Eelmisest aastast on kaasa võtta ka väga palju positiivset, aga eelkõige jäävad inimestele meelde sõda, hinnad ja energiakriis. Kui keeruline see aasta teie jaoks oli?

Ikka üsna keeruline. Teemasid ja kriise on olnud palju ja need ei ole kuidagi olnud meist sõltuvad. Kui mõnel peaministril võib-olla kogu ametiaja jooksul pole ühtegi sellist kriisi, siis mul on neid olnud ikkagi nii-öelda lademes. Kui augustis oli peaministrite ühisistumine, ja see on selline tore istumine, kus inimesed, kes on seda ametit pidanud, (tavaliselt räägivad), et pole midagi, et see oli meil ka ja saad üle ja saad hakkama, siis seekord oli ka seda (juttu), et nii rasket aega ei mäleta, et oleks olnud.

Ma annan teile uudise sisepoliitikast – järgmised kaks kuud lähevad veel raskemaks. Tulevad valimised. Kas koalitsioon sellises olukorras, kus juba eelmisel aastal kippusid naginad-raginad olema, üldse toimib?

Meil on seda koalitsiooni olnud pool aastat ja eks me oleme õppinud üksteist ja üksteise tööstiili tundma. Vähemalt aasta lõpus me saime päris rida otsuseid tehtud. Aga jah, on sellist tooni, et valimised on tulemas. 55 päeva on valimisteni, mitte et keegi neid loeks, aga ikkagi. Ja see annab tooni ka selles, et on üks asi, mida tehakse, teine asi, kuidas trummi taotakse ja kuidas tekki enda peale üritatakse rebida. Aga oluline on see, et meil on koostöö, meil ei ole üksteise suhtes – vähemalt minul ei ole koalitsioonipartnerite suhtes – mingisugust kibedust, ja ma usun, et ka peale valimisi võiks olla see üks kooslusi, mis oleks võimalik.

Intervjuu esimene uudis nüüd juba kõlas, sest Isamaa esimees kipub saama seda, mida ta tahab. Ja sotside juht, keda te olete mõne tüli käigus ka noorpoliitikuks nimetanud, teeb vahel nii-öelda Jaanus Karilaiu taktikat, et osaleb otsustamisel ja siis ütleb, et liiga vähe, liiga hilja ja vales suunas.

No eks igaühel on oma stiil, aga lõppkokkuvõttes on küsimus, mida tasub küsida, et kas selline stiil või selline lahmimine on toonud toetust juurde inimestelt? Tegelikult ei toonud see ju Keskerakonnale ja ei ole näha, et tooks ka praegu. Pigem inimestele, mulle tundub, meeldib ikkagi konstruktiivne lähenemine, koostöö – te olete seal valitsuses, tehke koos, ärge tulistage üksteisele jalgadesse, vaid inimesed tahavad näha, et valitsus töötab.

Üks valimiste peateema on kindlasti energeetika ja elektri hind. Muide, mis lugu oli nende elektrikatkestuste ja nende eest (telepöördumises) hoiatamisega – reageerisite siis üle või mitte?

Täna, ma arvan, ei ütle keegi, et ma reageerisin üle. Oli arutelu valitsuskabinetis, risk oli reaalne, kui kokku sattus mitu asja korraga. Esiteks Venemaa kuulutas välja mobilisatsiooni, teiseks oli meil endal lisaõppekogunemine. Ja kolmandaks oli arvatav elektrisüsteemi sünkroniseerimise katse, mis küll jäi ära, aga see, et meil on elektrit turul vähem, katkestusi sellel talvel võib tulla, see ei ole kuhugi kadunud. Tagasi vaadates, seda on ju paljud öelnud, et on väga hea, et ma selle pöördumisega selliselt tegin – inimesed hakkasid mõtlema.

Teid nimetati generaatorite aasta müügimeheks.

Absoluutselt, aga tänu sellele, et generaatoreid (nüüd) on, tänu sellele on nii mõnigi elektrikatkestus läinud kergemini, kui oleks varem läinud, kui neid poleks olnud. Kõlapinda sellel oli, ka mõju, ja ma usun, et tänu sellele on inimesed paremini valmis.

Millest energeetika juures rääkida, on väga palju. Eesti Energia saab uue juhi kevadel. Mida (praegune juht) Hando Sutter valesti tegi?

See on küsimus Eesti Energia nõukogule. Eesti Energia nõukogu on see, kes juhatuse ametisse nimetab ja uue juhatuse liikme või esimehe valib.

Ma teadsin, et nii vastate. See oli diplomaatiline vastus, aga kuulates teie aastalõpuintervjuud Vikerraadios, jäi täiesti teistsugune mulje, piltlikult öeldes te ikka tulistasite kõik kahurid tühjaks (Eesti Energia – toim.) suunas.

See, et ma ei ole olnud Eesti Energia tegevusega rahul, see ei ole ju kellelegi üllatus. On olnud väga palju valitsuskabinetis ka arutelusid, kus Eesti Energia juhatus on valitsust pehmelt öeldes alahinnanud. Ma ei saa kõike avada, aga on neid hetki, kus meile esitati puudulikult infot selleks, et paista paremini välja. Neid hetki on olnud, aga oluline on see, et Eesti Energia kui äriühing toimib; oluline on see, et inimestel oleks elekter ja et Elektrilevi investeeringud läheksid võrkudesse, et inimestel Saaremaal, Hiiumaal, Võrumaal oleks elekter; et liinid töötaksid ja ei oleks kaost, nagu oli Saaremaa elektrikatkestusega. See on oluline, sellepärast ka (on oluline) Elektrilevi eraldamine.

Kas siin süüdlase otsimine ei toimu natuke valest kohast, sest konkurentsiamet teostab järelevalvet, (Eesti Energia) nõukogu teostab järelevalvet, teie oma kabineti minister, rahandusminister, on üldkoosolek?

Aga mina ei otsigi süüdlast, mina otsin lahendusi. Ma mõtlesin seda, et need asjad, mis me oleme kokku leppinud, näiteks 1000 megavatti võimsust, on alati töös; seda, et Elektrilevi elektrivõrgud töötaksid. Mina otsin lahendusi, et inimestel oleks elekter ja see oleks võimalikult taskukohane.

Aga Elektrilevi lahutamist Eesti Energia kontsernist näiteks omaniku ootuste dokumendis, mida augustis uuendati, ei sisaldu.

Ma nüüd täpselt peast ei mäleta, millal me selle otsuse valitsuskabinetis tegime augustis 2021. Rahandusminister, kes on omaniku esindaja, peab need omaniku ootused ka Eesti Energiale edasi andma. Ma ei oska niimoodi öelda.

Kus see Itaalia streik toimub – Eesti Energias või rahandusministeeriumis?

Kas see on tõesti asi, mis inimesi nii huvitab? Mina arvan, et ei huvita – see on väga suur bürokraatia. Küsimus on selles, sisu mõttes, mis huvitab inimesi, et elekter oleks olemas ja elektrikatkestused saaksid kiiresti parandatud. See on tähtis ja see, kuidas seda tehakse. Et see niimoodi oleks, on poliitilise tasandi otsused, mis peavad muidugi edasi kanduma ka Eesti Energiale, kes ei ole mitte tavapärane äriühing, sest see kuulub riigile. Ma olen näinud seda väga palju, et see läheb kuidagi sassi – mitte riik ei kuulu Eesti Energiale ja ei tee seda, mida Eesti Energia ütleb, vaid ikkagi vastupidi, et Eesti Energia kuulub riigile.

Seal on lihtsalt väga oluline asi, miks see inimestele korda läheb, et Elektrilevi toob peaaegu kõikidel inimestel elektri koju, ja näiteks, kui võrgutasud läheksid kallimaks.

Just – mitte võrgutasud läheksid kallimaks, vaid küsimus on olnud selles, et kontsern võtab turult laenu oma projektide tegemiseks. Pangad on ka mõnes mõttes filter, kes hindavad, kas see projekt on piisavalt riskantne või väheriskantne. Sellest lähtuvalt tuleb ka laenu hind. Kui paketti seotakse kokku teenus, mille eest on võrgutasu ette nähtud, mis on 100 protsenti garanteeritud ja kui (seda) raha kasutatakse riskantsete projektide jaoks, siis tegelikult raha on odavam ja see hind ei ütle, et ta (Eesti Energia – toim.) ei peaks võib-olla neid riskantseid projekte tegema. Aga see on selline tehnika. Mina arvan, et see inimesi ei huvita, huvitab see, et investeeringud, mis on Elektrilevisse mõeldud, läheksid Elektrilevisse, ka võrgutasud, kõik laenud, mis nende võrgutasude vastu võetakse.

Ma ei taha küll kuidagi jonnakas olla, aga kui Eesti Energial on minu mälu järgi umbes üks miljard (eurot) laene ja te teate suurepäraselt, et nende refinantseerimisega on fossiilkütuste kasutamise tõttu probleeme, siis see lõpuks kõik väljendub mingisuguses hinnas kusagil.

Jah, aga see on just hea näide, miks (Elektrilevi ja Eesti Energia – toim.) peaksid olema eraldi, et oleksid (laenud) eraldi hinnastatud; et see raha, mis on vaja selleks, et võrgud töötaksid, et elekter oleks, läheks ka sinna, võrgud töötaksid, elekter oleks.

Kas Elektrilevi eraldi või koos Eleringiga?

