X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Aaviksoo: võimalik, et koalitsioonivalitsused saavadki nüüd vaid reageerida

Foto: Anna Aurelia Minev/ERR

Visionääride puuduses on pea kõik Euroopa demokraatiad ja kui nad ka tekivad, siis tuleb välja, et nende visioonid on väga raskesti ühitatavad ühiskonna laiemate arusaamade või tarviliste kompromissidega, ütles Jaak Aaviksoo Vikerraadio "Reedeses intervjuus" ajakirjanik Anvar Samostiga Eesti eesmärkidest vesteldes.

Kirjutasite ühe autorina hiljuti Eesti-Soome tulevikukoostöö järjekordse raporti. Soovituste formuleerimiseks peab muidugi olema ülevaade ja hinnang sellele, kus on Eesti ja kus Soome. Soome on eestlaste jaoks alati väga sobilik mõõdupuu olnud. Kuidas te praegu, 2023. aasta alguses, jaanuari keskel, Eesti kui ühiskonna olukorda kirjeldaksite?

Ma vaataksin seda kahest otsast. Ühest küljest raportit kirjutades ja suheldes Soome poolega tajusin väga selgelt, et 30 taasiseseisvumise aasta jooksul oleme ilmselgelt Soomele lähemale jõudnud: majanduslikult, poliitiliselt, kultuuriliselt, võib-olla ka laiemalt mentaliteedilt ja hoiakutelt. Et see kindlasti vastab tõele ja peab tunnistama, et Soome valmisolek ühistegevust tõsisemalt võtta kui varem on täiesti ilmselge. Olen valitsuse tasemel kontaktis olnud 1990. aastate keskpaigast ja kui siis oli meil vahet ikka kolm korrust, siis nüüd oleme ühel korrusel ja ajame juttu ühisest asjast.

Aga teiselt poolt tõdesime ühiselt, et meie välisministeeriumid võiksid tellida arvamusuuringud eestlaste suhtumisest Soomesse ja soomlastesse ja vastupidi. Paljudel juhtudel on meie erinevused siiski veel äärmiselt suured ja me ka ei tea, ei tunne üksteist kaugeltki sel määral, kui me arvame.

Ja kui siia veel lisada, et lahkumas on põlvkond, kelle jaoks Eesti-Soome suhe oli Georg Ots, "Saaremaa valss" või Soome televisioon, ja on tulnud uus põlvkond, kelle jaoks on maailm lahti, siis võib-olla meie põlvkonna inimeste jaoks vajaks ka ümbermõtestamist, ka suhete tasandil.

Aga kui vaadata mitte niivõrd Soome kui Eesti poole, siis mis seisus Eesti ühiskond ja riik täna on? Kuidas peaksime end hindama, kuidas kirjeldama?

Ma arvan, et mingis mõttes hakkab üks etapp üle saama. On selge, et kui me 30 aastat tagasi alustasime, siis me püüdsime oma lähiminevikust nii kiiresti kui võimalik eemale joosta ja jooksime üldjuhul lääne suunas, ahmides kõike seda, mida võimalik oli ahmida, ja püüdes järele jõuda.

Nüüd sõltub, kuidas mõõta ja kellega konkreetselt ennast võrrelda. Kohati oleme järele jõudnud ja kohati mõnes kohas ka mööda läinud, ehkki Euroopa keskmisest tasemest jääb materiaalses mõttes veel puudu.

On mõtlemise koht – kindlasti ei saa me piirduda enam sellega, et tahame järele jõuda, vaid peame suutma sõnastada midagi, mida me teeme omamoodi ja teistmoodi. Selles mõttes on murdepunkt.

Maailm ja Euroopa on muutunud. Kui üheksakümnendatel oli meil väga selge, et liberaaldemokraatlik või lääne tsivilisatsiooniline ruum domineerib, on peaaegu et unipolaarne, siis täna möönavad isegi kõige suuremad lääne kesksed mõtlejad, et meile esitatakse väljakutseid, millega ei ole kerge toime tulla. Eriti puudutab see minu arvates Euroopat.

Me tajume kõik, ja numbrid ka näitavad, et Euroopa strateegiline võimekus kahaneb väga mitmes mõõtmes. Sellest on ka tingitud teatud ebakindlus ja meie saame sellest ebakindlusest osa. Kui meie suured eeskujud ei tea täpselt, kuhu minna, siis on väga raske öelda, et me teeme samuti nagu nemad.

Sellest ühe etapi või mingi ajajärgu lõpust räägiti tegelikult ka nelja aasta eest, enne 2019. aasta valimisi.

