Eero Loonurm: välisüliõpilase Eestisse saabumise lihtsuse müüdist
Kui Eesti soovib ka edaspidi olla atraktiivne riik õppimiseks, siis tuleb üle vaadata senised sihtriigid ning mõelda, kuidas Eestile huvipakkuvatest piirkondadest tulevaste üliõpilaste teekonda Eestisse lihtsustada, kirjutab Eero Loonurm.
Käesoleval õppeaastal langes Eestis õppivate välistudengite arv alla 5000. Languse põhjuseid on palju alates tervisekriisi järellainetusest lõpetades sõjaga Ukrainas. Lisaks ei ole välistudengite Eestisse jõudmine kunagi olnud lihtne, sest Eestisse saabumiseks vajalikke viisasid väljastavaid välisesindusi on Eestil maailmas vähe.
Eesti kõrghariduse rahvusvahelise tutvustamise riiklike tegevuste alguses pea 15 aastat tagasi said paika meie peamised sihtriigid ehk riigid, kust on kõige suurem potentsiaal kutsuda helgemad pead Eesti kõrgharidust omandama. Need olid Soome, Läti, Venemaa, Ukraina, Türgi ja Hiina. Aastate jooksul lisandusid sinna veel ka Gruusia ja India, lisaks oleme ülikoolidega katsetanud ka uuemaid turge nagu Ameerika Ühendriigid, Kasahstan ja Jaapan.
Iga riik on oma eripäradega alates positsioneerimisest ja turunduskanalitest lõpetades tulevaste tudengite otsuse tegemise protsessiga. Välisüliõpilaste õppima kutsumine on Eesti talendipoliitika üks keerulisemaid osasid, sest siin saadav diplom peab olema konkurentsivõimeline nii tudengi kodumaal kui ka terves maailmas. Kuid nagu näha, on kõigil sihtriikidel üks ühendav lüli, milleta on uuel välistudengil Eestisse pea võimatu saabuda. Selleks on konsulaarteenuseid pakkuvad Eesti välisesindused.
Kuidas näeb välja tudengi teekond Eesti ülikooli?
Kui Eestis õppida sooviv tudengikandidaat on välja valinud sobiva ülikooli ja õppekava ning sinna ka edukalt kandideerinud, algab ettevalmistus saabumiseks Eestisse. Kõigepealt väljastab õppeasutus tulevasele tudengile kutse Eestis õppimiseks. Euroopa Liidust tulevatele õppijatele ei ole Schengeni alal liikumine keeruline, kuid kolmandate riikide kodanikel tuleb taotleda D-viisa. See on pikaajaline siseriiklik viisa, mida võib anda välismaalasele ühe- või mitmekordseks ajutiseks Eestis viibimiseks.
Muidugi, kui ollakse juba Eestis, siis on protsess tunduvalt lihtsam, sest sel juhul saab ta esitada viisataotluse politsei- ja piirivalveameti esindusele. Suurem osa tulevasi tudengeid aga Eestis ei viibi ning saabuvad siia oma kodumaalt.
Kodumaal olles peab tulevane tudeng esitama D-viisa taotluse viisataotlusi menetlevale Eesti välisesindusele. Eestis õpib välisüliõpilasi enam kui 120 riigist, kuid pikaajalisi viisataotlusi menetlevaid Eesti Vabariigi välisesindusi on alla 20. Kuidas jõuab välistudeng, kelle koduriigis Eesti välisesindus puudub, ikkagi Eestisse?
Soomlased, lätlased, sakslased ja teistest Euroopa Liidu riikidest Eestisse saabuvad õppijad viisat taotlema ei pea. Küll aga peavad seda tegema kolmandate riikide kodanikud, keda on Eestis üle kahe kolmandiku kõigist õppivatest välistudengitest.
See ei ole niivõrd raske näiteks Gruusia, Jaapani, Türgi, Ameerika Ühendriikide, Hiina ja India tudengitele, kelle koduriigis on Eesti saatkond olemas. Küll aga peavad keerulise teekonna ette võtma näiteks tudengid Mehhikost, aga ka Kolumbiast, Brasiiliast ja ülejäänud Lõuna-Ameerikast. Nimelt on Lõuna-Ameerika kontinent, kus Eestil pole ühtegi saatkonda.
Ekslikult arvatakse, et tulevased tudengid saaksid taotleda Eestis õppimiseks mõeldud viisat ka mõnest teisest Euroopa Liidu saatkonnast. See ei ole tõsi, sest Eestit esindava liikmesriigi esindusele saab esitada ainult lühiajaliste viisade, transiitviisade ja lennujaama transiitviisade taotlusi. Pikaajaliste viisade (näiteks õppimiseks) taotlemiseks tuleb ikkagi reisida lähimasse Eesti välisesindusse, olles taotlemise hetkel füüsiliselt koha peal.