See on juba eraldi küsimus, aga tähtis on see, et ei oleks tootmine ja võrk koos. Miks? Sellepärast, et kui on tootmine, kellel on konkurendid, erinevad elektritootjad, siis ta ei ole huvitatud sellest, et teised saaksid ka paremini võrku elektrit anda.

Soome saabus lõpuks valge laev. Kas teie uni oleks pisut parem, kui gaasilaev oleks siin, mitte sealpool lahte?

Ei, sellepärast, et meil on (Soomega gaasiühendus) Balticconnector. Selle eest peab tänama ka varasemaid Reformierakonna valitsusi, kes selle otsuse on teinud, et meil on gaasiühendus Soomega ja see laev on tõepoolest väga suur. Gaasivaru me oleme omandanud ja ostnud. Me vaatame ikkagi kogu meie elektri- või energiapiirkonda ja mitte ainult Soomet, Eestit, aga ka Lätit, Leedut.

Üldiselt saite aru, kuhu ma natuke sihin, aga ma ei taha kogu seda (ühendus)käpa juttu hakata üle rääkima, see on muutunud kohutavalt tüütuks. Levinum narratiiv on see, et riik kiusab ettevõtjaid, mis te sellele vastate?

Ma vastan sellele, et ettevõtjatel on väga hea PR ja nad tõesti saavad hästi oma jutuga eetrisse. Aga see ei vasta tõele.

Ehk Elering hea ja Alexela ja Infortar...

Ei, mitte nii. Mina soovitan teil võtta kogu see saaga ette – see, mida keegi on öelnud avalikult, mida on tehtud. Riigikontroll on teinud väga hea ülevaate selle kohta. Ma toon lihtsalt ühe hetke välja – kevadel, kui kogu aeg küsiti erinevaid tagatisi, erinevaid riigipoolseid garantiisid, äkki erasektor ütles, et olgu, me ei vaja midagi, me teeme selle ise ilma ühegi teiepoolse ostuoptsioonita, et me teeme ise, me ei küsi teilt midagi. Ja ma olen riigikogu infotunnis ka öelnud, et ma loodan, et see on tõsi, aga ma kardan, et see on liiga hea, et olla tõsi. Samas meil ei jäänud midagi muud üle, kui ettevõtjaid uskuda. Sellel hetkel. Pärast selguski, et see oli liiga hea, et olla tõsi.

Nüüd on öelnud majandusminister, et selle käpa lahenduse oleks võinud või pidanud tegema ikkagi Elering. Muide, mul tuleb meelde, et kas näiteks Keskerakonna ministritele vahel andsite tööülesande? Et oleks võinud öelda majandusministrile, et kuulge, see tüli on läinud suureks, see on läinud inetuks. Leidke lahendus, lahendage ära.

Seda ülesannet on antud pidevalt, aga soov see lahendada, ma ei tea. Meil on olnud siiras soov ka erasektoriga, kellele me oleme väga tänulikud nende investeeringute eest, mis on tehtud ja oleme valmis ka pakkuma ostuoptsiooni. Kui neil ei ole selle kaiga mitte midagi teha, see on osa sellest taristust, osa sellest investeeringust ja me oleme valmis need kulud katma, nii et meie oleme käitunud heas usus.

Kui kauaks me selle kõrge energiahinna lõksu jääme?

Seda on raske öelda, me teeme kõikvõimalikke pingutusi selleks, et tuleks rohkem tootmist turule. Näiteks me tegime põhjaliku auditi ja saatsime ka riigikogule, riigikogu menetles väga kiiresti neid elemente, mida saaks kiirendada, et taastuvenergiat turule saada. Et nii-öelda paisu tagant saada minema, sest et kui me vaatame, et meil on üle 8000 megavati liitumistaotlusi taastuvenergiale, aga nad ei saa (elektrit) võrku anda. Mis on need põhjused – tegime väga detailse auditi, et need põhjused välja tuua. Sealt lõime kaheks – asjad, mis me saame kohe ära teha kiirendatud korras, ja asjad, mis on pikaajalisemad. Lisaks kõikvõimalikud sammud, mis me oleme teinud koos teiste Läänemere riikidega, näiteks meretuuleparkide osas. Et pakkumist turule tuua rohkem. Sest praeguse kõrge hinna põhjus on eelkõige see, et elektritootmist on liiga vähe.

Ja neid suuri samme, et see defitsiit hakkaks homme, poole aasta pärast või 12 kuu pärast lahenema?

No need paraku energeetikas ei ole sellised asjad, mis saaksid nädalatega lahenduse. Jah, neid investeeringuid tuleb tagant lükata. Eks me loodame ka, et kui Olkiluoto (tuumaelektrijaam Soomes) täies mahus töötab, siis see leevendab meie piirkonna tootmisvõimsusi või kriisi. Aga lõpuni see kindlasti olukorda ei lahenda, meil endal on vaja tootmisvõimsusi juurde ja sellega me tegeleme. Aga see on paraku natuke pikem perspektiiv kui ainult paar kuud.

