Aastaid elasime lootuses, et maailm meie ümber muutub lihtsamaks, selgemaks, turvalisemaks. Püsis eeldus, et teadmiste valgus näitab meile teed, lubab analüütilisel mõistusel teha tõhusaid isiklikke ja riiklikke otsuseid, aga muudab puhtamaks, siiramaks, tolerantsemaks ka meie hinged.

See lootus ei õigustanud end. Maailm jõudis taas sõjani. Ning meie oleme paratamatult selle sõja mõjualas. Kas peaksime nüüd enam tähelepanu pöörama hoopis jõule, arendama lihaseid ja terasest muskleid? Valima tõde otsiva mõistuse asemel usu juhtide ideedesse?

Minu vastus on ei. Otse vastupidi. See maailm, milles praegu elame, nõuab veelgi suuremat vaimset pingutust, mis tähendab tõhusamat teadust, tulemuslikumat õppetööd, igaühe veelgi suuremat pingutust tõenduspõhise selguse leidmisel.

Jah, vead omavalitsuste ja riigi valitsemises, kohati süvenev ebavõrdsus ja vähene hoolimine väljapoole peavoolu jäävatest ideedest on ka Eestis tekitanud olukorra, kus osa meist eelistab teaduslikele teooriatele vandenõuteooriaid. Ja tõesti, neis viimastes ongi oma jõud ja ilukirjanduslik, lausa südant puudutav võlu. Aga üha rohkem kohtab ka suhtumist, et hinnatakse teadust, tõeliselt tarku inimesi, sealhulgas noori. Ning need suhtumised ühel hetkel paratamatult põrkuvad.

Noorte päralt on maailm

Mõnikord tundub lause "noorte päralt on maailm!" lihtsalt käibefraasina. Aga see pole sugugi nii. Just see, millise stardi saavad noored, kas nad tulevad kooli, sealhulgas ülikooli, kas nad leiavad tee, mida mööda käia rõõmuga, otsustab maailma saatuse.

Kartust, et kõik teed on juba käidud, kõik küsimused lahendatud, ei saa meil olla. Pigem vastupidi: maailma seatud uued küsimused nõuavad ilmselt veelgi teravmeelsemaid, sealhulgas senisest kardinaalselt erinevaid lahendusi.

Nimetan siin mõned valdkonnad, milles lahendusi otsime ja kuhu ootame kaasa mõtlema, arutama ja avastama:

• me peame ära hoidma keskkonnakatastroofi. Me ei saa enam tarbida nii, nagu end mitme sajandi jooksul harjutasime. Me ei saa areneda laienedes, vaid tõhusamaks muutudes;
• me peame mõistlike sammude kaupa saavutama muutuse energeetikas. Õigupoolest polegi see enam tuleviku, vaid väga valusalt oleviku, otsuste poolest aga juba lähimineviku küsimus. Just energeetikas oleksime oodanud enam, et kuulda võetakse teadlaste, mitte egoistlikku – olgu siis raha või võimu – häält. Järelikult tuleb meil ka endil edaspidi kõvemat häält teha;
• me ei saa jääke ja jäätmeid kuhjata enam mägedesse, vaid peame need saatma uuele tootmisringile. Ning kõige selle juures peame mõtlema ka sellele, kuidas kõike seda teha nii, et kuluks vähem ning ka hoopis teisel moel toodetud energiat, kuidas tootmine säästaks, mitte ei saastaks.

Kõik see puudutab ka seda, kuidas ehitada efektiivselt ning piisavalt odavalt, et ka praegused põlvkonnad saaksid endale eluaseme soetada, kuidas tagada kodudes soe, meid tervena hoidev õhk.

Samuti ootavad uusi lahendusi tervishoiuteenused ning meie igapäevane toit.

Õnneks on meie ühiskond üha enam teaduse poole pööratud. Rohkem on kõiksuguseid teadussaateid, arutelusid. Ülikoolide ja konkreetsete teadlaste poole pöörduvad sageli ettevõtjad, omavalitsused, erinevate tasemete riigiametnikud. See tähendab ülikooli võimaluste suurenemist, seda ka rahalises mõttes.

Aeg on kitsa matemaatika riigieksam ära kaotada

Ülikoolide rahast on viimasel ajal väga sageli räägitud. Vahel juba nii palju, et näib, nagu poleks raha ülikooli paigutamine mitte investeering riigi tulevikku, mis end ka majanduslikult ära tasub, vaid kulutus, mida tehakse palumise peale otsekui kellegi armust.

Ning küsimus pole sentides, mida võime probleemist märku andes siin ja seal kõlistada. Küsimus on miljonites eurodes, mis võiksid end tasa teenida kahe, kolme või isegi nelja võrra. "Mõte mõjutab miljoneid!" – just sellises suhtumises võib peituda lahendus.

