Eesti omariiklus taastati augustis 1991 ning septembris ühines Eesti Vabariik Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga. 26. septembril 1991. aastal võttis Eesti tollane parlament vastu mitmed rahvusvahelised kokkulepped, sh lapse õiguste konventsiooni.

Nii ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon kui ka lapse õiguste konventsioon määratlevad juurdepääsu haridusele üheks inimese põhiõiguseks. Eesti hääleõiguslik kodanikkond võttis 1992. aasta suvel vastu põhiseaduse, mis sätestas, et õppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning hariduse andmine riigi järelevalve all.

Sidudes põhikooli lõpetamise tingimustest lahti põhikooli riiklike eksamite sooritamise loobub riik endale võetud järelevalve kohustusest kvaliteetse hariduse, inimese põhiõiguse tagamisel.

Eestis on väga ilusad koolimajad, tasuta õppematerjalid ja koolitoit, tunnustatud õppekavad. Meil on aga tohutu puudus pädevatest õpetajatest. Siit tuleneb ka peamine põhjus, miks ei piisa põhikooli lõputunnistusele pandud õpetajapoolsetest aastahinnetest. Paljud neist hindajatest on õpetajad vaid nime poolest, paljudel puudub erialane väljaõpe, mitmed on lihtsalt juhuslikud inimesed, kes on valmis koolis veidi ajutiselt "kätt proovima".

Minu õe lapsele annab eesti keelt ja kirjandust kehalise kasvatuse kvalifikatsiooniga õpetaja, matemaatikat käsitööõpetaja, füüsikatunde aga ei toimunudki terve sügise vältel, sest koolil ei olnud õpetajat võtta.

Kõigil juhtudel oli tunnistusel hinne, ka füüsikas. Kuid mis on nende hinnete sisu ja väärtus?

Hindamine on õppeprotsessi osa 

Ajakirjanduses on levinud mitmeid dogmaatilisi arusaamu hindamise kohta. Püüan järgnevas hindamist selgitada. Hindamine tugineb õppekava eesmärkidele ja õpitulemustele.

Hindamise objektiks on õpitulemused: oskused ja teadmised. Oskused on intellektuaalsed (näiteks oskus eristada peamist, olulist, süstematiseerida ja liigitada), ainealased ja õppimisoskused (näiteks grupis töötamise oskus, lugemisoskus, oskus kasutada õpikut).

Riiklikus õppekavas on õpioskused kirjeldatud kooliastme pädevustena, ainealased oskused on esitatud kooliastme õpitulemustena. Intellektuaalsed oskused on lülitatud ainealastesse oskustesse ning kajastuvad õpitulemustes.

Eesti koolides on enam kui kümme aastat juurutatud õppimist toetava hindamise põhimõtteid. See on õppijakeskne, õppija arengut toetav, riikliku õppekava õpitulemuste saavutamist tagasisidestav.

Lapse arengut võrreldakse tema enda võimete arenguga ja riikliku õppekava õpitulemustega. Laps peab jõudma kokkulepitud õpitulemustes vähemalt rahuldavale tasemele, sest hiljem on vaja tal ka ühiskonnas elutervelt toimida.

Ühiskond meie ümber peegeldab seda, mida ka koolis näeme: kõik tulemusteni ei jõua ning ühiskonnas oma elu korraldamisel ka hakkama ei saa. Samuti toetab õppimist toetav hindamine õppija enesejuhtimise kujunemist.

Mitmetes koolides on esimeses ja teises kooliastmes loobutud numbrilisest tagasisidest. Klassiõpetajad on selles olnud suurepärased teerajajad. Õppimist toetav hindamine nõuab õpetajalt pädevust, aega süvenda iga õppija arengusse, sellele kulub tohutu õpetajapoolne ressurss. Kahjuks ei ole avalik võim seda tööpanust suutnud töötasus väärtustada.

Iga hindamine tähendab selget ettevalmistustööd, hinnatava õpitulemuse määratlemist, kvaliteetse ülesande koostamist, läbiviimist ning õppijale tagasiside andmist. Hindamine on õppeprotsessi osa ning Eesti koolis hinnatakse reeglina õpilasi nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik.

Lihtsustatult öeldes on hindamine omandatud teadmistele, oskustele, pädevustele tagasiside andmine. Probleemiks on kvalifikatsioonita õpetajad, kes kipuvad hindama faktipõhiseid teadmisi, sest analüüsioskuse kujunemiseks tingimuste loomiseks puudub neil erialane väljaõpe ja vilumus. Usun, et nende hulgas on ka hindega hirmutajaid.

Kindlasti ei ole Eesti kool eksamipõhine. Põhihariduse vältel veedab õpilane koolis veidi vähem kui 1600 koolipäeva, eksamipäevi on neist kolm. Pole adekvaatne väide, et õpetajad hirmutavad üheksa aastat õpilasi kolme lõpueksamiga.

Enamikes õppeainetes polegi kohustuslikku eksamit. Kohustuslikud eksamid on matemaatikas ja eesti keeles. Viimase sooritavad vähemalt rahuldavale tulemusele praktiliselt kõik. Küll võib õppijal endal see hirm tulla, kui ta ühel hetkel mõistab, et oleks enam pidanud pingutama ning teadmised ja oskused on lünklikud. Vähem haritud inimesel on keerulisem on unistusi teostada, sest töötasu tööturul on madalam. Seda teemat avas Kaarel Tarand 4. veebruaril ilmunud Sirbis.

