Põhjus, miks me täna teiega siin maha istusime, on ikkagi seotud sellega, et umbes täpselt nädala pärast saab täis teie tööaeg välisluureametis. Ja see juhtub meie eluaja kõige suurema julgeolekukriisi keskel ja ka tegelikult enne teie ametiaja lõppu. Kui te lahkute sellises situatsioonis, see jutustab kõrvalt, et midagi on viltu, keegi on rahulolematu?

Ma võin kinnitada, et mitte midagi ei ole viltu. Lihtsalt, ma olen olnud selle asutuse juht pea seitse aastat. Ja ma olen Eesti riigikaitse süsteemis töötanud viimased 23 aastat.

Kui ma lasin silme eest läbi oma lääne kolleegid, siis minu seitsme aasta jooksul on vahetunud neli CIA peadirektorit, kaks Briti luure juhti, kolm Leedu sõjaväeluure juhti jne. Ma olen kõige staažikam lääne luure juht meie lääne luure community's. Küll võib-olla siiamaani kõige noorem, aga siiski kõige staažikam. Ja ma ütlen ausalt, et luurejuhi vahetuseks tegelikult ei olegi ühtegi head hetke. Sest kui ma nüüd meenutan oma ametis oleku aega, siis vist ei ole olnud ühtegi hetke, kus ma võiksin öelda, et ei ole kriisi või pole kriisi hõngu.

Nii et täitsa selgelt, Mikk Marran, mingit luukeret ei ole?

Ei! Mingisugust luukeret ei ole, lihtsalt veel kord, seitse aastat iga tippjuhi jaoks on ikkagi väga-väga pikk aeg. Ja lihtsalt selle suve alguses ma n-ö vaatasin tagasi, et milline on minu selline energiatase, milline on minu temperatuur juhina, ja ma leidsin, et on õige aeg hakata vaatama uusi väljakutseid just juhina. Seitsme aastaga peaks iga tippjuht suutma ellu viia need mõtted, mis ta on tahtnud ellu viia. Ja ma mäletan, kui ma taotlesin teist ametiaega kaks aastat tagasi, siis ma tegin seda sellepärast, et asutuses olid just ellu viidud väga suured reformid, just struktuuri ja töökorralduse osas. Minu soov oli garanteerida, et kõik need muudatused oleksid maksimaalselt rakendatud. Ja täna ma võin öelda, et töö sujub välisluureametis väga-väga hästi.

Teatav skepsis või küsimärgid on ikkagi õhus, paljuski tänu Meelis Oidsalule. Nimelt tuli endine kaitseministeeriumi asekantsler Oidsalu välja sellise pika kirjatükiga, kus ta siis ikkagi tegi mitmeid rohkem või vähem diplomaatilisi ja laiale avalikkusele võib-olla ka lõpuni mittemõistetavaid etteheiteid. Aga lühidalt kokkuvõttes oli tema sõnum see, et te põgenete keset sõda metsa?

No ei ole niimoodi! Aga ma tahan rõhutada, et sellele ametile, välisluureametile on antud kasutada väga erilised õigused ja väga erilised võimed, mis tähendab, et meie asutuse DNA-s on sisse kodeeritud täpsus ja korrektsus. Ja ma ütlen täie kindlusega: me oleme olnud väga täpsed ja korrektsed, mis puudutab Vabariigi Valitsuse tellimust luureinfo hankimiseks. Me oleme täitnud kõik meile pandud ülesanded. Me oleme olnud väga korrektsed, mis puudutab kokkuleppeid kaitseministeeriumiga, erinevad eesmärgid ja kokkulepped, mis me oleme läbi aastate koos kirja pannud, on sajaprotsendiliselt täidetud. Sealhulgas ka need eesmärgid, mis said kokku lepitud eelmise aasta lõpus kaitseministeeriumi juhtkonnaga, on välisluureameti poolt sajaprotsendiliselt täidetud. Kolmandaks, välisluureameti üle toimub pidev järelevalve erinevate Eesti Vabariigi asutuste ja institutsioonide poolt, alustades riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve komisjonist, sealt edasi õiguskantsler, riigikontroll ja kaitseministeerium ise. Kõik need asutused on saanud alati kogu vajamineva info, on saanud vastused kõikidele küsimustele ja on veendunud, et me ajame siin asutuses õiget asja. Ja kui juba jutt läks sellele kurikuulsale minu kursavenna artiklile, siis ma tahaksin võtta veel kord selle võimaluse ja parandada väga olulise vea, mille arvamusartikli autor esitas. Välisluureametil ei ole ühe miljoni eurost katuseakent. See katuseaken isegi ei maksa veerandit sellest summast. Lihtsalt uue bürootiiva ehitamisega said mõned meie inimesed natuke tänapäevasemad töötingimused.

