Fenomenidest räägitakse teatavasti kui vaimsetest nähtusest, mis paistavad silma oma erilisusega. Kaks asja omakorda iseloomustavad seda erilisust ehk erandlikkust, fenomenide sisemine liikuvus külgetõmbe- ja eemaletõukejõu vahel ning nähtuste sügavuse tabamatus, neid ümbritsev müstiline nimbus.

2022. aasta lõpus Hadese valdustesse langenud Edgar Savisaar (31. mai 1950 – 29. detsember 2022) oli kahtlemata 20. sajandi ja uue sajandivahetuse Eesti üks isiksuslikke fenomene. Juba Savisaare eluajal võis tähele panna, kuidas kõik (kuulu)jutud temast, ajakirjanduslikud käsitlused, isegi raamatud püüdsid välja tuua tema isiksuse ja poliitiku erilisust määrani, kus need hakkasid elama omaenda elu repliikide, anekdootide, seisukohtade kaskaadina.

Nii nagu Konstantin Pätsi ja Jaan Tõnissoni elust ja tegevusest võime rääkida nende isikute semiootikast (resp fenomenoloogiast), nii hakkab see kuju võtma ka nende kõrval uuema aja Eesti ühiskonna- ja poliitilise elu kolmanda karismaatilise tegelase, Edgar Savisaarega seoses.

Kümmekond aastat, 1980. aastate keskpaigast kuni 1990. aastate keskpaigani (sealt edasi juba langevas trajektooris) avaldas ta mõju eesti poliitilise maastiku kujunemisele, dikteeris selle hingamisrütmi, oli koguni hingeks endaks Rahvarinde loomisel 1988 kuni Eesti Vabariigi taastamiseni 1991. Savisaar on elav näide üksikisiku osast rahva ajaloos. Seetõttu on tal ka õigus väita oma monumentaalses teoses "Peaminister" (2004), et ta räägib ajaloost, mille kaasautor ta oli.

Ajalooline isik pole ainult see, kes seotud ajaloo "liigutamisega" mingite ideede või tegude abil, vaid millised lood hakkavad teda seejärel ümbritsema. Keeruline ongi Savisaarest kõnelda-kirjutada põhjusel, et teda ümbritseb müütide (sh tema enda omamüüt) rägastik, millest läbimurdmine on kui mitte üle jõu käiv, siis vähemalt problemaatiline.

Ma ei salga, et Savisaarest rääkides tunnen end mõnikord otsekui Ameerika action-filmide kurjategija, kellele tabamishetkel karjub politseinik näkku: "Kõik, mida te ütlete, võidakse kasutada teie vastu." Savisaar ei jätnud ega jäta surmajärgseltki kedagi ükskõikseks, sest Savisaarega on tihkelt, mõnikord lausa eluliselt seotud olnud nii tema jäägitud oponendid kui ka samameelsed.

Võttes järgnevalt meenutada siiski mõnda episoodi temaga seoses, olen valinud need selliselt, et nad tooksid esile Savisaare kolm, ajalises, aga võib-olla ka arenguloolises järgnevuses ilmnevat palet: Savisaar kui idealist, kui tegutseja ja kui mängur.

Savisaar kui idealist

Edgar Savisaart tundsin juba 1984. aastast, kui ta oli veel Tallinna Mererajooni Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee plaanikomisjoni esimees. Käisin tema juures Loomingu peatoimetaja asetäitjana, vastutavana Loomingus avaldatava publitsistika eest. Savisaare kabinet oli Narva maantee alguses olnud majas, mille kohal on praegu ärikeskus Forum Plaza (milline iroonia!).

Kolmekümne nelja aastane Rooma klubi globaalmudelite eest filosoofiakandidaadi kraadi saanud ning õpetlase või administraatori karjääri teelahkmel seisvale Savisaarele oli Loomingus avaldamine omamoodi initsiatsiooni küsimus. See tähendas vastuvõtmist loovharitlaste tsunfti, keda Looming esindas ja esindab tänini.

Artiklisse toitlustusprobleemidest maailmas, mille avaldamist ta lootis, suhtuti toimetuses reserveeritult: Looming on ju ikkagi vaimutoidu ajakiri! Aga artikkel oli jõuliselt kirjutatud ja perestroika just-just käivitunud. Savisaarestki oli saanud vahepeal toonase Eesti NSV valitsuse plaanikomitee osakonnajuhataja. Nii et, kui artikkel 1985. aasta juuninumbris ilmus, siis pälvis see ka ajakirja publitsistikapreemia.

