Meie igapäevaelu, ajakirjandus, alateadvus on läbi imbunud narratiivist, et majandus, nagu kõik head asjad, peab kasvama. Seesama tempokalt kasvav majandus käib aga käsikäes loodusressursside ammendumise ja keskkonna reostamisega, mis kompab juba planeedi taluvuspiire.

Selle kinnituseks on kasvav hulk keskkonnaprobleeme nagu kliimamuutus, liikide massiline väljasuremine, looduslike ökosüsteemide pöördumatu kadu, õhu-vee-maa reostumine, muldade vaesumine, elusate ning elutute ressursside otsalõppemine.

Kui me ei taha lõpetada ökoloogilise ja sotsiaalse kollapsi keskel, siis samamoodi enam jätkata ei saa. Seda tõsiasja justkui on teadvustatud, puudulikuks jääb aga analüüs nende kahe sfääri, majanduse ja keskkonna, tugevast seotusest. Praeguste andmete põhjal on selge, et keskkonnaprobleeme ei saa leevendada ilma, et otsustavad muutused toimuks ka majandussüsteemis.

Vähemalt poliitilisel tasandil on jõutud konsensuseni, et ülalmainitud probleemid saavad elegantse lahenduse jätkusuutliku majanduskasvu näol. OECD definitsiooni järgi on "jätkusuutliku majanduse eesmärk tagada majanduskasvu jätkamine viisil, mis säilitab ja säästab meie heaoluks vajalikke loodusvarasid". Selle kohta võiks öelda, et ravitakse sümptomeid, kuid mitte haigust ennast.

Majanduskasv on nagu suur roosa elevant toas, keda miskipärast märgata ei taheta – olgu see "business as usual" või "jätkusuutlik", probleem on ikka sama: piiramatu kasv piiratud süsteemis.

Majanduskasv ja sellega kaasnev aina suurenev tootmine ning tarbimine toimub loodusressursside arvelt, see pole enam eriline uudis (Krausmann et al., 2018; OECD jne.). Iseenesest poleks ju häda, kui me ei ületaks keskkonna kandevõimet, mitmekordselt - näiteks Eesti vajaduste katteks läheb aastas ca nelja maakera jagu ressursse (vt Earth Overshoot Day).

Seetõttu on nii keskkonna- kui ka majandusspetsialistid jõudnud ühele nõule võtmekohas: "jätkusuutliku majanduskasvu peamiseks tingimuseks on majanduskasvu "lahtisidumine" ressursikasutusest ja emissioonidest ("decoupling")" (Jackson and Victor, 2019; Wiedenhofer et al, 2020; Haberl et al, 2020).

Majanduse lahtisidumise keskkonnast saab omakorda jagada kaheks: osaline ehk emissioonid ja ressursid on majanduskasvuga nõrgalt seotud ning täielik ehk ressursikasutus ja emissioonid SKP kasvades langevad.

Osaline lahtisidumine võrdub energia- ja ressursikasutuse efektiivsuse suurenemisega. Just seda printsiipi peetakse sageli võluvõtmekeseks, mis võimaldab majanduse kasvamist ilma tagajärgedeta keskkonnale. Masinad muutuvad pidevalt efektiivsemaks ja ongi lahendus justkui iseenesest olemas.

Pikaajalistest andmetest selgub, et maailmamajanduse CO₂ intensiivsus on võrreldes 1965. aastaga tõepoolest langenud ja seda lausa 35 protsendi võrra – ehk siis toimunud ongi suur efektiivsuse kasv (Jackson, 2016). Küll aga ei paista reaalsuses seda CO₂ vähenemist kuskilt, vastupidi, emissioonid on hoopis mitmekordistunud. Selle eest hoolitsevad majanduskasvu eksponentsiaalne iseloom ja tagasipõrke efekt.

Majanduskasvust

Maailmamajanduse keskmine kasv aastas on kolm protsenti. Koos sellega suurenevad ca kahe protsendi võrra igal aastal ka emissioonid (sellesse on juba sisse arvestatud see eelmainitud osaline lahtisidumine, ehk 35 protsenti). Ühe aasta kohta pole muutus suur, kuid peab arvesse võtma, et tegu on eksponentsiaalse kasvuga: kasv kiireneb ajas ning globaalse majanduse maht kahekordistub ligikaudu iga 25 aasta tagant. See tähendab, et majandusega koos kasvavad ajas eksponentsiaalselt ka emissioonid.

Seega, kui majanduskasv kolmeprotsendilise tempoga jätkub, on kaasuvad heited atmosfääri 70 aasta pärast kasvanud umbes neljakordseks võrreldes praegusega. Ühes hetkes fikseeritud kvootidest ja piirangutest pole siin suurt tolku.

Teine faktor, mis jätkuvalt kasvavates emissioonides rolli mängib, on efektiivsuse suurenemisega kaasnev tagasipõrke efekt (Jevonsi paradoks), mille kohaselt ei vähenda efektiivsemate masinate kasutuselevõtt ressursside tarbimist, vaid hoopis kasvatab seda.