Eks see murdeaeg on kindlasti pikem kui neli aastat. Kui me 50 aasta pärast tagasi vaatame, siis on need kahekümnendad, mis võib-olla jäävad seda ajajärku tähistama.

Vahepeal on muidugi Euroopat ja kogu maailma mõjutanud väga mitmed tõsised kriisid. Mulle tundub, et meie suhtumine nendesse kriisidesse iseloomustab seda, kus me oleme. Nii mõnedki otsused, mis me tegime koroonakriisis, olid ehk tasakaalutud ja veidi paanilised. Võib-olla me reageerisime liigselt otsustajate tasemel päevakajalisele emotsionaalsele tagasisidele või hirmudele, võib-olla kohati pingutasime üle oma piirangutega.

Liiga kergesti langesid vaba liikumise põhimõtted Euroopa Liidu sees, ka mööda Soome lahte kerkis müür, mida me tõenäoliselt ei uskunud. Aga näe, nii juhtus. Meenutasime ka Eesti-Soome raporti koostamise ajal, et see ei kukkunud kõige paremini välja või oli hoopis vale.

Ka Ukraina sõda näitab, kui haavatavad me oleme. Ma ei taha alahinnata selle sõja tõsidust ja hukkunute arvu – Euroopa jaoks on see šokk, maailma jaoks kindlasti mitte nii suur šokk – aga niisugused võimalused oleks pidanud olema meil laual. See näitab, et me olime mugavaks ja laisaks muutunud ning tänaseni ei ole ju sellest välja tulnud. Otsustavust ei ole jätkuvalt piisavalt – ikka veel alla ühe protsendi SKP-st on meie otsustusvõimekus.

Kui mõtleme teemadele, mis enne eelmisi valimisi eelkõige poliitikute ja ajakirjanike poolt esile tõsteti, tundub, et olid mõned selgelt määratletud väljakutsed, eelkõige väärtusküsimused: debateeriti küll abielu, küll perekonna tähenduse üle. Oli maksuküsimus ja räägiti mõningal määral eelarvepoliitikast; olid mitmed haridusküsimused. Tänaseks on neil teemadel midagi toimunud, eelkõige hariduse poole peal, aga maksudest ei räägi eriti keegi enam ja mis puudutab väärtusküsimusi, siis justkui pole üldse teema.

Mis väärtusküsimustesse puutub, siis ma arvan, et raskuskese on nihkunud teise koha peale. Neli aastat tagasi oli fookus abielu mõiste ümber täiel määral, samasooliste abielu seadustamise ümber puhkenud debatt tekitas lõhe, mida me tänagi tajume ühiskonnas väga tugevalt.

Enne seda oli palju lõhesid erinevatel fookustel, aga täna oskab enamik inimestest öelda, kuhu nad umbes lähevad, ja me näeme ka eelseisvatel valimistel mõlemat: nii Kaja Kallas kui ka Martin Helme püüavad seda ära kasutada.

Aga argumendid on hoopis teistsugused.

Argumendid on teised, aga ikka on avatud versus suletud, läänelikud väärtused versus autoritaarsed või ida – või mis iganes sõnastust kasutatakse – nii et see ei ole kadunud.

Minu meelest on aja märk, et kui meil olid vasak- ja parempoolne, siis täna on liberaalne ja konservatiivne need sõnad, mida me kasutame polarisatsiooni kirjeldamiseks.

Mustvalged jõud on enam-vähem nii, nagu oli Keskerakonna ja Reformierakonnaga – emotsioonidele surumine käib samas mustris. Kui toona oli fookuses majandus, siis täna oleme palju lähemal Euroopa debatile kui kindlasti 10 aastat tagasi, juba neli aastat tagasi.

Mis see Euroopa debatt siis hetkel on?

No võtame Prantsusmaa – eks põhiküsimus on ju selles, kas Front National (või mis iganes nende nimi nüüdseks on) või siis mitte – rahvuslik ja suletud versus avatud ja liberaalne lähenemine. Ka Saksamaal on AfD olemasolu väga selgelt midagi, mida ei saa eirata.

Näeme, kui keeruliselt läks Rootsis, kus demokraatidesse suhtumine on ühiskonnas üsna kesksel kohal. Tasapisi näeme, kuidas neilt püütakse osa relvi ära võtta: eelkõige immigratsiooni ja kuritegevuse vastu võitlemist puudutavalt.

Ma näen väga palju sarnasust – kümme aastat tagasi oli meie erakondadele teistest Euroopa riikidest selget tausta raskem leida, täna on see palju lihtsam.

