ei Putini ega Kirilli seisukohti otsesõnu hindama või hukka mõistma.  Venemaa sõjategevus Ukrainas mõistetakse siiski üheselt hukka.

Olen ise kindel, et väga suure osa MPEÕK-i tavaliikmete eest on kõige kõnekamalt kõnelenud juba kevadel Arvo Pärt, kes juba märtsis tegi mitmekeelse pöördumise sõnadega:

"Kallid Ukraina sõbrad, kallid kolleegid, kallid, kes te kõik praegu elu hinnaga võitlete oma kodu eest!

Me kummardame teie vapruse ees, millel on meeletu kannatuse hind.

Oleme teiega koos nii palju, kui saame. Meile on jäänud vaid klomp kurgus ja pisarad ja palved. Sõnad on hakanud kaotama oma tähendust.

Andke meile andeks!

Andke meile andeks, et me ei suutnud teid kaitsta meie ajal kujuteldamatu katastroofi eest.

Elagu Ukraina! Слава Україні!"