Põhjendus sellelaadsetes olukordades on lihtne: vabas turumajanduses tõstab langev hind tootmist ja tarbimist. Printsiipi peetakse üheks põhjuseks, miks kiire efektiivsuse areng 19-20. sajandil on inimkonna energiatarvet hoopis kasvatanud ning teeb seda tõenäoliselt ka tulevikus (Brockway et al, 2021).

Ja seni oleme rääkinud vaid emissioonidest. Neile lisandub kasvavas majandusruumis ajas suurenev "ressursi jalajälg", sest tööstuste toormaterjal tuleb loodusest. Ei päästa ka taastuvenergia ning -tehnoloogiad, kui need allutatakse samale piiramatule kasvuprintsiibile ehk aina suureneva tootmise-tarbimise teenistusse.

Juba praegu suurendab hüppeline kasv energiamuundurite tootmises eskaleeruvat nõudlust näiteks plii ja vase järgi, rääkimata haruldastest muldmetallidest. Tekib surve rajada massiliselt uusi kaevandusi maismaal ja vee all, mis toovad kaasa ulatuslikud mõjud nii inimestele kui ka keskkonnale. Selle kiuste pole katkematu ressursivoog ometi garanteeritud, seda nii tehnoloogilistel kui ka poliitilistel põhjustel. Oodatav vasedefitsiit lähitulevikus on vaid üks näide.

Selleks, et keskkonnakahju kasvavas majandusruumis tõesti väheneks, peaks toimuma täielik lahtisidumine, mis tähendab, et kasvava SKP juures emissioonid ja ressursikasutus hoopis langevad. Selleks peavad emissioonid ja ressursitarve ajas kahanema vähemalt sama kiiresti kui kasvab majandus.

Kui tahame kasvava majanduse juures vältida halvimaid kliimastsenaariume ja ökosüsteemide kadu, peab globaalsel tasandil toimuma iga-aastane süsinikuintensiivsuse langus vähemalt 14 protsendi võrra 30 aastat järjest (Raworth, 2014; Jackson, 2016; Victor, 2019). Võrreldes praeguste suhteliselt mikroskoopiliste muutusega (parim saavutus on kolm protsenti aastas) oleks see tõsine murrang ja pretsedent, sest varasem sellelaadne kogemus inimkonnal puudub (Jackson, 2019; Jackson ja Victor, 2019).

Leidub küll üksikuid viiteid, justkui oleks SKP ja emissioonide täielik lahtisidumine mõnedes arenenud riikides tõesti toimunud, kuid see on vaid andmete valikuline esitamine. Üheks sagedasti viidatud näiteks on Euroopa Liidu CO₂ emissioonid, mis langesid 1990. ja 2017. aasta vahel 22 protsenti, ja seda paralleelselt 58-protsendilise majanduskasvuga (Euroopa Komisjon, 2018). Paraku ei ole territoriaalsed emissioonid eriti informatiivsed, sest suur osa rikaste riikide tööstusest (koos keskkonnajalajäljega) on viidud arengumaadesse.

Seega on emissioonide andmeid mõistlik vaadata globaalselt ning siin on pilt sünge: atmosfääri mineva CO₂ hulk on 1990. aastaga võrreldes ca 60 protsendi võrra kasvanud (Ritchie et al, 2020).

Siiski, üksikute artiklite põhjal pole mõistlik lõplikke järeldusi teha. Wiedenhofer et al (2020) ja Haberl et al (2020) on oma metaanalüüsis töötanud läbi üle 800 teadustöö täisteksti, mis käsitlesid sedasama teemat, majanduse lahtisidumine keskkonnamõjudest. Selline kokkuvõte peaks andma üsna ülevaatliku pildi valdkonnas toimuvast. Selgusid järgmised tõsiasjad:

1. Praegu puuduvad meil empiirilised tõendid, et majandust oleks võimalik loodusest täielikult lahti siduda. Reaalselt mõõdetud lahtisidumise määrad on liiga väikesed, et võimaldada jätkusuutlikku majanduskasvu.
2. Reeglina ei vaadata majandussfääri ja keskkonda ühe tervikuna, vaid eraldi, mistõttu jääb sellise teema puhul elementaarne süsteemne analüüs tegelikult puudulikuks.
3. Enamasti kasutatakse lihtsaid ökonomeetriale omaseid statistilisi meetodeid, mis ei anna adekvaatset pilti komplekssest ja omavahel seotud majanduse-keskkonna süsteemist.
4. Uurimistöö on killustunud eri valdkondade vahel ja nende omavahelist koostööd on vähe.
5. Väga paljusid artikleid läbib kummaline vastuolu, mille kohaselt on SKP kasv kokkuvõttes soovitatav ja aktsepteeritav ka juhul, kui teadustöö tulemused edukat lahtisidumist tegelikult ei toeta.
6. Kolmandik analüüsitud töödest jäi poolikuks, sest ei käsitlenud üldse lahendusi lahtisidumise saavutamiseks.