See kõik pole aga pelgalt arutelu teemal "Mis meil võiks olla?" Kõrghariduse krooniline ja kestev alarahastus on otsene risk Eesti demokraatiale, jätkusuutlikkusele ja sealt aga ka julgeolekule, sest viib tõenduspõhise debati eemaldumiseni avalikust ruumist. 

Aga küsimus pole vaid ülikoolihariduse miinus-miljonites. Tänavused matemaatika riigieksamite tulemused kinnitavad veelkord, et neid, keda matemaatikale rõhku panevad ülikoolid ootavad, jääb üha vähemaks. Kitsa matemaatika riigieksami keskmine tulemus langes sel aastal 32,2 punktini sajast. See näitab, et aeg on kitsa matemaatika riigieksam ära kaotada ja panustada laiale, kus keskmine tulemus õnneks tõusis 55,5 punktini eelmise aasta 49,8 asemel.

Varasemast enam peavad ülikoolid ja teadlased suhtlema aga ka nendega, kes teaduse tulemused praktikasse saavad viia, olgu siin tegemist siis tehnoloogiate või ühiskondliku mõtte arenguga. Mõndagi on siin ära tehtud, aga kutsun meie teadlasi üles isegi teatavale akadeemilisele edevusele. Kõnelege oma tööst ja saavutustest rohkem, suurema publiku ees, minge võtke võimalikel partneritel nööbist kinni ja kutsuge neid tõhusale koostööle. Ülikool ja ühiskond peavad olema üks, seda just praeguses keerukas maailmas põletavaid probleeme lahendades.

Ka Tallinna Tehnikaülikoolil on hulk lahendusi valmimas, seda tõhusas rahvusvahelises koostöös. Aga mitmel puhul peaksime teadusest argiellu viivat teekonda oluliselt lihtsustama ja kiirendama, seda ka rahaliselt toetama. Esimesed näited on õnneks olemas. Aga vaja on ka tunnet, mida saaksin õppeaasta alguses uutele tudengitele rõhutada: ülikool annab teile võimaluse läbi kõrgetasemelise teaduse hakata ühiskonda teenima ka kõige praktilisemal, igaühele kasu tooval moel.

Tänan ja tunnustan kõiki, kes tänavu ülikoolidesse õppima asusid ning ka neid, kes kõigi murede ja ahvatluste kiuste oma haridusteed jätkavad. Jutt, et Eestis on haritud inimesi küllalt või isegi liiga palju, ei päde. Eesti konkurentsivõime tõstmiseks tuleb kõrgharidusega inimeste osakaalu veelgi tõsta. Eesti haridusstrateegias on seatud sihiks kasvatada kõrgharitud 30-34-aastaste inimeste osakaalu 45 protsendini aastaks 2035.

Bakalaureuseõppe populaarsuse pärast ei pea õnneks ka muretsema. Magistriõppe pärast aga küll, sest selle populaarsus väheneb. Jah, põhjus võib tunduda mõnelegi positiivne – ka meie bakalaureusediplom tagab paljude erialade puhul tööturul vägagi hea palga –, aga ideaalis on ju ülikool teekond, kus liigutakse läbi magistriõppe kõige kõrgemate teadmiste ehk doktoriõppe, sisulise teadustöö suunas.

Muidugi sõltub oluline osa tudengi motiveeritusest, teine osa aga ka kõrghariduse rahastamisest. Väga raske on ülikoolis hoida võimekaid inimesi, kelle õpingukaaslased saavad mujal kaks, aga vahel ka viis korda suuremat palka. Paraku kaotavad ülikoolid heade teadlaste kõrval nii ka oma mainet, autoriteetsust, lõppkokkuvõttes ka võimet eestikeelset kultuuriruumi kõrgel tasemel ülal hoida.

Avatud õpe ja mikrokraadid

Enne, kui me kõik koos õppe- ja teadustööle suundume, tahan tähtsustada veel üht õppimise võimalust. See on avatud õpe, sealhulgas mikrokraadid.

Kiire elutempoga maailmas võibki paindlikult, sealhulgas ampsukaupa õppimine olla lahendus, mis võimaldab ülikoolis sündival teadmisel lihtsasti ja operatiivselt levida sinna, kus seda kõige rohkem tarvis, juhtidel, ettevõtjatel, tippspetsialistidel, aga ka kõigil teistel huvilistel hoida end erialaselt väga heas vormis.

Rektorina loodan, et selline side muudab ka ülikooli veelgi tugevamaks ja sisulisemaks, toob töötavate õppijate kaudu siia vägagi tegelikke arendusvajadusi, sisulisi lahendusi ootavaid probleeme.

Soovin kõigile rõõmu, usinat pealehakkamist ja lootust, et me saame ka praeguses keerukas maailmas siiski vabadena ja vabalt tegutseda, uurida, avastada, leiutada, koostööd teha, uut ning hoolivamat tulevikku luua.

Kommentaar põhineb Tiit Landi Tallinna Tehnikaülikooli õppeaasta avaaktusel peetud kõnel.