Ehk on vaja otsuseid, mitte arutelu.

On vaja otsuseid. Otsuseid me oleme teinud nii palju, kui on vähegi meie pädevuses teha. Teiselt poolt on vaja ka investeeringuid, mis on erasektori roll. Riigi roll on luua keskkond, et investeerimine oleks atraktiivne. Seda oleme me püüdnud teha nii, et koostöös erasektoriga peaks siia tulema ka rohkem investeeringuid.

Keskpank ütleb, et energiahindade mõjud jõuavad päris kohale tegelikult alles sellel, alanud aastal. Teie tunnetuse järgi – kui kõva põrgatus meid ees ootab?

Eks prognoose on tehtud erinevaid ja eks need kõik ütlevad, et see aasta tuleb raske. Me oleme inflatsiooni juba näinud, me ei ole näinud veel suurt töötuse kasvu. Me nägime veel eelmise aasta teises-kolmandas kvartalis erakordselt suuri kasumeid ettevõtetel, mis annab lootust, et on puhver, aga samas on tunnetus, et kõigil on ebakindlus.

Koondamisnumbrid kõik juba näitavad seda.

Jah, aga tegelikult koondamisnumbrid veel ei näita. Kui me paneme töötuse numbritesse Ukraina sõjapõgenikud, kes on ennast töötuna arvele võtnud, siis sealt üle jääb ainult 400, 500 inimest, kes on juurde (töötutena) tulnud. Ehk kui võtta, et Ukraina sõjapõgenikke on meile tulnud ikkagi 41 000, siis see (töötuse) kasv ei ole nii märkimisväärne.

Aga kui töötukassa eelteated juurde panna

Ma olen nõus, et tunnetus on kõigil sama, et jah, töötus sellel aastal kasvab. Ja küsimus on, et kui suurelt see kasvab ja kuidas me sellega toime tuleme.

Eesti on hoidnud ettevõtete aitamisel kriisiabi meetmete osas suhteliselt madalat profiili. Peaks midagi tegema?

Kui varasemalt ettevõtted konkureerisid peamiselt efektiivsuse, paremate hindadega, siis kohati on nüüd tunne, et konkureeritakse toetuste peale, et justkui ilma toetusteta üldse midagi teha ei saa. Probleem on muidugi selles, et Euroopa tasemel on läinud mõnes mõttes võidujooksuks, milles tegelikult keegi ei võida, ka rikkamatel riikidel saab lõpuks raha otsa. Me ei suuda selles osas üle maksta riikide eelarveid, kus on tunduvalt rohkem puhvreid. Kui ma vaatan sisse konkreetsetesse numbritesse või toetustesse, siis mõni riik tundub meie naabruses lihtsalt väga hea müügitööga. Mida nad nii-öelda loevad toetuste hulka, on tegelikult laenud või laenuvõimalused. Kui meie ka selle kõik kokku võtame, siis meil on täpselt samasugused paketid.

Aga ikkagi, on Saksamaa ja teised riigid maksavad päris korralikult, meie ettevõtted on ju pisut külma käes.

Ei ole ju nii. Nagu ma ütlen, kokkuvõttes kõikide riikide rahakott saab tühjaks, kui me niimoodi konkureerime teineteisega. Probleem on ju kuskil mujal, probleem on konkurentsivõimes kogu meie piirkonnas. Aga jällegi, ka meie teeme ettevõtjatele toetusi, me teeme erinevaid meetmeid ettevõtluse ja innovatsiooni sihtasutuse kaudu. Meil on ka erinevad toetused, aga me ei saa teha toetusi kõigile. Kuna kõigil ei lähe halvasti. Kui me teeme kõikidele toetuseid, siis see mõju on väga-väga väike. Need, kellel tõeliselt on abi vaja, ei saa seda. Ma olen ettevõtjatega tavaliselt teinud sellise harjutuse, et olgu, aga leppige omavahel siin laua taga kokku, kes peaks saama.

See on kindlaim moodus inimesed tülli ajada.

Aga nad ise ütlevad, et sellist valemit pole võimalik teha. Aga miks sa nõuad minult seda valemit, kui seda pole võimalik teha?

Aga kas see pole põhjendus, et üldse mitte teha?

Ei, aga me teeme ju, ma ütlen veel kord – me toetame oma ettevõtjaid. Aga leppige omavahel kokku, kes on see, kes saab praegu kõige rohkem viga ja kellel on vaja toetust, et see toetus oleks nii-öelda kontsentreeritud ja aitaks. Majandus on tsükliline, oht on ju see, et me lähme kinni maksma ebaefektiivseid majandusmudeleid, kes läheksid pankrotti, sest nad ei ole teinud õigel ajal muutusi, kui maailm või trendid muutuvad. Kui me maksame selle kinni, siis me lükkame seda (pankrotistumist) lihtsalt edasi ja seda maksumaksja raha (eest). Aga see on meie kõigi raha, see ei tule kuskilt seina seest või mingilt välismaa onult, see tuleb meie enda taskust.