Informeeritud ajakirjanikud on kirjutanud taustaloo, kus siis ikkagi jutustatakse, kuidas 2021 suvel oli see julgeolekukeskkond selline närviline. Et ühe korraga oli Valgevenes migrandikriis, toimus Vene vägede koondumine Ukraina piiri taha ja ka selline venelaste sõnamanööver nimega Zapad. Ja kaitseministeeriumis oli tunne, et teie maja, välisluureamet on kuidagi uimane, ei reageeri sellele.

Ei. Välisluureamet ei olnud uimane, välisluureamet oli alati olemas. Oli olemas inimeste näol, analüütikute näol ja oma hinnangute näol. Ja me jäime oma hinnangute juurde. Et need kolm sündmust, mis te üles lugesite, ei ole omavahel seotud. Ja nende sündmuste kombinatsioonis ei ole sõjalist ohtu Eesti Vabariigile. Me jäime oma hinnangu juurde ja nii see ka läks.

Siis, kui see kõik juhtus, olite teie puhkusel, oli sügav suvi, juulikuu, kui ma õigesti mäletan. Teie olite puhkusel, teie asetäitja oli puhkusel ja kaitseminister pidi teile kuskile puhkusekohta kõne võtma ja ütlema, et kuule, tule tööle tagasi. Meelis Oidsalu hiljem on ise jutustanud, et ta oli öelnud, et annab teile kitli peale, kui sa tööle tagasi ei tule?

Välisluureamet toimib alati ka ilma peadirektorita, isegi kui üks peadirektori asetäitjatest ei ole tööl. Minul on mitu väga head asetäitjat, kes alati n-ö kontrollivad olukorda ja tagavad, et meie info ja hinnangud oleksid õigel kohal olemas.

Aga millest siis teie hinnangul selline õhu klaarimine või musta pesu pesemine?

Ma ausalt öelda ei tea. See on minu jaoks üks müsteerium, mis veel vajab lahendamist. Ma olen Meelis Oidsaluga ju aastaid olnud kolleeg ja isegi sõber. Mina olin see, kes kaitseministeeriumisse Meelis Oidsalu tõi aastal 2000. On väga hea kursavend, väga tark inimene. Loomulikult eelmisel aastal olid emotsioonid üleval, igaühel olid oma seisukohad, oma visioonid, mis võib juhtuma hakata. Meil oli oma hinnang, oma nägemus asjast, ja me jääme selle juurde. Ja nii see peakski olema. Luure hinnang peaks alati olema sõltumatu.

Olete pärast temaga suhelnud pärast neid artikleid?

Jaa, muidugi. Meie lapsed tantsivad ühes rahvatantsurühmas. Ikka käime vaatamas esinemisi.

Ja mismoodi see kohtumine siis välja näeb?

Surume kätt, ajame juttu. Teeme pilti.

Kui teie tulite, siis see asutus kandis nime teabeamet. Teie ajal vahetati see nimi välisluureametiks. Hakkasid pihta need avalikud aastaraamatud. See ongi siis märk ka teatavast sellisest enesekindluse kasvust või?

