X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Jaak Aaviksoo: Ukraina vabadussõja varjatud väljakutsed

Jaak Aaviksoo
Jaak Aaviksoo Autor/allikas: ERR/ Kirke Ert

Venemaa naabrina jääme muretsema eelkõige oma julgeoleku pärast. Venemaa tulevik on raskesti ennustatav, aga meie huvides on, et see pakuks vastuvõetavat perspektiivi kõigile Venemaa rahvastele ja rahu tema naabritele, kirjutab Jaak Aaviksoo.

Eestlaste ja paljude teiste eurooplaste, rääkimata ukrainlastest, keskseks uusaastasooviks on Ukraina võit Venemaa vallapäästetud agressioonisõjas. Võit tähendab Ukraina territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse täielikku taastamist. See on Ukraina vabadussõda, milles teda toetavad kõik lääneliitlased ja teised reeglitepõhise ilmakorra pooldajad.

Usume Eestis selle eesmärgi õigsusesse ja võimalikkusesse, oleme tõestanud oma usku tegudega ja küsime sageli, miks mitmed teised liitlased ei tegutse jõulisemalt, miks nad tõrguvad saatmast võiduks vajalikke relvi, miks nad ei pane oma majanduslikku, sõjalist ja tehnoloogilist üleolekut otsustavamalt maksma.

Etteheited on kõlanud pea kõigi suuremate lääneliitlaste juhtide suhtes. Oleme ka vastused valmis mõelnud: nad on Venemaa suhtes jätkuvalt sinisilmsed ja kardavad tema (tuuma)ähvardusi.

Jah, ka rumalust ega argust ei saa mõjurina välistada, ent olen veendunud, et need pole olulisimad põhjused rõhutatult või isegi talumatult aeglasele tegutsemisele. Sügavamad põhjused varjavad end mõistete "kontroll olukorra üle" ja "tulevik peale võitu" taha.

Venemaa, taotlenud tulutult pea kaks aastakümmet Euroopa julgeolekuarhitektuuri ümbervaatamist, sõnastas oma strateegilise ambitsiooni eelmise aasta lõpus, esitades USA-le koos liitlastega selge ultimaatumi, mille sisuks oli Euroopa järjekordne jagamine mõjusfäärideks. Juba siis oli Kreml otsustanud oma huve relva jõul nõutada. Algas täiemahuline sõda.

Vaatamata ilmsetele tagasilöökidele ei tohiks me Venemaad aga ka praegu alahinnata – kollektiivne Putin on ilmselt valmis oma ürituse nimel ka surema ja kindlasti ei loobu ta alustatust võimalike ohvrite hulga tõttu, pigem vastupidi. Kremli imperiaalne ambitsioon on Ivan Suurest saati ühitatud messianistliku ilmakäsitlusega.

Mul pole kahtlust, et sellisele järeldusele on jõutud enamuses pealinnades. Sellest arusaamast järeldub aga puhtsõjalise üleoleku abil lahenduse otsimise perspektiivitus – jõupõhine vastasseis fanaatikuga väljub pea alati kontrolli alt ja lõppeb traagiliselt.

Vajame palju rafineeritumat lähenemist, kus kesksel kohal on vastase otsustusruumi sihikindel ahendamine ja psühholoogiline kanaliseerimine. Just niisuguse lähenemisega otsitakse lahendust pantvangidraamadele ja enesetaputerroristide rünnakute neutraliseerimisel. Nendest õppetundidest teame, et tormakus ja psühholoogilised ettevaatamatused võivad kiiresti viia traagilise lõpptulemuseni.

Selle strateegia keskseteks elementideks on olukorrateadlikkus, kontrolli saavutamine ja olukorra juhtimine. Ukraina sõjas jõudis enam-vähem adekvaatne arusaamine olukorrast (eelkõige Ukraina otsustavusest ja võimekusest ning Venemaa tegelikest võimetest) lääne pealinnadesse märtsis-aprillis.

Kontroll olukorra üle hakkas kujunema Harkovi vabastamisega ja nüüdseks võib väita, et Ukraina suudab lääneliitlaste toel samm-sammult oma tahet peale suruda võimaldamata samas sõjalise vastasseisu kontrollimatut (sümmeetrilist või asümmeetrilist) eskalatsiooni.

