Kui justiitsministeerium ehitusseadustiku muutmise mõttega välja tuli, suhtus kultuuriministeerium sellesse üsna skeptiliselt. Mõte kraamida Eestimaa kolme kuu jooksul puhtaks kõigist ehitistest ja rajatistest, mis on vaenu õhutavad või toetavad moel või teisel okupatsioonirežiimi või agressiooniakti, tundus pisut liiga hoogne.

Näiteks mida teha sirbi, vasara ja punatähega Vene kultuurikeskuse katusel? Või Mõõgavendade ordu vapiga mõnel väraval? Või näiteks Schubertite vapiga, mis meenutab, kuidas Vihula mõisa maadel Eesti talupoegi peksti?

Justiitsminister Lea Danilson-Järg rahustas, et neljapäeval valitsusse minevas eelnõus on kirjas ka kohustus küsida enne kaitse all oleva objekti lõhkumist luba muinsuskaitseametist.

"Kui nüüd seda nõusolekut muinsuskaitseameti poolt ei saada ja jääb üles vaidlus, siis selleks näeb eelnõu ette valitsuskomisjoni, kes hindab eraldi, kas tõesti see objekt tuleks lammutada või hoone küljest mingi sümboolika maha võtta," selgitas minister.

Justiitsministeeriumi teatel võib olla ka võimalik, et mõne ajaloolise hoone küljes on okupatsioonirežiimile iseloomulikku sümboolikat sellisel moel, et see okupatsiooni ennast ei toeta ega õigusta.

Komisjoni otsus on Lea Danilson-Järgi sõnul siduv. "Ja muinsuskaitseamet koos kultuuriministriga peaksid selle peale vastavalt tegutsema. Kas andma loa mingisuguseid töid teostada seal muinsuskaitsealusel objektil, näiteks eemaldada maja küljest sümboolika, või see monument üleüldse demonteerida," sõnas minister.

Siiski, seaduseks komisjoni sõna muinsuskaitseametile ega kultuuriministeeriumile pole. Kui üksmeelt ei saavutata ehk muinsuskaitse nõuab millegi allesjätmist ja komisjon leiab, et sama asja peaks kustutama, siis arutab asja valitsus. Siiski usub Danilson-Järg, et selliseid olukordi palju ei tule ja komisjoni sõna maksab.

"See ei ole päris loogiline olukord, kui muinsuskaitseameti seisukoht on kuidagi valitsuskomisjoni seisukohast tugevam. Et valitsusel ei olegi võimalik enda julgeolekualast vastutust teostada," märkis Danilson-Järg.

Mõjuka komisjoni tööjuhend selgub hiljem

Minister möönab, et see, mida komisjon ühe või teise objekti kohta otsustab, sõltub nii komisjoni koosseisust kui ka sellest, missuguse tegevusjuhendi, punktisüsteemi või kriteeriumite järgi hakkab komisjon asju hindama. Praegu on seaduseelnõus kirjas vaid see, et üks komisjoni liige peab esindama muinsuskaitseametit.

Kõik ülejäänu paneb valitsus paika pärast seaduse vastuvõtmist riigikogus. Nii näiteks võib üks valitsus luua niisuguse komisjoni, mis ütleb, et Tartus Küüni tänava hoonel olevad sirbid ja vasarad tuleb meisliga maha lüüa. Teine valitsus saab luua komisjoni, mis arvab sootuks vastupidi.

"Selle komisjoni otsus peaks kajastama seda, milline on poliitiline konsensus ja ühiskondlik tunnetus ja sellest lähtuvalt otsustama neid küsimusi," märkis minister ning lisas, et täpseid reegleid riigikogu paika panna ei saa. "Sest sümbolid ajas ka muutuvad."

Komisjoni ei tooda mängu kõigi objektide puhul vaid ainult siis, kui tuleb lahendada vaidlust näiteks hoone omaniku ja omavalitsuse või omavalitsuse ja justiitsministeeriumi või ministeeriumi ja muinsuskaitseameti vahel.

Kõige esimene vastutaja pärast seaduse vastuvõtmist ongi monumendi või ebasobiva sümboliga hoone omanik. Kui omanik midagi ette ei võta, peab teda sundima omavalitsus.

Kui omavalitsus ka midagi ei tee ning kolme kuu jooksul okupatsiooni õigustavad sümbolid kadunud ei ole, alustab justiitsministeerium omavalitsuse suhtes haldusjärelevalvet.

Kusjuures eelnõu järgi saab justiitsministeerium õiguse rakendada järelevalve käigus vahetut sundi. Reaalselt kutsutaks selleks appi politsei.

"See sunnimeede on ikka ette nähtud nendeks olukordadeks, kui omavalitsuse poolt pole mingit tegevust näha," sõnas Danilson-Järg. "Aga kui tegevused käivad ja omavalitsus kenasti ära põhjendab, miks see aega võtab, siis me seda ka arvestame."