Absoluutselt. Ma jätkuvalt aeg-ajalt loen seda, et luure võiks olla veel avatum. Aga kui me tõesti võrdleme praegust hetke sellega, kus me olime aastal 2002 või 2014, siis luure, ma arvan, on palju avatum. Ma arvan, et Eesti maksumaksja teab, et selline asutus on olemas, ja Eesti Vabariigi kodanikud teavad, millega see asutus üldjoontes tegeleb. Ja ma arvan, et see on üldine trend lääne luure kogukonnas. See lihtsalt on nii. Meil ei olnud mõtet sellest rongist maha jääda. Mis puudutab nüüd nime vahetust, siis ma arvan, et see nimevahetus aitas ka asutusel igapäevaselt hoida seda fookust. Milleks me oleme ellu kutsutud? Me oleme ellu kutsutud selleks, et hankida luureinfot, mis puudutab Eesti Vabariigile olulisi välisjulgeolekuohtusid. Teabeamet, väga elegantne nimetus asutusele, aga minu meelest natuke ähmane.

Kas see muide vastab tõele, et inimesed olidki sellest nimest teabeamet niivõrd eksitatud, et teie sekretärile helistati, küsiti näiteks, ma ei tea, kinokavasid või midagi sellist?

Jaa ja minu sekretär või abi tegelikult lõpuks loobus ei ütlemisest, vaid võttis kinokava kõrvale ja andis inimestele teada, mis on täna kinos ja millal seansid algavad. Ja teine küsimus, mida me tihti saime, oli see, et kust saab hauakivisid, kui palju maksavad ja kuidas sinna saab peale graveerida, kuna Rahumäe kalmistu on meie krundile ka väga lähedal. Inimesed olid väga pahased, kui teabeamet ei suutnud neile anda seda infot.

Mida te ise peate suurimaks saavutuseks? Konkreetsetest töövõitudest te meile jutustada ei saa?

Väga tahaks, aga tõesti ei saa. Võib-olla 50 aasta pärast saame uuesti kokku ja räägime.

Aga kas see ongi siis nii, et tegelikult suurimad töövõidud on mingid suured jamad, mis on õnnestunud ära hoida?

Jah. Kindlasti on need jamad, mis on õnnestunud ära hoida. Kindlasti on need tegevused, mis on takistanud meile vaenulike riikide tegevusi või nende soove midagi teha. Õnnestumised, ma ütleks, et luuremaailmas kõige suurem eduelamus tuleb mitte siis, kui me saame mingi väga ägeda salajase info, vaid eduelamus tuleb siis, kui me näeme, et see infokild läheb ka otsustajatele korda. Kui selle info najal tehakse ettenägelik otsus, hea otsus. See on luuraja kõige suurem eduelamus. Mitte see, et väga salajane infokild, panen seifi, olen väga õnnelik seda seal hoides.

Ei ole mingi saladus, et põhifookus ja põhivastane on meil Venemaa. Kaitsepolitsei on selle aja jooksul enda ridadest leidnud mõningaid reetureid, vastaste tiimi mängijaid. Teil sellist õnne või õnnetust ei ole olnud?

Töö käib. Jah, me ei ole leidnud. Aga julgeolekuasutuste vastavad struktuuriüksused pidevalt jälgivad olukorda, püüavad tuvastada mustreid ja mustritest väljuvaid tegevusi. Loomulikult, ükski julgeolekuasutuse juht ei saa olla 100 protsenti kindel, et nende asutuses ei toimu midagi kahtlast. Aga veel kord, me oleme sellele läbi aastakümnete väga palju tähelepanu pööranud. On olemas erinevad meetmed, erinevad tehnoloogiad, mis neid struktuuriüksusi nende töös aitavad. Ja meil ei tasu kindlasti alahinnata ka meie vastasvõistkonda, nagu te ütlesite. Tegemist on äärmiselt professionaalsete inimestega, kellel on vaja oma töövõidud saavutada. Käed rüpes me kindlasti ei istu.

