Suvel, kui Euroopa Liidu keskkonnaministrid, nende seas Eestit esindanud Urmas Kruuse (Reformierakond) leppisid kokku metsanduse ja maakasutuse kliimaeesmärgid, kõlasid ühelt poolt puidutööstuse murehüüded ja teiselt poolt keskkonnaministeeriumi rahustavad sõnumid. Et midagi pole veel kindel, arutelud lähevad edasi.  

Ametnikud ei mõelnud küll seda, et süsinikuvähendamise sihid langeda võiks. Nimelt oli läbirääkimiste teine pool - Euroopa Parlament - palju ambitsioonikam. Läinud reedel pandi otsused suures plaanis lukku.  

Suured numbrid ei muutunud: Eestil tuleb LULUCF-i sektoris siduda 2030. aastal 2,5 miljonit tonni süsihappegaasi. Võrdluseks, 2020. aastal paiskas sama sektor 1,3 miljonit tonni CO2 õhku.

Konkreetsete astmete kaupa peaksime 2,5 miljoni tonni sidumise poole liikuma alates 2026. aastast. Missugused need astmed on, tuleb riigil endal otsustada. Lihtsustatult paistab küll valem selline, et 2026. aastal tuleb sektoril siduda 0,5 miljonit tonni, 2027. aastal miljon tonni, aasta hiljem 1,5 miljonit tonni ja nii edasi. Kui ühel aastal tehakse plaanitust vähem, siis teisel aastal tuleb teha rohkem, muidu ei saa nn. kliimaeelarve kokkuvõttes täidetud.

Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide valitsusi esindava Euroopa Liidu Nõukogu läbirääkimistel kärbiti küll pisut liikmesriikide võimalusi eesmärkides leevendust saada.  

"Liikmesriikide kokkuleppes oli sees ka see põhimõte, et kui looduslikud häringud toimuvad, siis need konkreetsed maa-alad, kus need toimuvad, saame me tõsta maakasutussektori kliimaeesmärkide arvutusest välja. Et me neid siis ei arvestaks heite ja sidumise arvutamisel," rääkis  keskkonnaministeeriumi kliimaosakonna nõunik Mart Kiis.

Uue plaani järgi saab kompensatsiooni ehk täiendavat CO2 kvooti taotleda spetsiaalsest üle-euroopalisest fondist. Kui suur see fond on ja mis on kvoodi jagamise põhimõtted, pole veel teada.

Kindlamalt jäi Eestile alles turvasmuldade erand. Ehk kuna turvasmuldade harimisel paiskub süsihappegaasi õhku juurde ja meil on neid muldasid palju, saame taotleda lisakompensatsiooni, mille suurust ei ole hetkel siiski võimalik hinnata.

Kasutatavad meetmed selguvad tuleval aastal

Kiis meenutas samas, et süsinikuheitme vähendamise mõte on kliimasoojenemise pidurdamine.  

"Üldine põhimõte võiks siin olla, et me lähtume jätkuvalt sellest, et meie 2030. aasta eesmärk on miinus 2,5 miljonit tonni." rõhutas Kiis. "Ja riiklikult me peame otsima võimalusi ja lahendusi, kas ja millised eesmärgid selle võimaluse suunas liikumiseks on."

Erinevaid uuringuid ja analüüse on Eestis selle kohta juba tehtud. Ometi ei soostu ametnikud ja poliitikud veel konkreetseid meetmeid välja pakkuma. Kiis ütles, et praegu käib võimaluste kaardistamine.  

"Ja ühel hetkel, kui see tervikpilt on kokku pandud, sealhulgas hinnatud ka sotsiaalmajanduslikku mõju, siis on oluline teha poliitilisel tasandil valikud, kas ja millisel kujul me nende eesmärkide suunas liikuma hakkame," sõnas Kiis.

Dokument, kus erinevad võimalused kirjas, peaks Kiisi sõnul valmis saama tuleva aasta esimeses kvartalis, ehk hiljemalt märtsis. Sisulised valikud jäävad tõenäoliselt järgmise valitsuse teha. 

Lähipäevil peaks keskkonnaministeerium tutvustama keskkonnaagentuuri hiljutisi arvutusi, mis näitavad, et võimalike valikute raamid on seni arvatust kitsamad. Õhtuleht on neid numbreid osaliselt juba kajastanud ning nende järgi suudavad meie metsad siduda oodatust hulga vähem süsinikku.  

Näiteks isegi juhul, kui me langetaks raiemahtusid üheksa miljoni tihumeetri peale aastas (praegu on see pisut üle 10 - toim.), ei kompenseeriks metsade süsinikusidumine piisavalt muu maakasutuse süsinikuheidet. Niisiis tuleks Eestil 2030. aastal süsinikukvooti juurde osta. Kui palju see maksaks, ei osata ennustada. Pigem räägitakse sadadest miljonitest.  

Kiis ei tõtta siiski ütlema, et metsa raiumist tulebki näiteks seitsme miljoni tihumeetrini aastas vähendada.  

"Sellise hinnangu andmiseks täna on vara, kui me ei ole sektorite üleselt kõiki võimalusi, mis meil eesmärgi suunas liikumiseks on, üle vaadanud," sõnas Kiis.

Nii näiteks paiskab turbakaevandamine igal aastal õhku ligi miljon tonni süsihappegaasi. Kui see ära lõpetada ja turvasmuldade peal viljakasvatamise asemel püsirohumaid pidada, hoiaksime nii palju süsinukku kokku, et metsaraiet tuleb vaid õige pisut piirata.

Keskkonnaühendused ja puidutööstus eri meelt

Kui keskkonnakaitsjate hinnangul on Eestile kokkuleppega pandavad eesmärgid täidetavad, siis puidutööstuse esindajate väitel ei aita raiemahu vähendamine kaasa CO2 sidumisele ning see toob kaasa raskeid lööke majandusele.

"Keskkonnaühendused loomulikult oleks soovinud tegelikult näha tervele sellele sektorile üle terve Euroopa veel ambitsioonikamat eesmärki, aga ka see praegu saavutatu peaks olema meile kindlasti juhtnöör lähemal ajal metsandust kavandades ja kindlasti tähendab see seda, et me peame raiemahte vähendama," rääkis Eestimaa Looduse Fondi metsaprogrammi juht Siim Kuresoo "Aktuaalsele kaamerale". 

Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu hinnangul ei panusta raiemahtude vähendamine kliimaeesmärkide saavutamisesse: "Sellepärast et metsad muutuvad selle käigus vanemaks, nende süsiniku sidumise võime pikas perspektiivis väheneb ja me saame vähem ka kätte kvaliteetset puitmaterjali metsast, mida siis panna pikaajaliste toodetesse ja millega asendada suurema jalajäljega tooteid," ütles  metsa- ja puidutööstuse liidu tegevjuht Henrik Välja.

Tema sõnul on sellel ka otsene mõju töötajatele: "Kui ei ole ettevõttel toorainet, mida väärindada, siis ei ole ka neid töökohti, mis on sellega seotud. Et valitsuse enda esialgses mõjuhinnangus, mis tehti, oli hinnang, et negatiivne stsenaarium võib ette näha 14 000 töökoha kadumist, kahe ja poole protsendi SKP ja 80 miljoni euro maksutulu vähenemist."

Välja ütles, et nad ootavad riigilt selget kava, kuidas eesmärkideni plaanitakse jõuda.