Jätkusuutlik elu ning majandamine

Kokkuvõtvalt, jätkusuutliku majanduskasvu kõige tähtsam tingimus ei ole täidetud. Kas ja millal see üldse juhtub, on võimatu öelda. Käesolevate andmete põhjal jääb üle tõdeda, et jutt keskkonnasõbralikust majanduskasvust, mis võimaldab sisuliselt samamoodi tootes-tarbides jätkata, on müüt. Küsimus pole selles, et pööret on vaja, küsimus on selle sisus või õigemini sisutuses.

Ülalviidatud mammutanalüüsi koostajad tegid ülevaatliku kokkuvõtte ka kirjanduses sagedamini pakutud meetmetest, mis tekkinud kriisi leevendaks. Näiteks:

1. prioriteediks seatakse emissioonide ja ressursikasutuse absoluutne vähendamine. Tehnoloogia efektiivsuse tõstmine jätkub koos tootmise-tarbimise sihitud vähendamisega valitud majandusharudes;
2. SKP kasvu asemel keskendutakse inimeste ja keskkonna heaolule (nt töötundide vähendamine; sotsiaalsed heaolugarantiid; sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamine);
3. moratoorium loodusressursside kasutamisele riikide vahel;
4. kahjulike majandustegevuste täielik keelustamine ja lõpetamine (söekaevandused, kõrge keskkonna- ja terviseohuga tööstused jne);
5. Kvaliteetsed ja vähese ressursijäljega avalikud teenused (ühistransport, kergliiklustaristu, rohelisem linnakeskkond).

Kokkuvõtvalt on tegu kontseptsiooniga, mille kohaselt inimeste peaks eesmärk olema kvaliteetne ja jätkusuutlik elu ning majandamine Maa kandevõime piirides. Tasaarengu valdkond on väga lai ja minu eesmärk pole seda siin avada, vaid näidata, et alternatiivid on olemas, kui neid tahetakse näha ja miks mitte ka ise panustada, sest tegu on alles areneva suunaga.

Fakt on, et suur osa lähituleviku prognoose (Masson-Delmotte et al, 2021; World Meteorological Association, 2022; ÜRO, 2021) ennustab ebameeldivaid muutusi ja keerulisi valikuid, võimatu on sellest mööda vaadata. Küsimus on, kas suudame seda paratamatut protsessi objektiivsete teadmiste abil koordineerida ning seejuures jääda mõistlikuks, austades nii ennast, teisi kui meid ümbritsevat?

Allikad

• Brockway, P.E., Sorrell, S., Semieniuk, G., Heun, M.K. and Court, V., 2021. Energy efficiency and economy-wide rebound effects: A review of the evidence and its implications. Renewable and Sustainable Energy Reviews, 141, p.110781.
• European Commission, EU and the Paris Climate Agreement, 2018. Taking Stock of Progress at Katowice COP.
• Haberl, H., Wiedenhofer, D., Virág, D., Kalt, G., Plank, B., Brockway, P., Fishman, T., Hausknost, D., Krausmann, F., Leon-Gruchalski, B. and Mayer, A., 2020. A systematic review of the evidence on decoupling of GDP, resource use and GHG emissions, part II: synthesizing the insights. Environmental Research Letters, 15(6), p.065003.
• Jackson, T., 2016. Prosperity without growth: Foundations for the economy of tomorrow. Routledge.
• Jackson, T. and Victor, P.A., 2019. Unraveling the claims for (and against) green growth. Science, 366(6468), pp.950-951.
• Jackson, T., 2019. Zero Carbon Sooner: The Case for an Early Zero Carbon Target for the UK(Centre for the Understanding of Sustainable Prosperity).
• Krausmann F., Lauk C., Haas W and Wiedenhofer D., 2018 From resource extraction to outflows of wastes and emissions: the socioeconomic metabolism of the global economy, 1900–2015 Glob. Environ. Change 52 131–40
• Masson-Delmotte, V., Zhai, P., Pirani, A., Connors, S.L., Péan, C., Berger, S., Caud, N., Chen, Y., Goldfarb, L., Gomis, M.I. and Huang, M., 2021. Climate change 2021: the physical science basis. Contribution of working group I to the sixth assessment report of the intergovernmental panel on climate change, 2.
• Raworth, K., 2014. Will these Sustainable Development Goals get us into the doughnut (aka a safe and just space for humanity)?
• Ritchie, H., Roser, M. and Rosado, P., 2020. CO₂ and greenhouse gas emissions. Our world in data.
• United Nations, 2021. Our Common Agenda – Report of the Secretary-General. United Nations Publications, New York, , United States of America. SBN: 978-92-1101446-4
• Victor, P.A., 2019. Managing Without Growth: Slower by Design, Not Disaster (Elgar, ed. 2, 2019)
• Wiedenhofer, D., Virág, D., Kalt, G., Plank, B., Streeck, J., Pichler, M., Mayer, A., Krausmann, F., Brockway, P., Schaffartzik, A. and Fishman, T., 2020. A systematic review of the evidence on decoupling of GDP, resource use and GHG emissions, part I: bibliometric and conceptual mapping. Environmental Research Letters, 15(6), p.063002.
• World Meteorological Association, 2022. State of the Global Climate 2021.
• Earth Overshoot Day.