Vaadates nii Euroopa poliitilist-ühiskondlikku situatsiooni kui Eestit, näeme, et valijatel on teatud ebamugavustunne, kuidas oma maailmapilti sobitada erakondlikku maastikku, mida neile pakutakse. Prantsusmaal näeme tervet rida poliitilist valijate tahet, mis on kanaliseeritud traditsioonilise poliitilise süsteemi väliselt. Kas räägime president Macroni poliitiliselt ebamäärasest parteilisest moodustisest, mis Prantsuse senise erakonnamaastikuga väga ei seostu, või nendest stiihilistest, kõikvõimalikest protesti- või rahvaliikumistest – olemasolevatel erakondadel on keeruline pakkuda sellele poliitilisele rahva tahtele mingeid vastuseid. Eestis tundub kohati niimoodi, et erakonnad tulevad ja võtavad mingisuguse lekaali, asetavad selle rahva tahte maastiku peale, aga siis valijad ütlevad, et ei, meil on siin mingi täiesti katmata osa. Kuidas seda peaks siis väljendama?

See on väga asjakohane tähelepanek, tajun isegi, et mul on nende valikute tegemisega keeruline, ehkki peaksin olema välja kujunenud ilmavaatega.

Poliitika ja avalik debatt liiguvad lahku, erakonnad kasutavad paljudel juhtudel avalikus dialoogis teistsugust sõnakasutust, probleeme ja vastandusi. Ja kui nad saavad võimule või arutavad meedias vihatud või põlatud partneritega konkreetseid küsimusi, siis nad ei kakle omavahel, nad isegi ei sõima. Või vähemasti ühel hetkel lähevad sõimamiselt üle kompromisside otsimisele.

Eestis on ju ka konkreetseid näiteid, kus kõige häälekama erakonna esindajad muutuvad pea tundmatuseni, kui nad satuvad mikrofoni eest koosolekulaua taha. Aga see kindlasti ei ole ainult Eesti fenomen. Tegelikud probleemid on nii keerukad, et nende arutelu avalikkuses ei pälvi tähelepanu.

Olen ka märganud, kuidas diskussiooni ega debatti justkui pole, aga meile serveeritakse juba valmis olukorda, öeldes, et nii on ja...

Arvan, et põhjus on selles, et tegelikud poliitilised otsused on suhteliselt keerukad ja et nad oleksid vähemasti tulemust andvad, ei ole neid lihtne paari sõnaga ja arusaadavalt selgitada – seal on väga palju erinevaid eeldusi ja tingimusi.

Selles tähelepanukeskses maailmas, kus iga pitch peab mahtuma liftisõidu, või veel parem, 30-sekundilise video sisse, siis sellisel juhul, kui sa asud oma seisukohta selgitama, nagu meie siin umbes tunni aja jooksul, tulistavad oponendid meid 30-sekundiste repliikidega surnuks või lihtsalt karjuvad üle.

Sõnavabadus kui õigus kedagi üle karjuda on midagi, mille kohta võib küsida, kas meil see sõnavabadus ei ole absurdi läinud. See on midagi, mida Ameerika vasakliberaalid oma retoorikas, kui nad konservatiivse vaadetega mõtlejatel ülikooli auditooriumites esineda ei lase, ütlevad – meie kasutame oma sõnavabadust, meid on rohkem ja meie hääl on tugevam.

Jah, meil on suveräänne demokraatia ja siis on progressiivne sõnavabadus.

No see on vastuoluline, see ei ole lihtsalt lahendatav asi, aga iseenesest ta ju esitab väljakutse meie baasväärtustele.

Ka erakonnapõhine poliitiline establishment on väga suure surve all. Ma nüüd ei arva, et meil on üks stammkriitik Indrek Tarand, kes rõhutab, et parteid on saatanast põhimõtteliselt, aga asemele tal eriti midagi pakkuda ei ole. See pinge või hoiak erakondlikkuse vastu, parteide vastu, on kasvavalt negatiivne konnotatsioon, ja mitte ainult Eestis.

Pigem ma ütleksin, et parteidel ei ole tõmmet enam. Kui 10, 20 või veelgi enam, 25–30 aastat tagasi oli poliitika paljude ühiskondlikult aktiivsete inimeste jaoks oluline väljund, kuhu mindi, loodi terveid uusi erakondi, siis millistes suurtes raskustes on praegu näiteks Parempoolsed oma erakonna ülesehitamisel, valimisnimekirja kokkusaamisel. Enam ei käi ühiskondlikud debatid erakondade juures ja tundub, et erakonnad ise ka väga ei pinguta selle nimel. Või ma eksin?

Ma arvan, et see on muna ja kana küsimus, et kuidas koer külale, nii küla koerale.

