Anija vallas elab 269 sõjapõgenikku. Emapilgul ei tundu see suur arv, aga valla rahvastikust moodustavad sõjapõgenikud juba üle nelja protsendi.

Ootuspäraselt elab kõige rohkem sõja jalust tulijaid Tallinnas, aga kui võrrelda elanike ja põgenike suhtarvu, siis on pealinn alles kaheksandal kohal. Pikalt selles edetabelis esikohal olnud Viru-Nigulalt sai Anija esikoha alles hiljuti, kui sotsiaalkindlusamet saatis Nelijärve puhkekeskusesse paarsada põgenikku.

"Elukohti ei jagu, lasteaiakohti nibin-nabin jagub, koolikohti meil on. Töökohtadega on meil ka suur probleem, neid väga ei ole. Aga õnneks on Anija vallas olnud juba varasemalt Ukraina kogukond ja see kogukond aitab neid uusi tulijaid ka ilusasti ja tublisti," rääkis Anija vallavanem Riivo Noor.

Nii suur hulk uusi elanikke on vallale pannud suure koormuse – vald on juba pidanud riigilt toimetulekutoetuse maksmiseks lisaraha küsima ja kohe-kohe saab ka see otsa.

"Ma ei taha olla kriitiline, aga sotsiaalkindlustusametiga kommunikatsioon ei ole meil kõige parem. Selline näide: kui meie territooriumile tulevad ajutise majutusega põgenikud, siis me võiksime sellest ette teada näiteks nädal," rääkis Noor.

Anijal on olnud kogemus, kus põgenike saabumisest teavitati valda eelmisel õhtul kell 21.

Vallavanemal on hingel ka ametnike suhtumine lastega peredesse, keda saadetakse keset kooliaastat ühest kohast teise. Just nii juhtus Kiievist pärit Sofiaga, kes läks 1. klassi Tallinnas, aga kel oktoobris tuli kolida Nelijärvele.

"Ta juba kuu aega käis seal koolis, talle väga meeldis. Meil ei olnud valikut, ma ei tahtnud teda teise kooli üle viia. Seal koolis on spetsiaalne klass Ukraina laste jaoks," rääkis Sofia ema Veera Bagamasova.

Nii sõidab tüdruk iga päev tund aega rongiga kooli. Mõnest tunnist tuleb Sofial poppigi teha, et jõuda õigeks ajaks rongile. Kuigi ema sõnul on nii kaugelt koolis käia keeruline, siis tüdruk ise on koolieluga rahul, kuigi osa aineid on eesti keeles.

"Seal õpetaja oskab vene keelt ja tõlgib. Nii õpime eesti keelt," selgitas Sofia.

Kuna kaks kolmandikku põgenikest on Anija vallas lühiajalisel majutusel, siis võib nende arv kiiresti muutuda. Omavalitsusel aga puudub ülevaade, kes valda registreeritud ukrainlastest on otsustanud kolida mõnda teise riiki või minna koju tagasi. Just seda otsustas teha Dnipropetrovski oblastist pärit Ludmilla Vesselova.

"Me ei arva, et seal on rahulik, aga juba võtsime vastu otsuse minna koju tagasi. Lapsed juba tahavad, tütrel jäi mees sinna. Tahame tagasi. Proovime," ütles ta.