ETV2 saade "Kultuuristuudio. Arutelu" küsis, miks meil on oma igapäevasesse avalikku ruumi vaja kultuuri? Saate teemapüstitus oli tänuväärne, sest kultuuriküsimusi kohtab ruumiaruteludes harva. Tegeleme alles ruumi ümber jagamise paradigma muutusega. Kui inimestele on linnas rohkem ruumi, see on turvaline ja ligipääsetav, alles siis justkui jõuame mõtteni, et milline see mõnus keskkond on ja mida selles ruumis näha saab.

Läbi mälukultuuri linnaruumi elavdamine, kultuuriasutuste roll naabruskondade ruumiloomes ja kogukondade arendamises ning ruum kui kultuuriidentiteedi kandja on teemad, mis pole isegi linnaplaneerijate ja arhitektide fookuses, rääkimata poliitikutest.

Helsingi Oodi (linna keskraamatukogu) on rajatud südalinna. Ei hoone imeline arhitektuur ega asukoht pole loomulikult juhuslikud. Need lähtuvad Soome põhiväärtustest: vabadus, avatus, võrdsus, haridus ja kultuur. Raamatukogu ees laiub mitmekesine tegevus- ja olemisruum inimesele (mitte parkla), silmapiiril riigi parlamendi hoone. See on tihedalt erinevaid võimalusi pakkuv linnakeskkond, mis loob empaatilist ruumi, millest rääkis "Kultuuristuudio. Arutelus" ka linnageograaf ja Eesti inimarengu aruande peatoimetaja Helen Sooväli-Sepping.

Lootusrikkalt meie rahvusraamatukogu hoone ja sisu ümbersündi oodates tahaks loota, et lisaks maja sisemusele, jõutakse 21. sajandisse ka maja esise ruumi mõtestamisega. Autovaba rahvusraamatukogu esine on midagi, milleta see pole võimalik. Selle hoone esine linnaruum on kultuuri küsimus.

Kui saame autod ja ohtliku liikluse otse demokraatia- ja kultuuritempli peasissepääsu eest ära, on meil võimalik täielikult luua ühendus Tõnismäe haljakuga, mis omakorda pakub võrratut potentsiaali kultuurimälu (sh monumente) täis linnaruumiks. Just see väike roheala saaks olla täis lugusid ja monumente, mõnusat haljastust ja istumiskohti. Hingetõmberuum ja kohtumispaik.

Ja kui siis juba vaadata linnulennult, on rahvusraamatukogu ja selle esine kultuuriruum loomulikus ühenduses demokraatiat ja vabadusi põlistava Toompea tänavaga. Ehk ka meil on võimalik luua sild demokraatia maamärkide (rahvusraamatukogu ja parlamendi) vahel. Taolise linnaruumiga saab jutustada lugu, harida ja väljendada läbi ruumi meile olulisi väärtusi.

Kaasaegset empaatilist ja mitmekesist linnaruumi ei peagi ülalt alla looma vaid arhitektid ja planeerijad, vaid aina rohkem peab olema soodustatud erinevates vastastikustes suhetes kerkivad lihtsamad katsetuslikud sekkumised, millest võib, aga ei pea alguse saama suurem ruuminihe.

Heaks näiteks siinkohal on Tallinnas kaks muuseumi: Kadriorus olev Tallinna Kirjanduskeskus ja Kalamajas asuv kogukonnamuuseum. Näo pööramine ümbritseva naabruskonna poole (kaasamine ja osalemise soodustamine) ja oma tegevusega tänavale või laiemasse avalikku ruumi tulemine on kasulik nii kultuuriasutusele, linnale kui elanikule. Oli julgustükk kuus aastat tagasi esimest korda sulgeda autodele üheks päevaks Kadriorgu viiv põhitee (Koidula tänav) ja tuua ootamatult tänavale kirjandus (fookus veel kirjandusklassikal!) ja kultuur.

Kirjanduse ja pärandi tõlkimine ruumi keelde tänavakunsti, näituste, valgusinstallatsioonide, muusika, teatri, arutelude ja ekskursioonide kaudu on parim näide empaatilisest ja kultuuritihedast ruumiloomest.

Selline ruum ei ole Tallinna või Tartu kesklinnade privileeg. Väikelinnade ruumiidentiteedis saab kultuur ja pärand olla parim viis leida oma nägu, suurendada kohalike uhkust oma kodukoha üle ja rääkida linna väärtustest. Selleks tuleb ka väga soosida alt üles algatusi, ühepäevaseid katsetusi ja koostööd.

Ja viimaks. Kellele me loome monumente? Vahel on oluline monument püstitada mõnda ajaloosündmusest lähtuvasse asupaika, milleni pole mugav jõuda. See selleks. Üldprintsiip aga võiks ikka olla, et monumendid ehk meie identiteedi pusletükid olgu ikka seal, kus on inimesed ehk seal, kus saab jala kõndida ja kahtlemata istuda. See viimane on kohe eriti raske tulema. Tartu Emajõe-äärne kallas kahelt poolt on sellest eeskujulik näide.