Samal aastal hakkasin juba ise liikuma Vikerkaare poole, sest uue ajakirja asutamise otsus oli vastu võetud ning kui algselt komsomoli- ja parteiringkondades peatoimetajaks kavandatud, tõlkija taustaga, hilisema diplomaadi Toivo Tasa kandidatuur kõrvale jäeti (Tasa toimetas Vikerkaart pärast minu valimist Ülemnõukokku 1990 – 1994), hakati "tegelema" minuga. Võtsin väljakutse vastu. Kõik oleks jätkunud vanaviisi, kui poleks olnud võimalik teha Vikerkaart sellisena, nagu ta 1986. aasta suvel sündis.

Ajakirja publitsistika osast sai vaba ja kriitilise mõtte tribüün. Ühiskonna analüütik ja ideedemees – sellisena astub Savisaar üles uue ajakirja neljandas numbris, mis ilmus oktoobris 1986. Läbi kolme numbri avaldatud artikkel "Võitlus mõtteviisi pärast" oli programmiline, kirjutatud säärase intensiivsusega, et see paistis talle endale tähtis olevat tulevase tegutsemise platvormina, aga jäi silma ka mitut sorti võimuritele.

Inimnäolise sotsialismi võimalikkusest "nakatatud" ja vasaktsentristliku mõttelaadiga Savisaarel polnud juba 1980. aastate lõpus illusiooni nn kapitalistliku (lääne) avalikkuse suhtes. Sealsamas argumenteerib ta oma öeldut näitega New York Timesi arvamusküsitlusest, mille kohaselt ameeriklased olevat harjunud kuulama oma valitsuselt valet ja poolikuid tõdesid.

Ja kui lugeda Jürgen Habermasi diagnoosi kaasaja avalikkuse poliitilisest struktuurimuutusest, mille tulemuseks on avalikkuse muutmine õukonnaks ja kommunikatsiooni asendumine kommunifikatsiooniga (st et avalikkust tehakse, see pole ette antud oma kujunemisega) (J. Habermas, Avalikkuse struktuurimuutus. Kunst, 2001, lk. 263), siis polnud Savisaarel küll põhjust häbeneda seda, mida ta kolmkümmend kuus aastat tagasi mõtles või ütles. Ja tänastel lugejatel pole põhjust talle ka seda ette heita.

Savisaare artiklid rändasid enne ilmumist Glavlitist (tsensuurist) partei keskkomitee propaganda osakonda. Aga kuna Savisaar opereeris sotsioloogide ja teiste demokraatiameelsete ühiskonnateadlaste andmete ja väidetega, siis oli tema "vahelevõtmine" peaaegu võimatu.

Mäletan, et mulle meeldis hirmsasti, kui Savisaar lõpetas artikli esimese osa, n-ö avalikustamise apoloogia tsitaadiga luuletaja ja hiljem pikalt poliitikas olnud, ministri ametitki pidanud Paul-Eerik Rummolt: "Üheksakümmend üheksa protsenti tõest on vale / kõik sada või mitte midagi." See oli rida toona võimu poolt vaenatud Rummo luulekogust "Saatja aadress", täpsemalt näidendi "Pseudopus" süidist ja finaalist.

Tookord hakkasingi nägema Savisaares liidrit, sest inimhulki juhtima pääseb see, kes on valmis vastutama teiste eestki, kes tajub meeleheite piiri, aga tegutseb tuleviku-usus. Ajakiri "jooksis kinni" tsensuuris ja parteikomitees Savisaare järgmise artikliga "Rahvussuhetest Eestis" (Vikerkaar 9 – 10, 1987).

Põhjuseks oli Savisaare nõustumine ajakirja eelmistes numbrites ilmunud Mati Hindi (1937 – 2019, temagi hiljem Rahvarinde üks liidritest) "Vaateid kakskeelsusele roosade prillideta" artiklis väljendatud seisukohtadega. Hindi artikkel tekitas tormi kogu Nõukogude impeeriumis. Seda võeti ja "esitleti" Moskva parteiringkondades venevastase ning natsionalismi-ilminguna.

Ehk osalt ohutundest, et rahvusküsimus võib perestroika-vastaseid ühendada, tundis Savisaar vajadust tõsta kogu probleem laiemasse valgusvihku (sega-abielude, migratsiooni mõjud rahvussuhetes). Mäletan selgelt, et see oli minu kui peatoimetaja ettepanek Savisaarele, pärast "vaibalt tulemist" partei keskkomiteest, lisada artikli ilmumise huvides sinna moto "usutunnistuse" näol: "olla eestlane, nõukogude inimene ja kommunist..."

Jah, tol ajal tuli isegi usutunnistusega teatavas piires näidelda! See oli ju absurdimaiguline parafraas nooreestlaste loosungist "olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks." Artikli avaldamise eesmärk pühendas abinõu. Aga olen kindel: eestlane olla oli siin enesestmõistetavalt omal kohal. Loetagu kasvõi Savisaare raamatut "Usun Eestisse" (1999).