Sellesse loogikasse paigutub suures plaanis nii relvatarnete kui ka majandussanktsioonide arengukäik. Muidugi järeldub siit vajadus relvaabi, sealhulgas võimekama raskerelvastuse järkjärguliseks kasvatamiseks kuni strateegiliste eesmärkide saavutamiseni. Kahjuks on kõigel sellel aga sündmuste loogikast tulenev ajaline mõõde ja koos sellega kasvav hind inimeludes ja hävingus. Kahetsusväärselt, ent paratamatult.

Sel sõjal on ka selge geopoliitiline mõõde. Venemaa kommunikatiivseks eesmärgiks on kujutada seda sõda USA/NATO ekspansiooni ja kallaletungina, püüdes seeläbi kindlustada toetust oma sõjale nii kodumaal kui ka kolmandates, ajalooliselt USA hegemooniat vastustavates riikides.

Perspektiivitu ei ole ka avaliku toetuse õõnestamine lääneriikides toetudes seejuures nii vasakliberaalidele kui paremäärmuslastele. Seni ei ole see õnnestunud, kuid kui oleksime järele andnud nendele häältele, kes nõudsid lennukeelutsooni jõustamist Ukraina kohal koos vältimatute löökidega Venemaa territooriumi pihta, võinuks olukord olla hoopis teistsugune.

Usun, et viimaste kümnendite geopoliitilised arengud ja õppetunnid – Afganistanist Sahelini ja Iraagist Süüriani – on tulnud kasuks käesoleva sõja rahvusvahelise mõju käsitlemisele. Ka siin tuleb hinnata mitmemõõtmelist ja tasakaalustatud kontrolli olukorra üle kõrgemalt kui pelgalt sõjaliselt jõustatud lahendust. Ja seegi võtab aega.

Olen veendunud, et Ukraina võidab oma vabaduse, mida ta tingimusteta väärib. Meie kohus on teda selles toetada. Samal ajal peaksime mõtlema ka laiemalt maailmale peale sõda. Mida ootame?

Venemaa naabrina jääme muretsema eelkõige oma julgeoleku pärast. Me ei saa lubada endale põhjendamatut optimismi ning peaksime seega olema valmis kõikvõimalikeks arenguteks. Venemaa tulevik on raskesti ennustatav, aga meie huvides on, et see pakuks vastuvõetavat perspektiivi kõigile Venemaa rahvastele ja rahu tema naabritele. Just sellises heatahtlikus tähenduses mõistan ma Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni julgeolekugarantiide üleskutset.

Sõltumata eelseisvatest arengutest, eelkõige aga nende väljakutsetega toimetulekuks, vajame sõjajärgselt lääneriikide ühtsust ja geopoliitilist tugevnemist. Niisugune eesmärk ei oleks saavutatav, kui sõja käigus kasvaks vastasseis teistega, eelkõige arenguriikidega. Paljud neist näevad käimasolevat sõda teises valguses kui lääneliitlased, osa suhtub oportunistlikult ja eelkõige oma huve silmas pidades ja osa näeb võimalust nõrgestada USA domineerivat positsiooni maailmas. Kõike seda ei ole hea eirata.

Eelnevast tulenevalt ei ole mõistlik liigselt forsseerida Venemaa vastu suunatud majandussanktsioone või astuda olukorrast ette ruttavaid poliitilisi samme. Samamoodi tundub mulle ebakonstruktiivne lääneriikide püüd, olgu koos või eraldi, sõnastada sõja lõppeesmärki väljaspool Ukraina võitu.

Me ei tohiks oma huvidega kedagi survestada, lisaks on selles kõiges palju määramatust, ka vastandlikke ootusi, ja halvemal juhul võib see segada Ukrainal võiduni jõudmist. Muidugi ei tohi lõppsihti silmist lasta, aga targem on liikuda samm-sammult ja sündmuste arenedes konsulteerida kõigi liitlaste, eelkõige Ukrainaga, ühise arusaamise kujundamiseks, selmet enesekeskselt oma tõde jõustada.

Soov jõuda selles sõjas võimalikult kiirelt õiglase lahenduseni on loomulik ja mõistetav. Aga tark on tajuda ka riske, mis liigse tormakusega kaasas käivad ja strateegilises plaanis isegi hukatuslikuks võivad osutuda. On hea teada, et mõnikord pole aeglasem edasiliikumine pelgalt rumalusest või argusest põhjustatud.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: