Sotsiaalteadlane ja ise samuti kaua aega poliitikas tegev olnud Lauristin peab kohaseks võrrelda Savisaart Konstantin Pätsiga.

"Tõepoolest, ma usun ka seda, et Savisaare roll Eesti taasiseseisvumisel on võrreldav Pätsi rolliga Esimese maailmasõja järgse Eesti iseseisvuse saavutamisel. Muidugi on ta ka isiksusena, poliitikuna sama vastuoluline või isegi vastuolulisem kui Päts. Päts oli Savisaare jaoks ka suur eeskuju. See, et me hüüdsime teda omakeskis Savipätsiks, ei olnud sugugi juhuslik," meenutas Lauristin "Vikerhommikus".

Aastatel 1988-1991 Savisaare kõrval tegutsenud Lauristini hinnangul on Savisaar selline suurkuju, kes pärast surma vääriks ratsamonumenti.

"Oma loomult oli ta väejuht, kuigi ta kunagi pole militaaroperatsiooni juhtinud, aga temas oli väejuhi suhtumist, ta oli väga strateegilise nägemisega ja tal oli eriline anne ajalugu lavastada, selliseid suuri massistseene, massiliikumisi käima panna," iseloomustas Lauristin, kes muu hulgas on veendunud, et ilma Savisaareta ei oleks olnud Balti ketti.

Lauristin pidas oluliseks ka rõhutada, et tol ajal polnud Savisaar mitte ainult Eesti rahvaliikumiste liider, vaid oli seda kogu Baltikumis.

Teise olulise asjana, mille eest tuleb Lauristini sõnul Savisaarele tänulik olla, on tegutsemine Molotovi-Ribbentropi salaprotokollide kehtetuks tunnistamise nimel. Lauristin meenutas osalemist viimasel NSVL-i ülemnõukogul koos Savisaare ja teiste Balti saadikutega, kus MRP salaprotokolli tunnistamine ja kehtetuks tunnistamine oli üks eesmärk.

"Jällegi Savisaar tookord, koostöös teise geniaalse poliitiku ja teadlase Endel Lippmaaga oli see, kes selle aktsiooni otsast peale nii välja mõtles kui ka läbi viis. See on teine asi, millest ei ole võib-olla räägitud, aga mille eest me ka peame tänama Savisaart," ütles Lauristin, märkides, et see oli ka rahvusvahelise avalikkuse jaoks väga oluline samm.

Samas intervjuus möönis aga Lauristin, et Savisaare väga jõulised jooned olid hiljem takistuseks, et temast ei saanud demokraatliku Eesti juhti, kuigi ta seda oleks tahtnud ja ka väärinud.

"Aga tal ei olnud soovi ega tahet osaleda tema jaoks igavas ja pisiasjadesse minevas ja väga paljude teistega arvestavas demokraatlikus protsessis. Ta oli oma iseloomult autoritaarne, mitte maailmavaatelt, ja see mängis tema saatuses väga nukrat rolli," kirjeldas Lauristin.

"Aga ajaloos tagasi vaadates ei hinnata mitte inimese iseloomu, vaid seda, mida nad on andnud ja saavutanud. See, mida Savisaar on andnud Eestile, Eesti rahvale, ma arvan, et see jääb ajalukku," lõpetas Lauristin.