Savisaarele endale paistis tema publitsistika ka ametkondliku talutavuse piiri kompimisena. Elasime perega 1984 – 1987 Tallinnas Narva maantee alguse stalinistlikult pompoosses kortermajas. Savisaar oli meil sage külaline. Lugesime koos tema artiklite käsikirju ning arutasime võimaluste üle läbi lipsata tsensuurist. Olin mõneski mõttes algul ka tema mõtteilma ja retoorika sparringupartner. Pärast artiklit rahvussuhetest jätkas Savisaar piltlikult öeldes hagude ahju ajamist. Septembris oli Edasis ilmunud Savisaare algatatud nelja mehe IME-ettepanek, juba käis ka "fosforiidisõda".

Savisaar kui tegutseja

Savisaarest kui tegutsejast sain osa kohe selle algusjärgus. Olen juba varem ja mitmel pool meenutanud, kuidas ta mind ühel jaanuari lõpu sulavesisel talvepäeval meelitas korterisoojast oma Ladasse, kuidas me sõitsime Kloostrimetsa ja kuidas ta seal ühel välul ringi jalutades loetles väikeselt paberilipakalt ette kõik need sammud, mis õige pea tuli ette võtta, et rahvas liikuma pääseks.

Rahvarinde asutamise väljakuulutamiseni 13. aprilli telesaates "Mõtleme veel" jäi siis veel paar kuud. Edasine on, nagu öeldakse, juba ajalugu.

1988. aasta oli üksainus tegude aasta ja kui üldse action man'ile on isikulist sünonüümi, siis Savisaar on selleks sobivaim kehastus. Ent Savisaare korraldajaande – mis võis mõnikord tunduda ta lähimatele võitluskaaslastele "tülikas", sest tal oli kombeks ülesandeid käsu korras "väljastada" – , kõrval lõi välja veel üks väga harv anne: olla sütitav kõnemees. Tema kahel aastal 1988 – 1990 peetud kõnedest koostatud valimikule kirjutasin saatesõna, milles osutasin, et just Savisaar oli see, kellele ka kõned olid teod – kõneteod.

Ta tõi poliitilisse avalikkusesse uue – jõulisuse, otsustavuse ja selguse stiili. Arvan, et praegugi tema pöördumisi krooninud sellised laused, nagu näiteks "Ükski rahvas siin ei saa olla vaba, kui eestlased – selle maa põliselanikud – pole vabad!", "Kõik ajaloolised ürikud ja dokumendid jäävad paberilipakateks, kui nende taga pole rahva tahet!" või "Kõik me peame selja sirgu hoidma, ükskõik, mis meie kohta ka ei räägitaks, mida meist ka ei arvataks, me peame ise teadma, kuhu me läheme, kuhu me jõuda tahame ja palju me väärt oleme!" – jah, arvan, et neil on nüüdki tegevteolist väärtust.

Savisaare kui tegudeinimese puhul oli ju nii, et kui ta kellegi oli välja valinud või kedagi usaldanud oma kaaskonda, siis sa seal ka oma rolli täitsid. Küllap võivad paljud meenutada, kuidas Savisaare sisenedes mõnda ruumi see ruum ka kohe elektriseerus – niisugune oli tema karisma. Savisaare otsustuskindlus kriitilistel hetkedel, pidev initsiatiivi haaramise valmidus, manööverdusvõime tulid kasuks kõigis olukordades, mis Rahvarindele kas ette mängiti või mida sündmuste areng ise ette mängis.

Kõik see kasvatas Savisaare autoriteedi aastatel 1988 – 1991 mäekõrguseks, nii et ootuspäraselt hakkasid tema poole lendama süüdistused autoritaarsuses, ent ometi võime tagantjärele olla tunnustavalt tänulikud, et Savisaare edev ego oli tookord allutatud veel nii tema enda kui meie kõigi idealismile ja entusiasmile.

Savisaar kui mängur

Võimalik, et mängurlust oligi temas algusest peale. Järele mõeldes on mitmed seigad, mida mul temaga jagada tuli, kantud poisikeselikust vembutamisest. Mõnda aega (1990 – 1996) elasime suviti lähestikku, valitsuse Keila-Joa suvilate alal, Vilja ja Edgar Savisaar uhkes eestiaegses häärberis mere ääres, mina, ülemnõukogu komisjoni esimehena koos oma perega 1960. aastal ehitatud lamekatusega suvilas.

Õhtuti olime sageli kutsutud Edgari ja Vilja juurde õhtusöögile. Enne südaööd söödi seal praekartuleid ja peekonit või suitsuribi. Siis vaatasime õudusfilme. Kui mõni süngem koht tuli, peitis Edgar end ukse taha ja palus pärast jutustada, mis ja kuidas toimus. Oli see mäng või ta tõesti pelgas verd ja vägivalda?