Aga sellist, et kedagi oleks tabatud teie ridadest, ei ole?

Siis see oleks tõenäoliselt teada ka juba teile...

Siis me teaksime, oleksime kuulnud sellest?

Oleksite kuulnud.

Venemaa luure ajaloost, võimetest, võimekusest on väga palju juttu olnud, aga teisalt on olnud ka ikkagi päris kurioosseid juhtumeid, näiteks kui uurivate ajakirjanike grupp Bellingcat võttis vahele Navalnõi mürgitajad. Millest see episood näiteks jutustas teie jaoks või mis pilguga te vaatasite?

(Muigab – toim.) Niimoodi naljaga pooleks võiks öelda, et kes teeb, sel juhtub. Ja kui me vaatame Vene eriteenistuste tegevust, siis loomulikult meedia huviorbiiti jõuavad need sündmused, mida võib nimetada ebaõnnestumiseks. Et ülesannet ei täidetud n-ö lõpuni korrektselt. Aga meil tasub alati mõelda selle peale, kui palju juhtub samal ajal õnnestumisi, millest ei räägita, sest see ongi eriteenistuste DNA osa – oma tööst mitte rääkida, oma õnnestumistest mitte rääkida. Veel kord, meie vastasvõistkond või Venemaa julgeolekuteenistused on väga võimekad ja professionaalsed. Kindlasti on neil ka väga mitmeid edulugusid nende äparduste kõrval. Muide, ma ka tahan toonitada, et need äpardused võisid olla meile kui täielikud läbikukkumised, aga ma arvan, et Vene Föderatsioon nende tegevustega saavutas selle, et sõnum sai kohale viidud, et Vene opositsionäärid, inimesed, kes on Vene praeguse režiimi vastu, leitakse üles ja neid võidakse n-ö sihitada.

Millal teie jaoks sai selgeks, et Venemaa ründab päriselt Ukrainat?

Märgid olid ikkagi olemas juba 2021 sügise lõpust. Vahetasime infot ja analüüse oma lääne partneritega. Siis ka Ameerika Ühendriigid tegid otsuse oma luurehinnangud avalikustada. Kui te loete meie viimast ohuhinnangut, mille me avaldasime veebruari alguses, siis, kui ma ei eksi, oli seal lause, et Venemaa sõjaline rünnak Ukraina vastu on võimalik alates veebruari teisest poolest. Nii ka kahjuks läks.

Ma saan aru, et isegi Ukrainas oli inimesi, kes ei uskunud seda enne, kui esimesed raketid lendasid?

Jah, kindlasti oli ka Ukrainas erinevaid hinnanguid. Aga ma arvan, et seal oli ka suur osakaal sellel otsusel Ukraina juhtkonnast või Ukraina juhtkonnas, millal sellest teada andma hakata. Sest kui sellest oleks Ukraina juhtkond hakanud rääkima juba eelmise aasta septembris, oleks see kohe halvanud kogu riigi toimimise. Ma arvan, et Ukraina riigijuhtide soov oli võimalikult pikalt hoida riik siiski toimivana. Aga taamal kindlasti tegutsesid väga hästi Ukraina eriteenistused ja ma arvan, et väga suur roll Venemaa ebaõnnestumistes oli just Ukraina sisejulgeolekuteenistusel, kes võttis kinni mitukümmend diversioonigruppi ja seetõttu halvas isegi Venemaa tegevuse sõja esimestel nädalatel.

Täna me näeme, et Venemaa on kandnud tohutuid kaotusi elavjõus ja tehnikas, nende majandus on kuristiku serval, ärksamad inimesed sadade tuhandete kaupa – mitte ainult meesterahvad – lahkuvad riigist. Kuidas Putin sai teha sellise valearvestuse?

