Intervjuu alguses edastas oma kolm soovitust Kohtla-Järve uuele linnapeale Narva meer Katri Raik.
 
Hea Virve! Kõigepealt muidugi palju õnne, julge tüdruk. Eks rõõmus pealehakkamine on oluline, aga tea, et parim osa on mööda: kett on kaelas ja lilled on käes. Minupoolne soovitus: esiteks, kui on raske, räägi inimestega, räägi lastega, räägi invaliididega, räägi vanemate inimestega. Oma linna inimestest saad sa jõu. Minule kinkisid lapsed, võtsid taskust ja andsid ära oma piparkoogid esimese advendiküünla süütamisel. Peale seda olema nõus Narva eest kas või surma minema. Teiseks, volikogu liikmed on sulle antud need ja kolme aasta jooksul sa teisi ei saa. Sa pead nendega hakkama saama. Jah, sulle tehakse korruptiivseid ettepanekuid. Tunne need ära ja kui vaja, küsi kohe abi. See saab olema keeruline. Ja kolmas, kus oma maja ametnikud sulle vastu töötavad, siis naerata ja jää endale kindlaks. Suur kunst siin Ida-Virumaal on töötada nende inimestega, kelle jumal sulle on andnud, teisi ei ole. Nii et mina soovin kogu südamest jõudu ja kui väga keeruline on, helista, arutame. Ma ka täpselt ei tea, kuidas. Mul on sama keeruline kui sul, kui see on lohutuseks. Aga jõudu sulle!

Anu Välba: Mis mõtteid sa ise oled juba mõlgutanud?
 
Virve Linder: Esiteks see, miks üldse võtta vastu selline väljakutse. Miks tulla mõnes mõttes oma turvaliselt, riigi poolt antud töökohalt ära sellisesse keerisesse. Need on needsamad inimesed, kes elavad Kohtla-Järvel, nemad väärivad linnavalitsust, kes oleks aus ja austav nende suhtes. Minu enda lapsed õpivad Kohtla-Järvel. Üks koolis, õnneks nüüd küll esimeses Eesti põhikoolis, mis on riigistatud, ja mu tütar õpib lasteaias. Ma tahan, et nemad saaksid olla Kohtla-Järve üle uhked. Nii et minu jaoks see ohverdus võib-olla on seda väärt just nende inimeste inimeste tõttu, kes meil seal elavad.

Usaldavad need Kohtla-Järve inimesed sind?

Kui jälgida inimeste reaktsioone sellele uudisele, et esiteks mind esitati kandidaadiks ja teiseks veel, et ma sain, siis ma arvan, et on vähe linnapäid, keda nii soojalt oleks tervitatud. Sellist
tavapärast kurjade kommentaaride laviini tegelikult ei järgnenud ja ka praegu, kui ma liigun ringi, siis inimesed igal pool pigem tulevad kallistama, õnnitlema ja ütlema, et me ootasime seda kaua aega ja kui mitte sina, kes siis veel.

Seepärast, et sa oled öelnud, et enam ehedamat kohtlajärvekat kui sina on väga raske leida.

Just. Meie linn on 76 aastat vana, aga minu vanemate maja asub minu suguvõsa põlistel talumaadel, mis asusid seal ammu enne seda, kui tekkis Kohtla-Järve linn. Paljud meie linna elanikud ja paljud meil linna majad asuvad minu esivanemate talu maadel.

Kohtla-Järvel on umbes natukene üle 30 000 elaniku, seal on 16 protsenti eestlasi. Ta on ikkagi selline tööstuslinn, on teada nagu ka selline kriminaalide ja narkomaanide, selline tondilosside linn. Linn, kust tegelikult on ikkagi põgenetud.

