Selleks, et diplomaatia ajalugu taustajuttudes päris unarusse ei jääks võtan ette ühe Helsingi antikvariaadist leitud mälestusteraamatu aastast 1950. Tegemist on Soome esimese diplomaatilise asjuri Gustav John Ramstedti meenutustega Soome esindamisest Jaapanis ja pisut ka Hiinas aastail 1919 kuni 1929 (Gustav John Ramstedt "Lähettiläänä Nipponissa. Muistelmia vuosilta 1919-1929", 4. trükk, 1951, originaal 1950).

Gustav Ramstedt on teatmeteostes rohkem küll märgitud lingvistina, mongoolia keele asjatundjana ja korea keele õpiku autorina, kuid kümme aastat noore Soome Vabariigi esindamist kaugel idas väärib minu arvates samuti tähelepanu. Pealegi on lugu noorte riikide diplomaatide tekke ja arengu poolest sarnane ka Eesti Vabariigi algusaegadele ning taasalgusaegadele.

Rootsikeelne soomlane Gustav Ramstedt jõudis enne tsaaririigi kokku kukkumist käia seitsmel korral uurimismatkadel Siberis, Kesk-Aasias ja Mongoolias, tutvudes sealsete keeltega. 1917 nimetati ta Helsingi ülikooli professoriks ja tema uurimused altai ja mongoli keelte kohta on asjatundjaile ilmselt ka tänapäeval tuttavad.

Kuidas ta diplomaatiasse sattus? Väga lihtsalt. Saabus 1919. aasta suvel tagasi Helsingisse ja sai samas majas elanud kingsepalt paberitüki telefoninumbriga, millele oli palutud viivitamatult helistada. Mida Ramstedt ka tegi ja selgus, et see oli välisminister Rudolf Holsti number. Paluti kohe külla tulla. Selgus, et Ramstedti teadmata oli valitsus nimetanud ta vahepeal Soome asjuriks Jaapanis ja Hiinas. Nii lihtsalt see käiski.

Tungiv soovitus oli, et pole siin midagi kokutada, tuleb kohe teele asuda, kuna ida asjade tundjaid Soomes ju jalaga segada ei olnud. Ramstedt hakkas asju ajama, kuid käis ka välisministeeriumis uurimas, et mida amet üldse tähendab, mida tegema peab ja kuidas käituma.

Kohalesõit oli keeruline ja ka ajad olid keerulised. Ainus viis olnud laevaga Londonist kohale seilata. Seegi osutus raskeks, kuna ei olevat pileteid olnud. Londonis kohtunud aga Ramstedt juhuslikult tuttava laevakapteniga, kelle abiga saadi asjad kiirelt joonde ja piletid leidusid kui nõiaväel. Tolle aja üks suur eelis oli see, et mobiiltelefone ei olnud ja ka muidu oli ühenduse võtmisega kitsas lugu. Umbes nagu meil nõukaajal, kui ma töölt lahkudes ei pidanud nägu näitama enne, kui järgmisel hommikul, sest kodus meil telefoni ei olnud.

Ramstedti õnnetuseks oli olemas telegraaf ja nii saigi ta laeval olles sõnumi, et peab Singapuris maha minema, reisima Siiamisse ehk nüüdsesse Tai kuningariiki sealseid võime Soome tunnustamise eest tänama. Keeruline värk, kuid asi õnnestus ja ta sai ka kohtumise Siiami välisministriga, seda küll kell 2 öösel.

Edasi viis tee ta Shanghaisse ja sealt Tokiosse. Vahepeatusel Shanghais oli Ramstedt üldiselt nagu looduse ime, keda kõik ajakirjanikud usutleda tahtsid. Hiljem leidis ta lehtedest massiliselt oma väljaütlemisi, millel ei olnud tegelikkusega mingit pistmist. Sama kordunud muide ka Jaapanis mõnel korral. Igal juhul jõudis ta Tokiosse, kus samuti täheldas suurt huvi Euroopast saabunud diplomaadi isiku vastu.