See on hea küsimus. Ma arvan, et kõigepealt Putini jaoks Ukraina on selline religioosne või messianistlik teema. Tema tahab olla see Venemaa riigijuht, kes n-ö ei kaota Ukrainat Venemaa jaoks. Ja ma arvan, et president Putini jaoks võib-olla ei olegi ükski hind liiga kõrge. Täiesti, võiks öelda, arusaamatutel põhjustel mindi sõtta, tehti väga suured valearvestused Ukraina meelsuse osas, tehti väga suured valearvestused oma relvajõudude võimekuse osas ja tehti väga suured valearvestused ka lääne reaktsioonide, sealhulgas sanktsioonide osas. Ja ei arvatud, et Ukraina hakkab vastu. Aga Ukraina on hakanud vastu väga hästi. Ukraina vägede moraal on väga kõrge. Eriti võrrelduna Vene vägede moraaliga. Ukraina jaoks, nagu ma olen mitmel korral öelnud, on tegemist vabadussõjaga.

Te ütlete, et juba 2021. aasta sügisel oli suhteliselt selge teie jaoks, et läheb sõjaks Ukrainas. Kas see tähendab, et 24. veebruar teie jaoks ei olnud selline tohutu käigumuutus?

Ta oli ikkagi käigumuutus, sest, ma pean tunnistama, eks siin majas olid ka veel lõpuni inimesed, kes arvasid, et äkki seda siiski ei juhtu. Äkki nii nagu eelmistel kordadel Venemaa tõmbab oma väed tagasi ja lihtsalt hirmutab ja tuleb millalgi uuesti? Aga kui see juhtus 24. veebruari hommikul, siis maja läks automaatselt tööle. Kõik teadsid, mida nad peavad tegema. Mingisugust vabariigi aastapäeva tähistamist ei olnud ei tol päeval, ei järgmistel nädalatel ega mitte ka järgmistel kuudel. Töö läks kohe käima.

Kas tagantjärele tarkusena saab öelda, et lääne luurekogukond magas midagi maha seoses selle sõja puhkemisega?

Ma arvan, et ei magatud midagi maha. Need märgid olid olemas, luureinfo oli olemas, lääne teenistused jagasid omavahel infot. Pigem võis olla erinevusi selles, kuidas seda infot hinnati. Mõni luureteenistus või mõni riik võib-olla püüdis lõpuni näha läbi roosade prillide seda vägede koondamist. Mõni riik võttis seda tõsisemalt. Aga ma julgen kinnitada, et see ei olnud kellegi jaoks mastaapne üllatus.

Kuidas meie välisluure on ukrainlasi aidanud või mis laadi koostööd te teete?

Meil on pikaajaline koostöö kõikide Ukraina julgeolekuasutustega. Nüüd sõja ajal on Eesti välisluure reegliks olnud see, et kui me kogume midagi, mis võiks vähegi aidata Ukrainat sõjategevuses või sõja võitmisel, siis me selle info edastame, kohe!

Kas see kild võib tõele vastata, et muu hulgas näiteks varustati ukrainlasi infoga nüüd nende Vene väeüksuste kohta, kes enne olid teisel pool meie idapiiri ja liigutati sinna ukrainlaste vastu sõdima?

Võib olla küll, jah. (Muigab)

Tulipunkt on arusaadavalt hetkel Ukrainas, aga muresid ja et mitte öelda tiksuvaid kellapomme on ju mujal maailmas ka. Mis on need stsenaariumid, mis teil ei lase uinuda?

Üldiselt ma magan hästi, olenevalt nädalast ja kuust ja olenevalt sellest, mis maailmas ja meie regioonis juhtub. Kõige suurem ärritaja või faktor, mis võib mind üles ajada teatud hetkedel, on ikkagi Venemaa võimalik sõjaline rünnak Eesti vastu. See on kõige drastilisem stsenaarium, mille osas me nagu tööd teeme. Meil on olemas väga tõhus eelhoiatussüsteem, me jälgime pidevalt kümneid, sadu indikaatoreid, alaindikaatoreid. Aga alati luurejuhi peas peab tiksuma see, et äkki me ei vaata õigesse kohta. Äkki meid lollitatakse, äkki toimub midagi selle taga, mida me näeme.