Intressid on nüüd tõusnud üsna kiiresti ja see jõudis jaanuaris ka paljude inimeste laenumaksetesse. Kuidas Eesti inimesed oma laenud ära maksavad?

Jaanuarist tõusevad ka väga paljudel palgad, tõusevad, erinevad toetused, mida me oleme teinud riigi tasandil selleks, et inimesed oma oma kulutustega toime tuleksid. Eks intressikulud on suured ja olid need, kes ütlesid, et ah, võtke laenu, et miks sa oled loll, et sa ei võta laenu. Üks hetk võib see (intresside tõus) juhtuda, mis nüüd on juhtunud.

Keskpank, keda me siin ennem meelde tuletasime, ütleb ka, et valitsuse eelarvepoliitika toidab inflatsiooni. Raske vastu vaielda.

Valitsuse eelarvepoliitikaga on praegu väga keeruline probleem. Kui te vaatate Eesti Panga arvamust, siis probleem on ju selles, et meil saavad kokku kõrge inflatsioon ja majanduse jahenemine. Need tööriistad, mis sul on kõrge inflatsiooni tingimustes, töötavad vastu sellele, kui sul on majanduse jahenemine; need tööriistad, mis töötavad majanduse jahenemise puhul, toidavad omakorda inflatsiooni. See, mida meie oleme püüdnud leida, on kesktee, et mitte anda inflatsioonile hoogu juurde, aga samal ajal aidata kaasa sellele, et majandus ei jaheneks, sest see tähendab ju töökohtade kadu ja kõike seda.

Külastades Reformierakonna, mille juht te olete, kodulehte, siis paratamatult lubadus korras riigirahandusest nagu hägustub või lahjeneb.

Me oleme erakordses kriisis, nagu te ise alustasite seda juttu. Tõepoolest, kui ei ole kriisi, siis mitte kedagi toetama ei pea, kõik saavad hakkama, aga meil on kriis, mitte üks, vaid mitu tükki korraga ja see paneb meid väga keerulisse olukorda. Lisaks, kui meie saime valitsusse, siis me saime päranduseks eelarve, kus haigutas üks väga suur, üle miljardiline auk, mida me üritasime lappida. Kui te mõtlete selle peale, kuidas me üritasime eelarvet kärpida ja kärpisimegi kulutusi. Selle eest me saime ka väga-väga palju kriitikat, aga see ei olnud mitte sellepärast, et meie seda tegime, vaid meie üritasime saada rahandust paremasse korda ja me oleme saanud paremasse korda. Meie lubadus ka praegu on see, et nelja aasta jooksul me saame eelarve uuesti tasakaalu, lootuses, et siis on kriisid läbi.

Kui me juba raha juurde jõudsime, siis mõned päevad tagasi sai avalikkus teada, et paari aasta tagused teise samba peatatud maksed makstakse tagasi koos üheksaprotsendise tootlusega. Kui mõistlikuna see teile kõlab?

See ei kõlanud mulle juba tol korral mõistlikult, kui meie olime opositsioonis ja seda sammu väga tugevalt kritiseerisime, et miks minnakse teise samba maksete kallale, kui see läheb hiljem palju kallimaks. Aga meid ei kuulatud, siis oli teistsugune valitsus ja nüüd on see käes, mis me tol ajal rääkisime.

President kuulutas teisel katsel välja peretoetuste eelnõu, nimetagem seda lihtsustatult nii. Samas viitas ta tõsistele probleemidele õiguse ja õigluse vallas. Miks poliitikud ei võtnud uuesti aega maha ja ei käivitanud poliitilist arutelu?

Seda võib rohkem küsida riigikogu käest. Selge on see, et peretoetused, lastetoetused, kindlasti pidid tõusma. Arvestades, et hinnad on tõusnud, tuli neid toetusi järgi aidata kogu perehüvitiste süsteemiga. Kui vaadata ajalugu, siis olid kõik erakonnad, välja arvatud Reformierakond, selle taga. Aga me olime selles osas siis üsna üksinda, saime seda natuke mõistlikumaks, aga eks seal on muidugi kohti sees, millega mina isiklikult rahul ei ole või millesse ma lõpuni ei usu. Ma ei usu sellesse lõpuni, et raha pärast hakatakse saama rohkem lapsi.

Helir-Valdor Seeder on poliitilises mõttes ikka hiiglasuur mees, kui ta paneb Kaja Kallase käituma nii, nagu Kaja Kallas ei taha käituda.

