Hersoni tagasi võtmine on praegu Ukraina armee suurim võit ja Vene vägede suurim kaotus selles sõjas. Et leevendada kaotusvalu, kasutasid venelased kaadreid kinnipeetud meestest, mis olid üles võetud paar päeva pärast linna vabastamist, oma propaganda eesmärgil, väites, et tegemist on "venemeelsete aktivistidega". Kohalikud elanikud seletasid ERR-ile aga olukorda teistmoodi.

"Püüdsime marodöörid kinni. Nad varastasid vaskkaableid, telefoni- ja televisiooniühendusi, et need siis metalli kokkuostu viia. Meil on siin ka sellised värdjad. Ma ei suuda neid inimesteks nimetada," rääkis Volodõmõr.

Hersoni linn jäi peaaegu terveks – viimasel hetkel lasid Ukraina väed vaenlasel lihtsalt taganeda.

"Kui jõudsime Dnipro jõeni, ei avanud me tuld. Nägime, kuidas nad põgenevad. Aga seal olid ju ka tsiviilelanikud ja me ei tahtnud nende elusid ohtu seada. Nad (Vene sõjaväelased) olid meil sihikul, aga me ootasime, kuni nad lahkuvad. Suurtükkidega lasime üle jõe, aga linnalahingutesse kumbki pool ei asunud," rääkis Ukraina sõjaväelane "Tšikatilo".

Seetõttu õnnestus Vene grupeeringul põgeneda Dnipro jõe vasakule kaldale. Vene peastaabi sõnul viidi välja 30 000 sõdurit ja 5000 ühikut tehnikat. Kas need numbrid vastavad ka tõele?

"Me ründasime neid ja neil olid suured kaotused. Kui nad meie suurtükiväe tule all taganesid, jäi neist maha palju varustust. Me saime selle kõik endale – soomustehnika, relvastuse ja moona. Meil on palju trofeesid. Nii et venelased valetavad. Nad põgenesid ummisjalu ja jätsid maha kõik, mida kanda ei jaksanud," ütles "Tšikatilo".

Selge on aga see, et suur osa Hersonis olnud Vene sõjaväelastest hakkab nüüd sõdima Donbassis. Ukraina sõjaväelased seal tunnevad juba, et vaenlasele on appi tulnud lisajõud.

"Vastasseis on siin väga raske. Vene tarneahelad töötavad siin väga hästi, sest Donetski ja Luhanski oblastis on tihe raudteedevõrk. Relvastuse- ja, mis veel tähtsam, moonatarned käivad just mööda raudteed," ütles Ukraina rahvuskaardi polguülem Juri Bereza.

Ukrainlased kasutavad peaaegu sama tehnikat nagu venelased, kuid moona on neil vähem.

"Me püüame mürske kokku hoida. Laseme võimalikult täpselt, sihtmärgi valime selle järgi, kus on suur hulk jalaväge või tehnikat, mis ründavad meie positsioone. Me kasutame mürske alles siis, kui oleme tabamuses kindlad," selgitas Ukraina sõjaväelane Oleksandr.

Olukorda võiks muuta lääne raske soomustehnika koos moonaga.

"Meie tehnika on vana, aga meeskonnad on kogenud. Arvan, et ümberõpe isegi Abrams tanki peale ei võtaks kaua aega. Paar nädalat polügoonil ja nad saavad sellega hakkama sama hästi kui meie tehnikaga," ütles Ukraina sõjaväelane Kostiantin.

Samal ajal käivad Mõkolajivi ja Hersoni oblastis vabastatud aladel taastamistööd, eeskätt demineerimine. Raske on ette kujutada, kui palju aega võib võtta kogu Ukraina demineerimine.

"Ma arvan, et aastakümneid. Kogu Ukraina demineerimine, isegi kui jätta välja Donetski ja Luhanski oblast, võtab aastakümneid," sõnas Ukraina sõjaväelane "Habe".