Kas ma saan siis õigesti aru, et ühelt poolt on suhteliselt selge, et sellist konventsionaalset, lihtsalt armeed teisel pool Peipsit meil praegu ei seisa, aga võime midagi kurja teha on tegelikult olemas? Näiteks võtta mingi rakett ja, ma ei tea, mis motiividel, täpselt põrutada näiteks Ämari lennuvälja pihta? Te räägite sellistest asjadest?

Põhimõtteliselt on see võimalik. Aga me siiski püüame näha siin ka natuke laiemat pilti. Et ühe raketi saatmisel Ämari peale ei ole suurt mõtet, sest sihitakse NATO territooriumi võtmetähtsusega üksust. See tähendab automaatselt sõda NATO-ga! Neid rakette on mõistlik saata siis, kui Venemaa on teinud otsuse alustada täiemahulist sõda kogu NATO-ga. Praegu me sellist tahet Venemaal ei näe. Meie piiride taga on olukord (mõtleb – toim.) üle keskmise rahulik. Paljud väeüksused, mis on olnud meie piiride taga, paljud relvasüsteemid on viidud Ukrainasse. Jah, seoses mobilisatsiooniga n-ö vägede number on uuesti hakanud kasvama, aga see ei ole ligilähedaseltki selle numbri lähedal, mis on meil piiride taga iga päev. Ja teiseks, need üksused või need inimesed, kes on toodud meie piiride lähistele, on toodud sinna selleks, et neid välja õpetada ja saata rindele Ukrainasse. Veel kord, Eesti inimesed võivad lähiajal rahulikult magada, aga luurajad magavad edaspidi ka üks silm lahti.

Küllaltki palju kasutatud kujund viimasel ajal on, et nurka aetud loom on ikkagi ohtlik. Ka Kremli propaganda, Kremli juhid on üha rohkem rääkinud tuumarelva või massihävitusrelva kasutamise võimalusest ja öelnud, et me ei blufi. Nad siis blufivad või ei blufi teie meelest?

See on Venemaa sõjaretoorika üks osa. Tuumarelvaga ähvardamine, tuumarelva võimalik kasutamine on alati olnud Vene doktriinides sees. See kindlasti näitab seda, et Venemaal on suurem osa võimalusi kasutatud, Venemaa on nurka aetud ja üks vahend, mis on neile praegu veel retooriliselt jäänud, on tuumarelv. Aga selleks, et Venemaa tuumarelva kasutaks, peab Venemaa meie hinnangul veel läbima mitu eskalatsiooniastet. Üks on retoorika tõstmine, teiseks on selle tuumarelva demonstreerimine, võib-olla ka selle tuumarelva kasutamine mõnel inimtühjal territooriumil näitamaks, et Venemaa saab seda teha, ja alles siis tõenäoliselt on võimalikud juba tõsisemad stsenaariumid. Aga ma olen kindel jätkuvalt, et Venemaa juhtkond väga tõsiselt kaalutleb ka järelmeid, mis võivad tekkida peale tuumarelva kasutamist Ukrainas. See muudaks kogu maailmas pilti väga-väga drastiliselt! Ma arvan, et Venemaa läbi sellise aktsiooni kaotaks kõik talle veel jäänud sõbrad. Ma arvan, et Hiina ei oleks absoluutselt õnnelik ja ei toetaks Venemaad selle otsuse tegemisel.

Aga kui nad siiski peaksid näiteks seal lahinguväljal mingisugust piiratud taktikalist tuumarelva kasutama, mis saab olema NATO vastus?