Poliitika on kompromisside kunst. Sirge seljaga kõigi asjade eest seista saame me opositsioonis, aga opositsioonis ei saa midagi ära teha. Koalitsioonis tuleb sõlmida kokkuleppeid ja teha kompromisse. See on nagu tants, et kord teeb üks sammu tagasi, siis teeb teine sammu tagasi ja niimoodi see peaks peakski olema.

Aga kuidas riigivalitsemise kvaliteet siis on, kas see kompromiss südametunnistusega liiga suur ei ole?

No südametunnistusega ei ole ma kunagi kompromissi teinud. Küsimus on ikkagi selles, et mida me teeme või millisel kujul teeme, et saab neid asju ka alati alati ümber vaadata. Mõni usub, et poliitikas on nagunii palju ideoloogiat. Mõni usub üht ja teine usub teist ja see ei tähenda, et üks või teine oleks vale, vaid mina seisan selle eest, et toetused oleksid vajaduspõhised ja need oleksid rohkem suunatud. Aga hetkel Reformierakond selles valikus on täiesti üksi.

Mida tähendas teie erakonnakaaslase Margit Sutropi artikkel Eesti Päevalehes, kus ta ütles, et viis, kuidas Isamaa selle (peretoetuste) reformi läbi surus, jätab mulje, nagu Eestis saaks seadusi osta. Kas saab?

Meil on erakonnas palju liikmeid, palju erinevaid arvamusi ja meil on Eestis arvamusvabadus, nii et kõik saavad arvata, mida nad soovivad. Nii et kui te soovite Margit Sutropi arvamuse kohta küsida, siis küsige tema käest.

Ma küsisin teilt, kas Teile jääb samasugune mulje, et Eestis saab seadusi osta. Teine asi, millele Sutrop sealsamas artiklis viitas, on see, et te tegite seda sellepärast, et muidu oleks EKREIKE valitsus taas tagasi tulnud, kaks kuud enne valimisi.

Kui me vaatame tagasi juunikuu peale, siis eelmine valitsus läks laiali sellepärast, et eestikeelne haridus, mis oli Reformierakonnale väga oluline, kukkus Keskerakonna, kes oli koalitsioonis, ja EKRE häältega riigikogus läbi. See oli selge, et seda valitsust enam ei ole. Samal ajal oli ju Keskerakond nii-öelda söödaks visanud välja Isamaale perehüvitiste või peretoetuste eelnõu, millega läksid kaasa nii nii EKRE, loomulikult, kui ka sotsiaaldemokraadid. See oli see seis, mis tol hetkel oli – põhimõtteliselt oli sul nagu nelja erakonna toetus sellele ja meie teisel pool üksi. See oli see poliitiline reaalsus.

Seda me kõik teame, aga küsimus on, mis sellest kriitikast, millele president viitab, ikkagi saab – kas poliitikud hakkavad nüüd järgmisi samme kavandama esimese ja teise lapse jaoks? Ma ei räägi sellest, et nüüd tuleks hakata kelleltki midagi ära võtma.

Eks äravõtmine on alati keerulisem kui juurde andmine, aga praegu riigikogu enam ei jõua midagi uut vastu võtta, tulevad valimised ja saab need asjad peale valimisi. Uus valitsus saab siis ka läbi arutada.

Ma tahtsin teile teha ka komplimendi. See viis, kuidas te möödunud aasta jooksul olete olnud välismeedias kaitsnud ja esindanud Ukrainat ja Eestit ja kohati, mulle tundub, kogu Euroopat, on olnud muljetavaldav. Tunnete te ennast Euroopa raudse leedina?

Ma ei tea, mis tunne see olema peaks? Mida ma tunnen, on see, et minu arvamusega arvestatakse ja seda küsitakse. See on hea tunne ja mitte minu (arvamusega) isiklikult, vaid minu kui Eesti esindaja (arvamusega). Eesti on laua taga võrdne võrdsete seas ja ma arvan, et see on ülioluline, et me oleme 30 aasta järel sinna jõudnud, kus ka meie sõna maksab täpselt sama palju kui Prantsusmaa või Saksamaa.

Oleks eeldanud samasugust liidrirolli võtmist mõnelt Euroopa suurelt, kas või (mõnelt) teie poolt nimetatult.

Eks kõik võtavad liidrirolli erinevates küsimustes. Millest peab aru saama – see ajalugu, kust me tuleme, on niivõrd erinev. Mida ma olen tajunud, on see, et me arvame, et me teame üksteisest (Euroopas) üsna palju ja üksteise ajaloost üsna palju. Me tegelikult ei tea, et kui oli raudne eesriie, siis teadmine teisel pool seda eesriiet, mis (siinpool) toimus, oli ikkagi suhteliselt vähene. Hea meel on, et nüüd rohkem vaadatakse-kuulatakse ja räägitakse sellest. Väga oluline on ka see, et me ise kuulame Saksamaad ja Prantsusmaad, kellel on hoopis teistsugune kogemus ja saame aru, kust nemad tulevad. Et rääkida selles keeles, mida nemad mõistavad.

