Kaks aastat tagasi teatas enam kui 20 aastat Bundestagi saadik olnud Lambrecht, et eelseisvatel Saksamaa parlamendivalimistel ta enam ei kandideeri. Spiegelile antud usutluses rääkis tollal 55-aastane poliitik, et on vanuses, millega ta saab veel midagi uut oma elus ette võtta.

2021. aasta parlamendivalimised tõidki muutuse poliitiku elus, kuid seda oodatust teisel viisil. Varem ka justiitsministri ametit pidanud Lambrecht ei lahkunud poliitikast, vaid temast sai sotsiaaldemokraatide (SPD) võidu ja Olaf Scholzi kantsleriks saamise järel ootamatult kaitseminister.

Miks just tema? Ühelt poolt soovisid sotsiaaldemokraadid endale valitsuses mõjukat kaitseministri kohta. Teisalt soovis Scholz täita valitsuskabineti võrdselt naiste ja meestega.

Sellele vaatamata oli Lambrechti saamine kaitseministriks ka paljudele sotsiaaldemokraatidele üllatus. SPD vasakpoolsest tiivast pärit juristi taustaga poliitik polnud seni kaitsevaldkonna või Bundeswehri teemal silma paistnud.

Lootustandev start

Lambrechti ministriaja algus oli lootustandev ja seda üsna otse ka Eesti jaoks. Ta tegi oma esimese välisvisiidi kaitseministrina Leetu, kus külastas kohapeal olevat Saksa kontingenti. Seda hinnati kui poliitiliselt head ajastust, sest see andis piirkonna riikidele signaali, et Saksamaa seisab nende NATO liitlaste kõrval, kes Venemaa naabruses.

See oli märk, et Lambrecht peab NATO idatiiva tugevdamist väga oluliseks. See pidi rahustama ka NATO idatiiva riike, kes olid mures Vene vägede kuhjamisele Ukraina piirile. Ehkki Berliinis arvati tollal, et Putin lihtsalt blufib, siis kaks kuud enne sõja algust tehtud visiidiga tegi Lambrecht selgeks oma alliansi poliitilised eelistused.

Paraku sellega Lambrechti edulugu algas ja ka lõppes. Vaid paar nädalat pärast Leedu-visiiti andis ta kriitikutele esimese kondi pureda. Ta lubas Ukrainat toetada 5000 kiivriga ja rääkis, et seda tuleks mõista "väga selge signaalina Venemaale". Arvestades Venemaa sõjalist potentsiaali tundus see paljudele pehmelt öeldes ebapiisav. Kaitseministrit naeruvääristati tema sõnade pärast nädalaid.

Unistuste summat ei suudeta ära kasutada

Mõni päev pärast Ukraina-vastase sõja puhkemist lubas Saksamaa otsustavalt suurendada oma kaitsekulutusi. Kantsler Scholz lubas, et veel 2022. aastal investeerib riik 100 miljardit sõjalisteks kuludeks ja kaitse-eelarve kerkib üle kahe protsendi SKP-st.

See oli põhimõtteline muutus pärast aastakümneid Bundeswehri alarahastamist. Seda tervitasid Saksamaa liitlased NATO-s, teiste seas ka Eesti peaminister Kaja Kallas.

100 miljardit eurot oli summa, millest Lambrechti eelkäijad ei osanud isegi unistada. Praegune tegelikkus on aga, et raha on kaitsevõime tugevdamiseks kasutatud ära loodetust palju aeglasemalt. Järgmisel aastal ei suudeta 100 miljardist ära kasutada ka kümnendikku.

Näiteks 10 miljardit eurot maksma minevate USA-s toodetud varghävitajate F-35 soetamine on takerdunud erinevatel põhjustel. Maailma moodsaimaks lahingulennukiks peetavate F-35 soetamine on takerdunud lisakulude tõttu, mis seotud näiteks lennuväljade uuendamisega.

Kõik see on mänginud trumbid kätte SPD peamisele oponendile CDU-le. Nad ründavad Lambrechti parlamendis pea iga päev, sest leiavad, et kaitseministri tegevuse või tegevusetuse tõttu muutub Bundeswehr mitte tugevamaks, vaid nõrgemaks.

CDU saadik Johann Wadephul ütles Bundestagi eelarvearutelul otse välja, et Lambrecht peaks täitma paari aasta taguse lubaduse ja minema poliitikast pensionile.

Lambrecht reageeris kriitikale pahameelepurskega ning vastas Wadephulile ja teistele CDU saadikutele, et keerulisi relvasüsteeme ei saa poest lihtsalt riiulilt osta, mistõttu ei ole ka kriitika tõsiseltvõetav.

Puuduste nimekiri on üllatavalt pikk

See on tõsi, et moodsate hävitajate või uute sõjalaevade hankimine pole kuude, vaid aastate teema. Kuid puuduste nimekiri on ikka üllatavalt pikk – ka asjade puhul, mida saaks kiiremini kätte. Bundeswehris on endiselt puudu hädavajalikust, olgu selleks kaitsevestid, soojad riided ja moodsad raadiosaatjad. Ja muidugi laskemoon.

Lambrecht on saanud viimasega seoses kriitikat ka nn foorivalitsuse partneritelt. Ajakirjandusse lekkinud kirjavahetusest selgus, et novembri lõpus palus ta laskemoona probleemi lahendamiseks rahandusministeeriumil viivitamatult eraldada vajalikud vahendid. Juttu on olnud kuni 20 miljardist.

Rahandusminister ja koalitsioonipartner FDP juht Christian Lindner aga vastas, et kaitseminister ei väljendanud soovi õigel ajal – ei 100 miljardi suuruse erifondi läbirääkimistel ega parlamendiaruteludel. Seega, ta ei teinud kodutööd õigel ajal.

Meedia pureb ka väiksemate asjade kallal kui hävitajad või laskemoon. Kevadisel Bundeswehri sõdurite külastamisel Malis kandis Lambrecht kõrbes kõrge kontsaga kingi. Selle üle ilgutakse meedias ja eriti sotsiaalmeedias siiani.

Kui opositsioon on olnud ammu veendunud, et Lambrecht on kaitseministrina läbi kukkunud, siis kannatamatus teha suhtes kasvab ka foorivalitsuses. Juba on spekulatsioonides välja toodud ka võimalike ametijärglaste nimed. Samas on kantsler Scholz siiani Lambrechti selja taga seisnud. Ning paljude arvates on Lambrecht pigem Scholzi enda poliitika elluviija.

Valitsusremondiks võib siiski anda hea võimaluse siseminister Nancy Faeseri väidetav soov minna Hesseni liidumaa juhiks. Hesseni liidumaa valimised toimuvad 2023. aastal ja Faeser võib saada SPD esikandidaadiks, mis suure tõenäosusega tooks kaasa juba kampaania ajaks siseministri kohalt taandumise.

Kui Lambrechtilt selle kohta uuriti ja lisati ka, et kas Lambrecht ise võiks liikuda Faeseri asemel siseministri kohale, vastas Lambrecht, et Faeserist ei saa mitte ainult SPD esikandidaat, vaid esimene naispeaminister Hesseni liidumaal.

Sellest järeldati, et ta ise mõtleb ennast juba ka siseministri toolile ja kaitseministri ametis on ta senikaua formaalselt ehk nn valveministrina.