Ma olen kindel, et need stsenaariumid on nii NATO-s kui tuumaorganisatsioonis läbi mõeldud, neid on kindlasti ka läbi harjutatud, kindlasti on need läbi mõeldud ja harjutatud kõikides tuumavõimega riikides eraldi, Ameerika Ühendriikides, Suurbritannias, Prantsusmaal jne.

Nojah, praegu, kui on erinevatelt riigijuhtidelt seda küsitud, siis vastus on, et vastus tuleb hävitav, detailidest me ei saa teile rääkida?

Just nii, ma arvan, et see on väga mõistlik. Kindlasti mina ei soovitaks erinevatel riigijuhtidel öelda, mida nad ei tee, kui selline relvasüsteem või selline võimekus kasutusele võetakse.

See, et keegi õhib näiteks gaasitoru mere põhjas, Nord Streami Läänemere põhjas, tundus ju ka alguses selline, ma ei tea, Bondi-filmi materjal või põnevusromaani materjal, ometi keegi seda tegi. Teie parima teadmise järgi, kes tegi?

Me ei tea, kes tegi. Kindlasti oli tegemist riikliku toimetajaga, sest oskus sellist operatsiooni läbi viia ei ole igaühel või igal väiksemal riigil. Aga veel kord, meil ei ole mõtet siin spekuleerima hakata. Uurimine käib ja võib-olla uurimine jõuab ka mingisugusele järeldusele.

Te ei ole valmis välistama, et, kuidas öelda, et teie partnerteenistused ei ole mängus?

(Muigab) Las uurimine jõuab oma lõpuni ja küll siis teavitatakse nii luureasutusi kui ka laiemat publikut.

Ühelt poolt me kõik loodame ja ootame, millal Putin Kremlist kaoks, aga teisipidi seda kardetakse ka. Et ikkagi, mis on see doominoahel, mis võib sealt vallanduda. Kui suur hirm see teie jaoks on?

See ei ole väga suur hirm. Mida me oleme pigem siin asutuses öelnud ja mõelnud ja hinnanud, on, et ei tasu liiga palju käsi kokku hõõruda, et kui Putin peaks kaduma riigi eest, et siis kõik muutub roosaks ja ilusaks ja Venemaast saab automaatselt läänelikke väärtusi kandev riik. Ma arvan, et putinism kui selline jääb Venemaale ka peale Putini režiimi lõppu.

Aga see, et Venemaa laguneks niiviisi, et katel lendab pealt ära niiviisi, et see kõrvetab meid?

Ei saa välistada, et see lendab pealt ära. Ei saa välistada, et see juhtub varem või hiljem. Aga mul kahjuks ei ole kristallkuuli ja ma ei taha veel kord spekuleerida. Praegu me siiski peame toimetama selle Vene Föderatsiooni juhtkonnaga, kes praegu võimul on. Ja kuna tegemist on grupiga, kes on n-ö partnerid kuriteos, siis see ikkagi jätkuvalt on väga ühtehoidev punt.

Jah, me oleme näinud nüüd seoses mobilisatsiooni väljakuulutamise ja sõjaseisukorra väljakuulutamisega mõningaid mõrasid. Aga ma ei teeks sellest veel liiga kaugeleulatuvaid järeldusi.

Lühidalt kokkuvõttes, mis on teie hinnang, arvamus, kuidas see sõda lõpeb?

See sõda lõpeb kindlasti Ukraina võiduga. Siin ei saa olla ei Ukraina jaoks ega mitte ka lääne, kollektiivse lääne jaoks muud võimalust. Sest Ukraina praegu võitleb meie kõigi väärtuste eest.

1. november saab olema siis esimene tööpäev Riigimetsa Majandamise Keskuses. See tundub ikkagi täielik kannapööre, täiesti ootamatu valik. Miks?