See kuvand on tegelikult juba natukene aegunud. Me korraldasime Eesti riigiametnike klubiga, mille projektijuht ma enne linnapeaks hakkamist olin, eelmisel kevadel ja suvel Ida-Virumaal ekskursioonide sarja "Jalutuskäik kohalikuga". Me käisime erinevates Ida-Virumaa asulates ja meie enda inimesed viisid teistele huvilistele läbi ekskursioone. Kui ma tutvustasin siis ise Kohtla-Järve Järve linnaosa inimestele, siis üks Postimehe ajakirjanik, kes tuli seda jälgima ja kajastama, oli pettunud. Ta ütles, et ta ootas mingisugust ekstreemsust, mingisugust trööstitut pilti, aga tegelikult see kõik on ju nii nunnu. Inimesed üritavad ikka võtta parimat sellest, mis neile on antud. Tõsi, Kohtla-Järve majade fassaadidelt koorub krohvi, inimestel ei ole raha, et neid renoveerida, meie elamufond on väga vananenud, aga samas inimesed rajavad oma maja ümber roosiaedasid, ehitavad sinna skulptuure käepäraste vahenditega.

Kohtla-Järvele, anna mulle palun andeks, ei ole mitte ühtegi põhjust tulla. Narva tegelikult juba nüüd on. Narvas toimub asju, Katri on seal teinud midagi, mis toimib.

Ma arvan, et üks asi on see, et me ei ole ennast piisavalt väljapoole promonud. Tegelikult meil toimub Kohtla-Järvel ka väga ägedaid asju. Näiteks meil on imeline rahvapark suure tiigiga, kus suvel toimub festival "Muusika vee peal" - klassikalise muusika kontsert, promenaad, mille meeleolu on fantastiline. Aga tõesti, me ei ole iseennast väljapoole reklaaminud ja oleme olnud selline suletud, kapseldunud linnakene.

Üks huvitav fakt sinu kohta on ka see, et sa oled otse Viru vanglast tulnud linnavalitsusse. Sa töötasid seal projektijuhina. Mis kõige huvitavam asi oli, mida sa vanglatööst õppisid? Kas saab midagi üle võtta?

Kindlasti. Eesti vanglasüsteem on minu arust suurepärane organisatsioonina. See, kuidas on üles ehitatud asjad ja kui korrektselt meie ametnikud asju ajavad, kuidas meil kõigil saab olla kindlustunne, et meid ei ähvarda korruptsioonisüüdistus puhtalt näiteks teadmatusest. See on imetlusväärne ja sealt tasub kindlasti väga palju eeskuju võtta.

Teine asi on see, kuidas üks meeskond tegutseb koos. See, kui toetavad on minu kolleegid, see on fantastiline. Ma tahaks, et Kohtla-Järve linnavalitsus tulevikus oleks selline tõeline meeskonnavaimuga asutus, kes ühiste eesmärkide nimel murrab läbi ja liigutab mägesid.

Viru vangla katusele viisid sa kontserdid.

See oli väga tore projekt koostöös Helen Sildnaga, kes korraldas eelmisel kevadel Tallinn-Narva Music Weeki. Meil olid eelüritused Ida-Virumaal, et inimestele seda festivali tutvustada. Üks nendest toimus Kohtla-Järve Põlevkivimuuseumi valges saalis, teine Viru vangla katusel ja kolmas Sillamäe Kutsehariduskeskuse aatriumis. Need olid väga ägedad kontserdid.

Katri Raik ütles ka, et kõik see ilus on tegelikult nüüd möödas. Sa lähed oma kabinetti, kus sa näed, et korruptsioon on selles süsteemis sees: inimesed on harjunud nii elama ja ja arvatavasti vist keegi ei tea, kui sügaval need juured on.

Nagu ma enne ütlesin, siis ma loodan oma endiste riigiametnikest kolleegide peale, kes mulle nõu ja jõuga abiks tulevad, ja aitavad mul natuke seda süsteemi seestpoolt lammutada ja parandada.

Kui tugev naine sa oled? Kui väga sa kardad seda, et sind lihtsalt süüakse seal ära või sind süüakse sealt välja?

