On masendav näha, et Eesti riigijuhid pole mulluse energiakriisi raputusest mitte mõhkugi õppinud. Saime lugeda, kuidas on otsustatud käed rüpes elektrihinna alanemist oodata. On koguni kõlanud häälekaid arvamusavaldusi, et varustuskindluse tagamiseks on ainus võimalus ehitada uus põlevkivijaam. Millegipärast on just praegu südameasjaks võetud Eesti Energia ja Elektrilevi lahutamine.

Aga kas hoiatatud elektrikatkestuste probleem on kuidagi vahepeal lahenenud? Ei ole ju mitte ühtegi otsa pidi. Lubage, ma tuletan teile seda meelde.

Strateegilised reservid

Eleringi detsembrikuises varustuskindluse raportis üritati miskipärast jätta muljet, justkui algaks Eesti jaoks elektri varustuskindluses tõsine probleem alles 2027. aastal, milleks riik ei ole tellinud Eesti Energialt enam omanikuootusena tuhat megavatti võimsust. Kuid selge on see, et seda 1000 megavatti ei ole ka juba praegu.

Teatavasti kehtib energeetikas N-1 nõue ehk võimsus peab olema tagatud kõige suurema seadme väljalangemise korral. Meie suurim seade on Auvere 280 megavatiga (vt Eleringi aruande lk 99). Selle väljalangemisel ei ole tuhat megavatti kuidagi tagatud ja me teame nüüd juba üsna hästi, et Auvere töökindlusega on probleeme, see on lihtsalt fakt. Kui samale ajale peaks sattuma ka üks väike rike mõne vana põlevkiviplokiga, siis olemegi tootmisvõimsusega juba alla 900 megavati.

Millest veelgi vähem on räägitud, on strateegilised reservid ja nende reageerimisajad juhul, kui tootmisvõimsusi jääb puudu. Eleringi nägemuse järgi peaks pärast 2027. aastat Eesti ikkagi arvestama Narva põlevkivijaamadega, mis peaksid olema nn strateegiline reserv. Kuid lootus veel pärast 2027. aastat amortiseerunud põlevkivikatelde reservi najal veel edasi ratsutada on lühinägelik. Isegi kui arvestame, et saame päev ette turult indikatsiooni pakkumist ületava nõudluse kohta, on üsna raske eeldada, et vana põlevkivikatla külmreservist selleks ajaks tööle saab.

Mis võiks olla sellise olukorra tavaeluline võrdlus? Näiteks on kodanikul garaažis tagavarasõiduk juhuks, kui igapäevaauto katki läheb. Aga see tagavara on paraku 1968. aasta linttraktor, mille käivitamine võtab terve päeva. Tööle jääb igal juhul hiljaks, seega on tagavara praktiliselt tarbetu.

Ma ei tea, kust võtame julguse olla veendunud, et ennetähtaegne vaenulik desünkroniseerimine Venemaa elektrisüsteemist on väga vähe tõenäoline. Taavi Veskimägi on nentinud, et see risk on Ukraina-Vene sõja tõttu suurenenud, kuid viidanud, et tõenäoliselt inimesed seda muutust ei märkagi, sest elektri tarbimise piiramine tarbijatele on kõige viimane ja üsna ebatõenäoline samm.

Julgen selles tõsiselt kahelda. Oluline on vaadata Balti riikide varustuskindlust tervikuna, mitte üksnes Eestit, ja siis suurema pildina tervet Läänemere ringi. Paraku on lätlased ja leedulased tõsises võimsusdefitsiidis, neil on pidevalt tootmismahtu puudu. Ootamatu desünkroniseerimise puhul peaksid kõik Balti riigid suutma oma elektrisüsteemi tasakaalus hoida, kuid kui tootmist on puudu, peaksid appi tulema reservvõimsused.

Eestile, Lätile ja Leedule oleks vaja 700 megavati jagu eri kiirusega reageerivaid reservvõimsusi, kuid varustuskindluse raportist selgub, et desünkroniseerimise korral on reservi tegelikult kõigest 400 megavati jagu. Kusjuures puudu on just kõige kiiremat reageerimisvõimsust, mis käivituks kiiremini kui 15 minutiga.