Samal ajal nimetavad mõned opositsioonipoliitikud teid sõjaprintsessiks ja ma ei pea tõlkima, et see ei ole positiivne tiitel. Ja ütlevad, et te peaks pöörama rohkem tähelepanu riiki sisse. On see kriitika õiglane?

Opositsioon peab alati kritiseerima ja eks igasuguseid tiitleid muidugi pannakse, aga kui vaadata seda tööd, mis ma teen, siis on see ikkagi põhiliselt suunatud riigi sisse. Lihtsalt me oleme ühte päeva mahutanud palju rohkem ka välisintervjuusid, mis viib teadmist ka siit välja. See on osa tööst ja minu meelest eriti praegu, kus on käimas täiemahuline sõda, on välispoliitika ühtlasi ka sisepoliitika, sa ei saa seda vaadata kuidagi eraldiseisvana. Kui me saime oma iseseisvuse tagasi, siis oli põhimõte, et mitte kunagi enam üksi ja see on väga selgelt meie julgeoleku küsimus. See, et me oleme praegu võrdsete seas laua taga, on ka meie enda julgeoleku küsimus, mis on sisepoliitiliselt kõige olulisem. Kui julgeolekut ei ole, siis ei ole mõtet kembelda teemal, kas astmeline tulumaks või õiglane ja ühtlane tulumaksusüsteem.

Põgenikke on saabunud Eestisse palju, see vastab tõele. EKRE juht Martin Helme ütleb, et Kaja Kallas on venestanud Eestit rohkem kui Aleksander III, Jossif Stalin või Karl Vaino. Kas te kohtusse ei ole mõelnud pöörduda?

Poliitiliste sõnavõttude eest kohtusse pöörduda ei saa. Selles mõttes EKRE on endale väga hästi selgeks teinud selle, mida tähendab riigikogu liikme mandaadi või riigikogu liikme immuniteet, et teda ei saa vastutusele võtta selliste sõnavõttude eest. Aga ma ei usu, et inimesed seda tegelikult usuvad. Reaalselt, mida on teinud minu valitsus, on eestikeelsele haridusele üleminek. 30 aastat ei ole seda tehtud, see on suur suur reform, sellel on erinevad põhjused olnud, aga minu meelest on see ülioluline, et see saab tehtud sellepärast, et meil ei oleks Eestis neid, kes eesti keelt ei räägi. Need on reaalsed sammud, mitte ainult mingi jutt, vaid sisulised teod.

Kaitseväe juhataja Martin Herem kirjutas äsja üsna mustvalge arvamusloo, öeldes, et sõltumata sellest, kuidas Ukrainas läheb, me peame valmis olema Venemaa agressiooniks. Sealt tulenes mul väga loogiline küsimus – kas me siis praegu ei ole?

Me oleme paremini valmis, kui me oleme kunagi varem olnud. Kui vaadata kõiki investeeringuid, mida me oleme riigikaitsesse teinud või läbirääkimisi, mis meil on olnud liitlastega, mis on toonud tulemusi. Ka Madridi tippkohtumise otsused, mis hakkavad realiseeruma – meil on siin HIMARS-id näiteks. Või et me oleme teinud õhukaitsehanked, sellised sammud, mis muudavad meie kaitset kindlasti tugevamaks, kui see varasemalt olnud.

Ja ka see, mida Venemaa ei arvanud, et selle sõjaga kaasa tuleb, et Soome ja Rootsi liituvad NATO-ga, mis kindlasti meie piirkonda muudab turvalisemaks. Seda kõike öeldes ei taha ma öelda, et me peaksime kuidagi ohutaju kaotama. Nii nagu ka kaitseväe juhataja kirjutab, siis Venemaa oma agressiivset palet enam ei varja ja nad ei ole oma mõtteid või eesmärke meie suunas ka kuidagi muutnud. Lihtsalt me peame selle jaoks valmistuma ja olema valmis järgmisteks sammudeks ja pidevalt seda (kaitsevõimet) ehitama, mitte jääma loorberitele puhkama.

Meil on vähem kui kahe kuu pärast valimised. Lugesin ühte huvitavat avaldust Jevgeni Ossinovskilt, kes ütles, et jutud sellest, et EKRE läheb valimisi võitma, on kummaline luul. Kas teie matemaatika näitab sama?

Ei, ei näita. Ausalt öeldes need valimised tulevad päris päris karmid. Küsimus pole ainult selles, kes võidab valimised – mida ma olen oma nahal väga selgelt kogenud –, vaid kes suudab valitsuse moodustada. Ja nii nagu Martin Helme kogu aeg loeb oma hääli kokku – Keskerakond Isamaa, EKRE – siis tegelikult on see väga tasavägine.