Nagu ma intervjuu alguses ütlesin, siis minu jaoks on see juhtimisalane väljakutse. Ja ma teadlikult panen ennast ka proovile, sest, tõesti, ma sukeldun valdkonda, kus mul on mõningad teadmised, aga mul ei ole süvateadmisi. Aga ma olen kindel, et minu uued kolleegid viivad mind kurssi, mind on juba kurssi viidud. Mind aitavad maaülikooli inimesed, Luua Metsanduskooli inimesed. Minu öökapikirjandus on muutunud, lisaks luureraamatutele on seal väga mitmed metsanduse ja loodusega seotud...

Selles mõttes, et praegu teete vahet, mis näiteks on uuendusraie, valgustusraie ja häilraie ja nii?

Jaa, keskkonnaministeeriumi asekantsler andis mulle kaks kuud tagasi salvrätikule kirjutatud juhise. Seal oli kirjas: mänd – pikk okas, kuusk – lühike okas.

On kõlanud siiski, ja siin ma viitan jälle ka Meelis Oidsalule, väiteid, et see oli selline teeseldud konkurss, et lihtsalt leida teile soe koht?

Minu jaoks oli see väga tegelik konkurss. Ma panin ennast teadlikult proovile, sest ma tahtsingi osaleda sellisel tõsisel konkursil. See oli pikk konkurss erinevate voorudega, kus mind testiti igast võimalikust suunast, vaadati minu kirjutamisoskust, minu suhtlemisoskust, minu läbirääkimisoskust, hinnati minu vaimset võimekust. Erinevad intervjuud nõukogu liikmetega ja kogu nõukoguga. Ja lõpuks tegi nõukogu otsuse. Mina küll ühelgi hetkel ei saanud aru, et Fontes, kes firmana toetas RMK nõukogu, või RMK nõukogu oleks seda otsust kuidagi kallutatult teinud. Ma arvan, et see on väga tobe spekulatsioon.

Üks teooria on ikkagi, et teiesuguste inimestega on see probleem, et teie kahe kõrva vahel on nii palju sensitiivseid Eesti Vabariigi saladusi, et ei saa ka sooja käepigistusega tänavale saata?

No saab küll!

Saab?

Sest meil on kohustus hoida ka riigisaladust siis, kui me enam siin ei tööta ja kui ma olen näiteks töötu. Eesti seadused mind ei vabasta sellest.

Aga sellest ikkagi, et kõrgepalgaline koht on siis ka garantii, et näiteks keegi ei meelita teid üle?

Ma arvan, et see on väga kaugele minev spekulatsioon. Minu eesmärk on teha maksimaalselt head tööd siin asutuses, teha maksimaalselt head tööd minu uues töökohas. Veel kord, seadused kehtivad kõigile Eesti Vabariigis, sealhulgas ka lahkuvale välisluureameti peadirektorile.

Aga te olete valmis selleks, et kui me siia majja tulime, pidime mobiiltelefonid ja kõik nutiseadmed ära andma, konkreetsetest juhtumitest te meiega rääkida ei saa, et te olete valmis selleks, et oma uuel ametikohal on teil organisatsioon palju suurem, palju läbipaistvam ja peaaegu iga päev on kusagil Eestimaa nurgas mingisugune tüli seoses mingisuguse raiega?

Jah. Absoluutselt ma olen valmis selleks. Ootan põnevusega!

Ja teie kui siis, ütleme nüüd, uue Eesti esimetsamehe käest küsida kõigi küsimuste ema, et kas Eestis raiutakse liiga palju või ei raiuta?

Tegelikult selle otsuse teeb ju ikkagi valitsus keskkonnaministri ettepanekul. RMK annab kindlasti oma soovituse ja ma arvan, et ka praeguste raiemahtude puhul on RMK oma soovituse andnud. Aga mul on nagu raske seda kommenteerida hetkel, kui ma veel olen välisluureameti peadirektor ja ma ei ole olnud nende hinnangute või ettepanekute koostamise juures. Võib-olla millalgi hiljem räägime sellest.

"Pealtnägija" eetris on intervjuu Mikk Marraniga sel kolmapäeval. Saade algab ETV-s kell 20.05.