Suurem osa Eesti erakondi pooldab kaitsekulutuste tõstmist vähemalt kolme protsendini SKP-st. Kui selles kokku lepitakse ja see riigi julgeolekupoliitika alustes riigikogu otsusega fikseeritakse, siis peab riigikogu järgmine koosseis järgmise nelja aasta jooksul leidma kaitsevaldkonna rahastamiseks juurde suurusjärgus vähemalt 1,7 miljardit eurot. Kust see raha tuleb?

Kolm võimalust

Loomulikult on kaitseväe juhatajal Martin Heremil õigus, et Eesti seisukohast vaadates on Venemaal nii täna kui ka homme piisavalt jõudu, tehnikat ja moona, et Eestit rünnata ning meie asi on selleks valmistuda.

Enne valimisi peab riigikogu kinnitama ka uued riigi julgeolekupoliitika alused ning kaitsekulutuste tõstmine vähemalt kolme protsendini SKP-st on kajastatud ka selles dokumendis. Seda, kas ka elanikkonnakaitse rahastamises 0,5 protsendi ulatuses SKP-st õnnestub kokku leppida, me veel ei tea, kuid töötame selle nimel.

Kui palju raha on juurde vaja, et kolme protsendi taset järgmise nelja aasta jooksul hoida? 

Rahandusministeeriumi pikaajalisele SKP prognoosile tuginedes võib hinnata, et igal aastal on vaja täiendavateks kaitsekulutusteks suunata 400-450 miljonit eurot.

Võimalusi täiendavate riiklike kulutuste tegemiseks on nagu ikka suures pildis kolm: tõsta makse, võtta laenu, piirata kulutusi teistes valdkondades. 

Kui vaadata erakondade maksulubadusi, siis enamik erakondi lubavad maksukoormust ühel või teisel viisil pigem vähendada.

Mõistagi lubavad kõik erakonnad samal ajal ka kõigi teiste valdkondade rahastamist suurendada: ehitada rohkem neljarealisi teid, suurendada toetusi abivajajatele aga ka ettevõtetele, tõsta pensione ja perehüvitisi, suurendada kulutusi haridusele ja arstiabile, edendada maaelu, teha regionaalseid investeeringuid, ehitada uusi riikliku tähtsusega kultuuriobjekte.

Sotsiaaldemokraatlik Erakond on pakkunud riigikaitsekulutuste tagamiseks ajutist üheprotsendilist riigikaitsemaksu kõigilt tuludelt järgmiseks neljaks-viieks aastaks. EKRE lubab, et USA valitsus annab meile miljard dollari eest julgeolekuabi. Aga isegi need ettepanekud ei kata kogu täiendavat rahastamisvajadust, isegi mitte ligilähedaselt. Kust siis tuleb raha?

Arusaadav, et kaks kuud enne valimisi eksisteerib lisaks tavamatemaatikale veel eriline poliitiline matemaatika, kus 2+2 ei pruugigi olla 4, vaid saab vajadusel olla ka 16.

Kahtlemata on võimalik rahastada riigikaitsekulutusi suures osas laenurahaga, aga sellisel juhul ei saa samal ajal rääkida sellest, kuidas kavatsetakse parandada riigieelarve tasakaalu või vähendada laenukoormust.

Kui laename igal aastal täiendavat raha ulatuses üks protsent või koguni 1,5 protsenti SKP-st, siis muidugi kasvab vastavalt ka laenukoormus. Sealjuures peame arvestama, et tõenäoliselt laename raha veel ka muudeks kulutusteks, mitte ainult riigikaitse vajaduste katmiseks. Kas ühel hetkel hakkab Suure Munamäe torni tipust paistma Vahemere põhjakallas?

Kolmas võimalus on leppida kokku, et riigikaitse valdkond saab järgmise nelja aasta jooksul täiendavat raha, kuid kõigis või siis enamikus teistes riigielu valdkondades me kulusid olulisel määral ei suurenda, sest iseseisvuse kaitsmine on hetkel lihtsalt olulisem.

Loomulikult saab päris elus riigikaitse täiendava rahastamine olema mingi kombinatsiooni ühest, kahest või kolmest eelmainitud võimalusest: osalt täiendav maksutulu, osalt laenuraha, osalt teiste valdkondade soovide ja unistuste kärpimine.

Olukorra needus seisneb selleski, et laenamine tundub nendest kolmest paljudele erakondadele ilmselt kõige atraktiivsem, sest see häirib valijaid kõige vähem. Ei pea kärpima kulutusi, ei pea tõstma makse, ei pea tegema ebapopulaarseid otsuseid. Laenude teenindamise kulu jääb esialgu inimestele nähtamatuks. Valijaid see suuresti ei huvita.

Milleks raha leidus?

Veel üks huvitav fakt. Leidub ka neid erakondi, mis rõhutavad, et oleksime pidanud riigikaitsekulutusi suurendama juba palju varem. Iseenesest on see tõsi, et kui me oleksime kulutanud kolm protsenti SKP-st juba alates 2014. aastast, siis oleksime kogu selle perioodi peale kokku riigikaitsesse suunanud täiendavalt suurusjärgus sama palju eurosid, kui me soovime nüüd kaitsekulutuste tõstmiseks eraldada järgmise nelja aasta jooksul.

See tähendab, et paljud need täiendavad hanked ja kulutused, mida tehakse järgmise nelja aasta jooksul, oleksid praeguseks olnud juba tehtud või töös - laevatõrje raketisüsteemid, täiendavad liikursuurtükid, toetussoomukite uuendamine, keskmaa õhutõrje, 2. jalaväebrigaadi viimine soomukitele, laevatõrje ja miinid, mitmikraketiheitjad HIMARS, lühimaa õhutõrje, liitlaste vastuvõtuks vajalik taristu jne. Me saanuks järgmised neli aastat tegeleda paljude selliste küsimustega, mis hetkel on kaitseministeeriumis joone all.

Võiks minna veel kaugemale ja analüüsida, millisteks täiendavateks kulutusteks samal perioodil leiti raha ning milleks võeti kõvasti laenu ning küsida endalt, kas need valikud tunduvad uues julgeolekuolukorras endiselt põhjendatud ja mõistlikud?

Aga isegi kui me jõuame järeldusele, et tõesti olekski pidanud tegema rumalusi vähem ja riigikaitset rohkem, siis perioodil 2014-2023 on võimul olnud enamik neist, kes nüüd valijatelt mandaati taotlema lähevad ja liigses ettenägelikkuses ei saa kedagi süüdistada.

Kui meenutada, mille üle ametist lahkuvas riigikogu koosseisus kõige tõsisemaid lahinguid peeti, siis oli see abielureferendumi küsimus.