Kui Mart Laar 1992 peaministriks valiti ning Edgar Savisaare suvila vastas üleaedsena suvila sai, siis "korraldas" Savisaar oma suvila terrassil lärmaka tervituspeo – õrritamiseks muidugi!

Mäletan Savisaare võidupidu kevadest 1995, mil tal Keskerakonna juhina õnnestus "manööverdada" iseend ja erakonda Tiit Vähi valitsusse. Ta kutsus mind ja mu abikaasat oma ametiautosse ja seejärel kihutasime Haapsalu poole. Roostal ootas meid ees toonane Eesti Ühispanga juht Ain Hanschmidt.

Laud oli lookas, Savisaar oli oma sõiduvees. Ta tutvustas Hanschmidtile Andra Veidemanni kui moodustatava Vähi valitsuse tulevast välisministrit. See praalimine tuli meile mõistagi kainestava üllatusena. Aga pidu jätkus samas tempos Haapsalu ööklubis Aafrika. Mis asju Savisaar veel ajas, mida plaanis, sellesse meid enam ei pühendatud. "Lindiskandaalini" jäi vaid pool aastat.

See Savisaare mäng igatahes ei väärinud enam küünlaid. Mina olin lahkunud poliitikast juba selsamal kevadel. Abikaasa jätkas veel pärast Savisaare põrumist Keskerakonna esimehe ja seejärel erakonnast lahkunute ringist kujunenud Arengupartei juhina. Ilmselt ei mahtunud Savisaare mänguplaani see, et just Andra Veidemannist sai tema järel Keskerakonna valitud esimees. Nõnda ei figureeri see fakt ka Keskerakonna ametlikes annaalides.

Savisaarest kui mängurist on kirjutatud omaette raamat (Tuuli Koch. Savisaar – tujukas mängur. Ajakirjade Kirjastus, 2011).

Uue, 21. sajandi Savisaar Keskerakonna esimehe ja kauaaegse Tallinna linnapeana kujutaski endast minu jaoks juba elukutselist hasartmängijat, kes võidu nimel on valmis bluffima, sohki tegema, aga mis peamine, kelle põhiliseks eesmärgiks saabki mängu kontrollimine (resp võimul püsimine). Igaüks teab, et viimseni on see võimatu.

Erinevalt mängu elututest vahenditest (täringud, nupud, kaardid, žetoonid), mida võib vahetada sama elutuks rahaks, on inimestel hing ja tahe. Nendega manipuleerida võib üksnes teatud piirini. Piiri ületamine viib sageli tragöödia(te)ni. Savisaarestki lavastati NO99 teatris 2015. aastal tragöödialaadne muusikal. Aga traagilise kangelase mõõtu Savisaares siiski polnud.

Laiemas plaanis polnud tema poliitiku-karjääris midagi erakorralist. Euroopagi poliitilisest ajaloost võib leida samasuguseid võidukaari, tõuse ja langusi, murdumisi ja hääbumisi. Loetagu kas või Savisaarele eeskujuks olnud Winston Churchilli luigelaulu (Roy Jenkins. Churchill. Inimene ja ajalugu. Varrak, 2011, ptk. Pidu ja viimane lahkumine lk. 786 – 797.).

Savisaartki kutsuti meelitavalt üksvahe tänu tema kerekale kogule (Churchill: "No sports!"), nasaalsele häälele, jonnakusele ning võiduhetkedel "Victory!"- sõrmeviibutusele Eesti Churchilliks.

Enne Churchilli sunnitud tagasiastumist valitsusjuhi kohalt 7. aprillil 1955 kirjutab tema tütar Mary Soames oma isast: "Nüüdsest kuni "selle päevani" saab olema raske aeg. Ta mõtleb sellele nii palju. ...See on tema esimene surm." (lk. 795) Ja biograafia autor kommenteerib omalt poolt: "Karistus, mida ta [Churchill – R.V.] oma ametist kinnihoidmise tõttu ehk kandma pidi, seisnes selles, et kui ta pensionil oli, konsulteerisid tema kunagised alluvad ja kõrgetel kohtadel olevad järeltulijad temaga vähem, kui siis, kui ta oleks kergemini ametist läinud."

Ma ei tea, kas Savisaar tundis samuti seda sic transit gloria mundi – üksindust. Järelhüüdena lohutuseks ja tema, kuni surmani kestnud poliitilise kire tunnustuseks võin korrata vaid seda, mida ma Savisaare n-ö vahekaotushetkedel talle ütlesin: "Ükskord saad sa oma ratsamonumendi niikuinii."

Mälestuskirjutise aluseks on 2018. aastal Rahvarinde Muuseumi kirjastatud raamatus "Eestimaa Rahvarinne 30 : artiklite kogumik I" (Koostajad Kostel Gerndorf ja Ignar Fjuk, toimetaja Ester Šank) ilmunud artikkel "Edgar Savisaare kolmest palgest."