Vene sõdurid piinasid Hersonis kinni võetud kohalikke

Sõja alguses langes Herson venelaste kätte nii kiiresti, et kohalikud elanikud ei jõudnud põgeneda.

"Siia hauda on maetud noor, 18-aastane poiss Hersonist. Ta ei jõudnud põgeneda. Sai killuhaava ja 40 minutiga jooksis lihtsalt verest tühjaks. Meil on siin kalmistu, me matame ta sinna ümber," rääkis kohalik elanik Ruslan.

Kui maikuus rindejoon seal stabiliseerus, oli võimalik ainult salajasi teid pidi põgeneda okupeeritud aladelt Ukraina poolele. Selleks oli vaja kogenud kohalikku teejuhti, selliseid nagu Serhi ja Volodõmõr.

"Inimesed kartsid seda teekonda ette võtta. Meie oleme kohalikud, tunneme neid teid. Alguses testisime kahekesi, et inimesed ohtu ei satuks. Kui kõik oli rahulik, siis oli võimalik. Me ei garanteerinud midagi, andsime 50-protsendilise tõenäosuse põgenemiseks. Me ise riskisime palju rohkem, sest pidime alati ka tagasi tulema. Sõitsime välja varahommikul ja tagasi tulime pärastlõunal, siis oli eriti ohtlik. Aga leidub ka selliseid "häid" inimesi – keegi koputas meie peale. Loomulikult me jagasime infot Vene positsioonidest meie sõduritele," kirjeldas Serhi.

22. juunil võeti Serhi ja Volodõmõr kinni. Nad viidi Snihurivka vanglasse. "Kambris puudus tualett, midagi ei olnud, urineerisime pudelisse. Kartsime süüa, et poleks vaja tualetti minna. Tõsi, süüa anti ainult kord päevas. Öösiti tualetti ei lastud," kirjeldas Volodõmõr.

Vangistajad tahtsid, et Serhi ja Volodõmõr tunnistaksid üles koostöö Ukraina julgeolekujõududega. Kui nad sellest keeldusid, hakati neid piinama.

"Peksti vähe, peamiselt kasutati elektrit. Pandi juhtmed käte, jalgade ja kõrvade külge. Kõige parem oli, kui pandi kõrvade külge, sest siis kaotad kiiresti teadvuse. Olen filmides näinud, kuidas piinatakse veega. Arvasin, et vee võib välja sülitada, aga tegelikult pole see võimalik. Kui rätik asetatakse näole ja valatakse vett peale, siis seda välja ei sülita. Seda saime enda peal tunda. Minu sõbrale valati kolm liitrit, mulle viis. Sa ei suuda kopsudest vett välja sülitada," rääkis Serhi.

Mehi piinati nädal aega järjest. "Ausalt öeldes, me tahtsime end üles puua. Me ei suutnud enam seda taluda. Mind viidi sinna aluspesus ja siis anti selga mingi vana Ukraina politseivorm. Tõmbasin pükstest nööri välja ja ütlesin semule, et kui veelkord hakatakse piinama, siis poon end üles," ütles Volodõmõr.

Serhi ja Volodõmõr ei saa siiani aru, miks neid mingil seletamatul põhjusel üldse vabadusse lasti.

"Meid visati autosse, silmad kinni seotud ja viidi kuhugi põllule. Seal visati autost välja ja üks nendest tõmbas automaadil kuuli rauda. Ma arvasin, et meid lastakse maha. Nemad aga hüppasid autosse ja sõitsid minema," rääkis Volodõmõr.

Selliste juhtumite taustal ei ole idee läbirääkimistest Venemaaga Ukrainas eriti populaarne.

"Me võiksime saavutada uue Minski kokkuleppe, küll mitte enam Minski, aga Varssavi, Tallinna, Riia või ükskõik mis kokkuleppe, aga nad jääksid ju niikuinii täitmata. Igal juhul tõstaks see imperialistlik taud paari aasta pärast jälle pead ja sureks veel rohkem inimesi," ütles Ukraina rahvuskaardi polguülem Bereza.