Tema Jaapani-kogemus ilmestab paljut, mis pädeb diplomaatias ka tänapäeval. Nii näiteks tõdes ta, et hoolimata tavast ja rangest protokollist jõudis nii mõnigi lõuna- või õhtusöögi kutse temani viimasel hetkel. Harilikult tähendas see toona, ja tähendab ka praegu, et keegi tähtsama riigi esindaja oli eitavalt vastanud ja oli vaja kiirkorras laua ääres koht täita ning käiku läksid nii-öelda teise ringi ehk väikeriikide esindajad.

Ühenduse pidamine Helsingi ja Tokio vahel oli keeruline ja diplomaat pidi tihti kohapeal ise asju otsustama. Nii näiteks ei saanud ta kuidagi võimalust oma teise sihtriiki, Hiinasse minna volikirju esitama. Nimelt nõudnud Peking, et enne tuleb sõlmida kahepoolne sõpruse leping ehk rahuleping. Kuid Soome ja Hiina ei olnud tõtt öelda kunagi sõdinudki.

Poola ja Tšehhi kolleegid olid põrganud sama müüri vastu ja neil kulus suhete vormistamiseks aastaid. Ramstedt kirjutanud seevastu Hiina saadikule, kellega ta hästi läbi sai, pika kirja nõutava lepingu mõttetusest. Too tõlkinud paberi ära, saatnud oma kommentaariga Pekingisse ja tuligi kutse minna volikirju üle andma.

Mitme riigi saadikud käinud seepeale soomlaselt pärimas, et kellele ja kui palju ta maksis, et asjad korda said. Vastuväiteid ei usutud. Kuid siit üks reegel: tasub hästi läbi saada kõigi diplomaatidega, ei tea kunagi, millal sul neid vaja võib minna.

Tegelikult pädeb see üldse asukohamaa kodanikega suhtlemise kohta. Ramstedti poole pöördunud üks Ungaris elanud jaapanlane, kes soovis võtta soome keele tunde. Endise õppejõuna oli soomlane neid nõus ka andma. Huviline nooruk suunati hiljem Genfi Jaapani esindusse. Kui 1920 oli Soome ja Rootsi vahel vaidlus Ahvenamaa pärast, soovinud Rootsi Tokiolt toetust oma seisukohale. Ramstedt suhtles Jaapani ministriga, kuid kirjutas soome nägemusest ka ülevaate, mille saatis oma õpilasele Genfi. Too jagas seda seal Jaapani delegatsioonis, kes selle tulemusel aitas kaalukaussi kallutada Soome kasuks.

Kui Jaapan keeldus Helsingis saatkonda avamast, et mõttetu riik, siis ähvardanud Ramstedt, et ta kolib Soome esinduse Tokiost Pekingisse, kuna kohalolek ju mõttetu. Tekitas küll pingeid, kuid asjad läksid liikvele ja jaapanlased olla hiljem öelnud, et Helsingi osutus väga kasulikuks Venemaa tegevuse jälgimisel.

Kasuks tuli ka jaapani keele algete omandamine, nagu ka loengud ülikoolis mongoli ja tunguusi keelest. Kohaliku keele oskus on diplomaadile alati kasulik ja nii loengute kui ka kohalike esperantistide toetusel ringi reisimine teinud Ramstedti tasapisi tuntuks keisrikoja liikmetelegi. Ramstedtil õnnestus tutvustada soome kultuuri ja jätta kohalikele mulje kasvõi sellega, et ta oli üks väheseid välismaalasi, kes suutis söögipulki kasutada.

Kokkuvõttes näib, et Ramstedtil õnnestus pelgast asjuri staatusest hoolimata jätta diplomaatide seas mulje, et ta on üks vähestest välismaalastest, keda jaapanlased tundsid ja hindasid ning kes pälvis nii-öelda erikohtlemise. Muide, kaasa aitas ka põhjamaine vaoshoitus, kuna jaapanlastele käib väga närvidele, kui keegi ärritub.

Muljeid on raamatus muidugi massiliselt, ka Hiinast, need aga siia enam ei mahu.