Mis viimane seis on, teie arvutuse järgi?

Ma viimaseid seise isegi ei tea, aga see on kogu aeg kas 50, 51 (kohta riigikogus). Niimoodi see käib, kord Vestmann all, siis Piibeleht peal ja vastupidi, selles mõttes see on ikkagi väga-väga tasavägine.

Sellest tulenevalt tekib mul küsimus – võib-olla mõned teravused poliitikamaastikul oleks võinud ka peaministrina tegemata jätta: Lauri Läänemetsa noorpoliitikuks nimetamine või tegelikult ka oponendi Jüri Ratase tantsusaateteemaline repliik.

Aga see on huvitav, et mitte kunagi ei tooda välja kõiki neid teravusi, mis minu suunal pillutakse.

Meil käib see ameti ja palga sisse.

Ja ka neil käib ka see ameti ja palga sisse.

Kes siis kõvem tantsija on? Teie või Jüri Ratas?

Ei tea, ei ole seda mõõduvõtmist teinud. Aga ma loodan, et ma olen valmis, ma võin selliseid mõõduvõtmisi teha. Ma olen oma elust terve kooliaja, 12 aastat, tegelenud tantsimisega, nii et ma arvan, et ma olen valmis selliseid väljakutseid vastu võtma.

Produtsendid jätsid selle vihje praegu meelde. Mis aga ikkagi on valimiste peamine küsimus – mulle millegipärast tundub, et see tegelikult ei ole teie poolt räägitud maksuküür, et on ikkagi mingisugused väärtused.

Minu jaoks valimiste põhiküsimus on tegelikult väga pikk perspektiiv – kas me oleme sõbralik, edumeelne, läänemeelne, innovatiivne, tark riik või me oleme endasse sulgunud, kibestunud väike riik. Minu meelest need on kaks valikut, mida esindab ühelt poolt Reformierakond ja teiselt poolt EKRE. Kui me vaatame väljaütlemisi või seisukohti, siis on selge, et näiteks Ukraina toetamist meie kavatseme jätkata nii kaua, kui see on vajalik, EKRE hülgaks Ukraina koheselt, kui on võimalik.

Mis mõttes hülgaks toetamise – põgenike vastuvõtmise või Ukrainale abi andmise?

Ukrainale abi andmise igas mõttes, ka põgenike toetamise. Ukrainale abi andmine üldiselt on olnud suure kriitika all ju EKRE poolt, kas otse või varjatumalt. Vaadates ka seda, kui EKRE viimati oli valitsuses ja siis nad ei olnud peaministripartei, siis nende seisukohad kõikides küsimustes oli see, et meil ei ole kedagi teist vaja, meil on üksi parem, olgu see elekter või olgu see mingid muud küsimused. Et me oleme üksi kuidagi tugevamad. Ei, me ei ole üksi, tugevamad. Minu meelest Ukraina sõda näitab väga selgelt, et kui me oleksime üksi, siis me elaksime praegu ikkagi väga-väga raskeid aegu läbi.

Aga kas see kahe suure vastandumine ei ole tegelikult Eesti poliitikamaastikule kahjulik, tuletab natuke omaaegset Keskerakonnaga vastandumist meelde – mõlemad võtavad oma.

Ma olen poliitikas olnud siiamaani vähem, kui ma olen olnud erasektoris ja seetõttu ma olen poliittehnoloogias endiselt nõrgem kui paljud minu kolleegid.

No aastaga pidi peaminister peaministriks saama.

Aga see ei tähenda, et ma poliittehnoloogias oleksin tugev. Ma olen tugev põhimõtete sõnastamises ja siin on meil väga selge veelahe, kutsuge seda vastandumiseks või milleks iganes, aga need (Reformierakond ja EKRE – toim.) on kaks põhimõtteliselt erinevat valikut. Ma arvan, et, et keegi meist või vähemalt mina ei arvanud, et me veel paar aastat tagasi peame arutama selle üle, et mitte kunagi enam üksi. See justkui oli printsiip, millele kõik kirjutasid alla. Aga see ei ole tänapäeval nii. Nii et need on kaks suurt valikut – üks on see, kes võidab valimised; teine on see, kes saab ka valitsuse moodustada ja millistest printsiipidest, eesmärkidest või tulevikuvisioonist lähtuvalt seda siis tehakse.

Päris lõpetuseks – aastalõpukõnes president kutsus üles nõudlikkusele iseenda ja nende suhtes, keda me valime ja mulle kohutavalt see meeldis. Ja ma kavatsen selle väljakutse vastu võtta. Kuidas teiega lood on?

Absoluutselt, ma olen alati nõudlik kõiges.