Ega ma lõpmatuseni võidelda ei kavatse. Kui ma näen, et minu jõust jääb väheks, siis mul on alati võimalik tänada selle võimaluse eest ja taanduda. Minu jaoks ei ole see selline roll, millest küünte ja hammastega iga hinnaga kinni hoida, et tuua näiteks ohvriks oma väärtused. Kindlasti ma ei kavatse niimoodi käituda.

Kust see piir läheb?

Kui mulle tullakse mingisuguste mind piiravate ettepanekutega, mis ei ole kooskõlas Eesti Vabariigi seadustega, siis sealt see piir lähebki.

Sul ei ole tegelikult veel oma meeskonda.

Ei ole, aga oleme rääkinud paljude ägedate inimestega, kes on olnud huvitatud, kes mõtlevad selle peale. Ma tahaksin teha siin ka üleskutse. Kuna mulle tõesti anti täiesti vabad käed selle meeskonna kokku panemisel, siis kui Eestimaal on olemas inimesi, kes on valmis võtma väga suuri väljakutseid vastu ja tahavad panustada Kohtla-Järve linna arengusse, siis nad võivad kirjutada Kohtla-Järve linnapeale ning saata oma CV ja sooviavalduse. See kutse on täiesti siiras ja aus. Kuna meil ei ole veel ühtegi kindlat kokkulepet, siis kui tuleks mõni eriti äge inimene, kelle silmadest on näha tahet asju muuta, siis me ootame teda käed avali.

Poliitiliselt oled sa sõltumatu? Kuulud Isamaasse?

Ma kuulun Isamaasse väga pikalt, aga ma ei ole kunagi poliitiliselt aktiivne seal olnud. Aga ma ei saa eitada, et ma olen pigem konservatiivne ja isamaaline. Minu poliitilised konkurendid hirmutavad inimesi Kohtla-Järve linnas, et kui te lasete võimule uued inimesed, siis vaadake, mis kõik juhtuma hakkab, et siin tehakse plats puhtaks ja keegi ei hooli teie tehtud tööst. Tegelikult see nii ei ole. Ükski südamega oma ülesandeid täitev linnaametnik ei pea kartma uusi inimesi.

Mis siiamaani Kohtla-Järvel valesti läinud on? Mis on sellist olnud, mis sinu kui patrioodi südant tõesti valutama paneb, et sa mõtled, et saab paremini küll?

Neid asju on palju. Üks asi on see, mida on meie linnajuhid teinud või jätnud tegemata. Teine asi on see, kuidas kohalikud inimesed tunnevad, et meid on natuke üksi jäetud meie murede ja probleemidega. Viimasel ajal on väga palju räägitud vajadusest pöörata erilist tähelepanu Ida-Virumaale ja meil on selline fantastiline, jõuline naine Katri Raik seal Narvas, kes on võib-olla kogu tähelepanu tõmmanud piirilinna. Meie juhtivad poliitikud, ministrid, kõrged riigiametnikud tuiskavad mööda Tallinna-Narva maanteed vaatamata paremale või vasakule. Sealsamas on Kohtla-Järve, millel on täpselt samasugused suured probleemid, ja väga vähesed neist põikavad Kohtla-Järvele sisse.

Aga kui nad põikavad sisse, kas nad kuulavad päriselt ka?

Neid juhtivaid poliitikuid ja ametnikke on olnud tegelikult väga vähe, kes üldse on tulnud sinna. Ma saan muidugi aru, meie varasemad linnavõimud ei ole olnud ka võib-olla kõige avatumad ja neid sinna väga soojalt oodanud. Aga ma loodan, et see muutub nüüd. Minu kutse ka kõigile neile on, et tulge meile külla, vaadake, kuidas me elame ja millised on meie mured. Tegelikult Kohtla-Järve inimesed ootavad väga, et Eesti riik ka neile tähelepanu pööraks.