Kuidas ilma saatkonnata kaugemates piirkondadest Eestisse jõutakse? Olen kuulnud lugusid sellest, kuidas välistudengid reisivad tuhandeid kilomeetreid ning jõuavad kas Ukrainas, Türgis või muus riigis paiknevasse Eesti esindusse ning pärast sealses saatkonnas taotluse esitamist sõidavad koduriiki tagasi. Mõnikord jäädakse ka pärast viisataotluse esitamist vastavasse riiki ootama, kus viibides kaasnevad sealsed majutus- ja elamiskulud.
Vähetähtis pole ka see, et tihtilugu tuleb välisõpinguid plaanival välismaalasel ka Eesti esindust omavasse riiki pääsemiseks veel omakorda viisat taotleda.
Olles saanud positiivse vastuse, lähevad nad uuesti samasse saatkonda ning pärast viisa kättesaamist saavad nad tulla Eestisse. Seega kulutab motiveeritud tulevane tudeng mõnikord tuhandeid eurosid ning mitmeid nädalaid, et jõuda lõpuks meile õppima.
Eesti ülikoolide konkurendiks on kindlasti ka Soome ja Rootsi ülikoolid ning olen oma kogemusest näinud, et õppekavade võrdse kvaliteedi puhul vaadatakse muude faktorite seas ka sihtriiki jõudmise teekonda. Loomulikult on Soomel ja Rootsil saatkondi kordades rohkem ning seega on neil ka lihtsam välistudengeid õppima kutsuda.
Milliseid lahendusi pakuks välise teenuseosutaja viisakeskused?
Ülikoolidel ja haridus- ja teadusministeeriumil tuleks koos teha valik, millistest praegustest ja uutest sihtriikidest endale õppijaid ootame. Valikusse võiksid jääda mitmed senised sihtriigid ning kindlasti võiks jätkata uute õppijate kutsumist Euroopa Liidu riikidest, kust Eestisse jõudmine ei ole keeruline.
Kuidas aga lihtsustada teekonda õppijatele nendest riikidest, kus Eestil konsulaarteenus puudub? Võtamegi näiteks eelpool mainitud Lõuna-Ameerika kontinendi, kust on teekond Eestisse üks raskemaid ning Eestil konsulaaresindus puudub. Lõuna-Ameerikast pärit õppijaid on käesoleval õppeaastal Eestis üle saja. Tõenäoliselt on tegu väikese imega, et tuhandete kilomeetrite kauguselt, kus puudub viisasid menetlev Eesti välisesindus, Eestisse üldse õppima jõutakse. Pühendumus viib sihile, kuid see teekond saaks olla vähem vaevaline.
Üheks lahenduseks on Eesti riigile välise teenuse osutaja (edaspidi VTO) kasutamine, mida rakendab üle viiekümne riigi tervest maailmast ning mille kasutamist reguleerib Eestis välismaalaste seadus. Seadus ütleb, et välisministeerium võib viisataotluse menetlemisega seotud ülesanded halduslepingu alusel üle anda eraõiguslikule isikule, kes vastab viisaeeskirjas sätestatud välisele teenuseosutajale esitatavatele nõuetele.
Need eraõiguslikud isikud oleks rahvusvahelised ettevõtted, mis aitavad riike viisataotluste vahendamise teenusega. Välisministeerium kasutab rahvusvahelise viisakeskuse VFS Global abi, kui kolmandatest riikidest Eestisse reisijad soovivad esitada dokumente Eestisse lühiajalise viisa taotlemiseks. Viisataotleja maksab välise teenuse osutajale kokkulepitud tasu ning viisa väljastamise otsuse teevad endiselt Eesti konsulaarametnikud.
Pikaajalise viisa taotlusi on siiski võimalik esitada ainult saatkonda või konsulaati. Kui pikaajalise viisa taotluste esitamiseks saaks kasutada VTO abi, lihtsustaks see oluliselt kogu protsessi mitmele osapoolele. Võidaksid tulevased tudengid, kes jõuaksid Eestisse kiiremini ja väiksemate kuludega. Võidaksid ülikoolid, mis saaksid ennast tutvustada uutes riikides. Võidaks riik, mis saaks kujundada välistudengite päritolumaade statistikat ning kutsuda uusi õppijaid näiteks sellistest OECD riikidest, kus Eestil välisesindus puudub.
Millised saavad olema koos ülikoolidega ja haridus- ja teadusministeeriumiga valitud Eesti kõrghariduse tutvustamise sihtriikide uued fookused, näitab aeg. Tõenäosus, et Eesti konsulaarvõrk kiiresti laieneks, on väike. Seega tuleb kasutada paindlikke võimalusi ning viisakeskuste võrgustiku kasutamine viiks kõrghariduse rahvusvahelise tutvustamise uuele ja enneolematule tasandile. Nimelt avaneksid uued turud talendirändeks ja lisaks saaks käesolevat turuolukorda oluliselt paremini suunata ning välistudengite päritoluriikide üleilmset geograafiat tasakaalustada.
Välistudengite soov Eestisse õppima tulla on tõestus meie kõrghariduse konkurentsivõimest ning heast õpikeskkonnast. Tulevikus saaksime aga astuda sammu uutele õppijatele vastu ning teha meie jaoks sobivatest riikidest saabumise välistudengile selgemaks ja vähem keerukamaks.
Toimetaja: Kaupo Meiel