Mis juhtub, kui Baltimaade elektrivõrk on Venemaast lahti ühendatud, aga pole veel ka Kesk-Euroopaga ühendatud? Selleks, et eraldunud pisike Balti elektrivõrk vastu peaks ega tervikuna maha ei kukuks, on vaja Balti riikide ühendused Soome, Rootsi ja Poolaga alla koormata ehk piirata sealt läbi lastavaid võimsusi 400 megavati peale. See võib välistemperatuuril alla -20 kraadi tähendada Baltikumis suurusjärgus 300 megavatist elektritootmise puudujääki, olenevalt parasjagu käigus olevatest tootmisvõimsustest.

Sünkroniseerimine Kesk-Euroopaga võtab aga umbes 12 tundi. Ei kujuta küll ette, kuidas seda olukorda ilma elektritarbimist piiramata üle elada.

Ehkki taastuvenergia võimsuste arendamine on kindlasti õige suund, ei lahenda see tegelikult varustuskindluse probleemi. Mida rohkem tuule- ja päikeseenergiat kasutame, seda rohkem peab meie võrk olema valmis suurteks kõikumisteks tootmismahtudes. Praegu see valmis ei ole.

Mis võiks olla lahendus?

Tuleb mainida, et tänapäeval on kiirelt reageerivad võimsused hüdro- ja gaasielektrijaamad ning tarbimise juhtimine koos energiasalvestusega. Täiendavat veeressurssi ei ole Baltikumis kuskilt võtta, järelikult jäävad järele ainult tarbimise juhtimine ja gaasielektrijaamad.

Esiteks, tarbimise juhtimisel ei piisa ainult selle nihutamisest tipptundidelt väiksema koormusega ajale, vaid võrgu stabiilsuse huvides on vajalik ka tarbimist automaatselt vähendada sekundite jooksul, kui tootmine hakkab tarbimisele alla jääma. Kahtlen, kas suurt tulemust saab oodata üksikutest vabatahtlikest tarbimise vähendajatest ja SMS-teavitustest.

Eri lahenduste kallal töötavad praegu mitmed Eesti ettevõtted, mõni tegeleb äri- ja tootmisettevõtete, büroohoonete või konkreetselt elektriautodega. Neid lahendusi on erinevaid ja nende kasutamise juurutamine on see, millest saab energiakriisis tuge kõige kiiremini, sest need põhinevad juba olemasolevatel kütteseadmetel ega vaja eraldi elektrijaamade ja salvestusseadmete ehitamist.

Teiseks, Baltimaadesse tervikuna on vaja juurde gaasijaamu, mille käivitamine on kordades kiirem kui põlevkivikatla kuumaks kütmine. Põlevkivikatlad sobivad töötama baaskoormusel ühtlase võimsusega. Põlevkivikatelde inerts on nii suur, et nende kasutamine taastuvenergia tippude ja lohkude tasakaalustamiseks on võrreldav sellega, kui minna rekkaga vormelirajale sõitma.

Kui kaasaegse gaasiturbiini või -mootori puhul kulub käivitamisest sajaprotsendilise võimsuse saavutamiseni kuni kümme minutit, siis põlevkivikatelde puhul kulub tunde. Mida rohkem tuule- ja päikeseparke ehitatakse, seda vähemaks jääb seda ühtlast baaskoormuse aega, millal saaks põlevkivienergeetikale kasumlikku rakendust. Tuleb ka aru saada, et suures pildis on põlevkivi- ja tuuleenergeetika teineteist välistavad valikud.

Kolmandaks tuleb teha pikemaid plaane ja investeeringuid, et järjest suureneva energiavajadusega hakkama saada. Energeetikas tuleb lähtuda n-ö kolmest vaalast, milleks on juhitavad tootmisvõimsused, taastuvenergia tootmine ning tarbimise juhtimine, sealjuures reservid, energia salvestamine, taristu jne. Peame kogu riigi tasemel mõistma, et need kolm aspekti on kõik võrdselt olulised, et tagada varustuskindlust.

Leino Schnur on sagedusturu teenuste iduettevõtte Futugrid asutaja ja on lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli soojusenergeetika ja elektrienergeetika erialal.