Meil oli just väga äge PÖFF-i alafestival KinoFF meie suursuguses stalinistlikus, imeliselt renoveeritud kristall-lühtrite ja mustrilise parketiga Kohtla-Järve kultuurikeskuses. Punase vaiba ja sähvivate tuledega imeline üritus. Nii et meil on neid põhjuseid tegelikult küll, miks inimesed võiksid meile külla tulla.

See on maja, kus on viisnurgad ja nõukogude sümbolid peal, millega sul tuleb ka tegelema hakata.

Selle üle on käinud suur vaidlus, aga minu haridus on kunstialane tegelikult. (Linder on lõpetanud Kõrgema Kunstikooli Pallas ja olnud seitse aastat õpetaja – toim.) Kunstiajaloolasena ma vaatan seda kui tervikut. See on üks ajastu, ühe ajastu arhitektuurilised märgid. Ma tingimata ei näe sellel sirbil ja vasaral tänapäeval sellist poliitilist sõnumit enam. Me peamegi pigem suhtuma sellesse kui ühte ajastusse, panema selle konteksti, saama aru, miks meil on sellised hooned, sellised sümbolid. Aga tänasel päeval ma ei näe, et neid kasutatakse ära mingisuguse vaenuliku agenda huvides.

Kohtla-Järvel on rohkem vene keelt kõnelevaid inimesi kui eestlasi. Kuidas su vene keel on?

Ma töötasin seitse aastat venekeelses koolis, kus kõik üritused, igapäevatöö, koolitused toimusid vene keeles. Ma ise küll ei räägi väga palju vene keeles, aga kui ma pean, siis ma saan sellega hakkama.

Kas linnavalitsuse majas sees sul läheb vene keelt vaja?

Ei, ma olen juba tutvunud oma meeskonnaga ja tõesti, Kohtla-Järve linnavalitsuses töötavatel ametnikel on väga hea eesti keele tase. Samamoodi meie volikogus on mõned üksikud inimesed, kelle eesti keel on nõrgakene. Meil ei ole sellist probleemi, et meie volikogu istungid ei saaks toimuda eesti keeles või et seal oleks vaja tõlget.

Eelmine Kohtla-Järve linnapea pidas selles ametis vastu umbes aasta. Mis sa arvad, kui pikaks sinu aeg seal kujuneb?

Ma ei tea, ma olen kõigeks valmis. See võimalus võib kesta kuu aega, võib kesta aasta. Ma ei välista ka seda, et meie volikogus toimuvad mingisugused muudatused, mis võivad tingida selle, et nad ei soovi mind näha enam linnapeana. See on see risk, mille inimesed, kes poliitilistel ametikohtadel on nõus töötama, võtavad.

Sinu töö linnavalitsuses lisaks sellele, et sa ei tea, kuidas sulle kõik kolleegid võivad reageerida, on ikka eriti kole, sest sul ei ole üldse raha, lisaks on teil metsik laenukoormus ja siis see haihtunud miljon, millest keegi midagi ei tea. Sa alustad olukorras, kus mitte millekski raha ei ole.

See pilt ei ole niivõrd trööstitu. Meil on kindlasti vaja teha linnas väga raskeid otsuseid. Me oleme mõnes mõttes elanud üle oma võimete. Meil on väga palju linna allasutustes töötajaid, me  peame tõsiselt vaatama üle, kas see on kõige mõttekam viis, kuidas neid asutusi juhtida ja neid käimas hoida.

Meil on vähenev elanikkond, meil on suured koolimajad, mis on ehitatud mitu korda suuremale õpilaste arvule. Meil on kohti, kust kokku hoida, väga palju. Siiamaani just nimelt poliitilistel kaalutlustel eelnevad linnajuhid ei ole tihanud neid karme otsuseid vastu võtta, sest seal on ju nende hääled. Aga need otsused on vältimatud.