Senini avaldatakse Eesti Vabariigis koolide pingeridu gümnaasiumiastme eksamitulemuste põhjal. Kolm riigieksamit – eesti keele, matemaatika ja võõrkeel – on kõigile gümnaasiumilõpetajatele kohustuslikud. Teistes ainetes riigieksameid ei ole. Seega on ka väär väide, nagu õpetaja saaks edetabelite hirmus õpilase eksamivalikut piirata. See võis nii olla vana eksamisüsteemi ajal, mis kehtis ligi kümme aastat tagasi.

Kavandatava reformi tulemusena, kui eksamitulemusi hakatakse esitama protsentides, hakkavad ilmuma arvatavasti ka põhikooli eksamitulemuste pingeread. Põhikoolide edetabelitesse panemine tekitab ühiskonnas kindlasti palju vastukaja.

Praegu määratavad paljudes omavalitsustes esimese klassi õpilasele kooli ametnikud. Mis tundega paneb vanem oma lapse kooli, mille puhul on teada, et õpitulemusteni selles koolis ei jõuta, sest õpetajateks on palgatud suvalised inimesed?

See, et laps ja ka täiskasvanud inimene end teistega võrdleb, on normaalne. Ka koduhoovis mängides, huvikooli tegevustes osaledes ning sõpradega aega veetes tajub laps, mis on teistega võrreldes tema tugevused ja nõrkused. Lapse õiguste konventsioon rõhutab, et last tuleb põhjalikult ette valmistada iseseisvaks eluks ühiskonnas. Võrdlust teistega soosib sotsiaalmeedia.

Eksam näitab õpitulemusteni jõudmist

Meediaruumis on arutelude keskmesse tõusnud äärmused. Normintellektiga õppijad, kes moodustavad õpilaskonna enamuse, naudivad õppimist ja koolis käimist ning nende jaoks ei ole põhikooli riikliku õppekava õpitulemuste saavutamine ja eksamite lävendipõhine sooritamine probleemiks.

Eestis on olnud aegu, mil pea kõik ained lõppesid eksamiga. Pärast iseseisvuse taastamist oleme leidnud põhikooli eksamisüsteemis tasakaalu: väärtustame eesti keelt ja kirjandust, mille eksamil saab näidata oma laiapõhjalist lugemust ka teiste õppeainete kohta, matemaatikat, mis näitab õpilase võimet loogiliselt mõelda ja probleemülesandeid lahendada. Lisaks valib õpilane ühe eksami, mis väljendab tema erihuvi.

Eksami ülesanne ei ole lahendada probleeme, mis on tekkinud õpitulemuste omandamisel. Eksam näitab ühiskonnas kokkulepitud õpitulemusteni jõudmist. Kui tulemusteni pole jõutud, on võimalik läbida osa õppeprotsessist uuesti, näiteks sooritada täiendav õppetöö, korrata viimast õppeaastat või õppida üksikaine õppijana just neid kohti, milles lüngad on.

Vastab tõele, et õpilaste vaimse tervise probleemid on suurenenud. Koolipsühholoogide sõnul on põhjusteks segased suhted perekonnas (vanemate lahutused, suhted kärgperes, kasvamine üksnes ühe vanemaga, teadmata, kes on sinu isa), soolise identiteediga seotud küsimused, suutmatus kohaneda eluga ühiskonnas, toitumishäired, kuid paljuski ka unehäired jne.

Väga-väga suureks probleemiks on nuti- ja arvutisõltuvus. Erinevates koolides kogutud tagasisidedest ilmneb, et õpilased veedavad ekraanide taga neli–viis tundi päevas, tihti hilistel õhtutundidel või öösel, kui vanemad juba magavad.

On lapsi ja noori, kes alustavad võrgumängude mängimist reede õhtul ning lõpetavad mängimise sisuliselt pärast põgusaid unepause pühapäeva hilisõhtul, seda nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis. Magamata ööd ning nutisõltuvus avaldavad ülisuurt mõju ka õppetööle.

Palju on kõneldud põhikooli lõpueksamite ja sisseastumiskatsete ühildamisest. Põhikooli lõpueksamid tagasisidestavad kooliastmele seatud õpitulemuste saavutamist, mistõttu saavad need toimuda üksnes kooliastme lõpus (üheksanda klassi mai lõpus või juunis).

Lõpueksamid on koostatud tavapärasest õpilasest lähtudes. Näiteks eesti keele eksamit ei soorita esimesel korral alla kahe protsendi õpilastest. Sisseastumistestid on suunatud neile õppijaile, kes jätkavad gümnaasiumiastmes ning on seetõttu suurema eristusvõimega.

Kui tulevikus soovime põhikooli lõpueksameid hakata enam gümnaasiumide komplekteerimisel arvestama, peab eksamitööde parandamine toimuma tsentraalselt nagu ka gümnaasiumiastme lõpus.

Välishindamise analüüsid näitavad, et õpetajate pädevus eksamitööde parandamisel on varieeruv ning seetõttu ei ole tulemused usaldusväärsed. Hetkel puudub ka analüüs, millist mõju avaldaks haridusliku erivajadusega õppijale väga keeruka lõpueksami sooritamine, mille eesmärk on komplekteerida gümnaasiumiastet.

Lapse õiguste konventsioonis rõhutatakse järgnevat: osalisriik tagab lapse arengu võimalikult maksimaalselt ning last tuleb põhjalikult ette valmistada iseseisvaks eluks ühiskonnas. Juurdepääs haridusele on samal ajal võimestava õigusena eeldus mitmete teiste põhiõiguste teostamisele.

Ühelt poolt on inimesel õigus seda kohustuslikus ulatuses kvaliteetselt riigilt saada, teiselt poolt on see üksikisikule seatud kohustus, sest riik vajab haritud elanikkonda, mis tagaks demokraatia, ühiskonna (sh ka majandusliku) edenemise ja riigi elanikkonna homogeense väärtussüsteemi.