Oleme kohati põhjendatult, kohati vähem põhjendatult rünnanud erakondi, nende otsuseid ja kompromisse – ühest küljest, et miks te teete selgrootuid kompromisse ja teisest küljest, miks te ei suuda kokku leppida. See on tegelikult destruktiivne lähenemine ja kui selle tulemuseks on negatiivne suhtumine poliitilisse establishment'ino kes soovib siis olla selleks märklauaks.

No seda on erakonnad ka ise teinud. Umbes kuu aja eest vestlesin samas saates vandeadvokaat Paul Keresega, kes kirjeldas oma poliitilist maailmavaadet ja ütles, et mingite seisukohtadega, mis pigem klassikalises mõttes on liberaalsed, on Eestis väga keeruline välja tulla, kuna tuleb üks või teine nominaalselt liberaalne erakond ja ütleb, et need seisukohad – see on puhas EKRE ju. Siis tegelikult inimesel, kes ennast pole kunagi EKRE suhtes positiivselt defineerinud, tekib tõrkerefleks, et miks ma üldse tulin siia, miks ma üldse alustasin.

Aga täpselt nii ongi, mõistan Paul Kerese repliiki väga hästi.

See ongi see, mis ma enne ütlesin, et 30-sekundilise rünnakuga suudetakse tappa ära sisuline debatt, et seda ei tekigi. Ja põhjus on hästi lihtne – see on tähelepanuühiskond, tähelepanu on kõige suurem strateegiline ressurss.

Tähelepanu on siis keskne element aastal 2023?

Ma arvan küll. Ega see ole nüüd päris aastavahetusega saabunud, oleme selles suunas tasapisi liikunud. Eks ta ole tehnoloogilise ja laiema sotsiaalse arengu tulemus. Kindlasti muutuvad kommunikatsiooniplatvormid ka aina fragmentaarsemaks, lühemaks, dünaamilisemaks.

Kas tähelepanu hinda tõusmine ja tema poliitiliselt kõrge väärtus on tinginud ka selle, et kui vaatame viimast valimistsüklit Eestis, on meil olnud mitu valitsust, kes põhiliselt on tegelenud reageerimisega, kõikvõimalike reaktsioonidega? Enne valimisi räägiti maksudest, rahvastikupoliitikast ja väärtustest ja kui valitsused ametisse said, kasutades peaminister Kaja Kallase väljendit, siis kriisid enam ei lasknud valitseda, vaid kogu aeg tuli tegeleda kriisidega. Kõigepealt oli kriis, mis oli seotud küll valimisteemadega väärtustes, kus kogu ühiskond reageeris lakkamatult EKRE-le. Kui EKRE oli valitsusest lahkunud, siis saabus koroona ja kogu aeg reageeriti koroonaga seotud asjadele, tegeleti piirangute ja majanduskriisiga ning 24. veebruaril 2022 tõrjus kõik selle kõrvale Venemaa poolt Ukraina vastu alustatud sõda ja nüüd me oleme tegelenud enam-vähem aasta otsa sellega. Kas meil on
probleem, et me ei oska oma eesmärke selgelt seada ja neid silme ees hoida või meil on probleem sellega, et me ei tahagi seda teha?

Arvan nii ühte kui teist.

Meil on elu mõnes mõttes päris hea, me näeme mingeid ebameeldivaid arenguid väga tundlikult. Piltlikult öeldes – kui meie heaolu langeb paar protsenti, siis me käsitleme sõna "kriis" ja mõned inimesed on šokis. See iseloomustab selle ühiskonna seisundit.

Kujutame ette meie eelkäijaid, näiteks Tammsaare järgi – kui saak oli kaks protsenti väiksem, siis ei pandud seda tähelegi ja kui ta oli 20 protsenti väiksem, siis öeldi, et oli kehv aasta. Aga ei mindud Toompeale hangudega veel.

Me oleme hästi tundlikud ega suuda raskustega toime tulla, püüame kiiresti otsida süüdlast ja nõuda toetusi.

1990. aastate alguses oli Tiit Vähi valitsus, oli Mart Laari valitsus. Tänases mõistes oli tegemist erakordselt kriisirohke keskkonnaga: inflatsioon oli mitte kümnetes, vaid tuhandetes protsentides, piiri Venemaaga ei olnud, vabadus oli äsja saadud ja väga ebakindel, välispoliitiliselt ajas üks kriis teist taga, tõesti, pandeemiat ma ei mäleta, aga oli väga ebastabiilne. Vaatamata sellele hoidsid need üsna lühiajalised valitsused enda ees selget sihti – tuli ära teha rahareform, maksureform, tuli välja töötada ja kehtestada esimene riigieelarve, tuli liikuda Euroopa suunas. Ja seda kõike tehti vaatamata sellele, et paralleelselt Mart Laar pidi käima Eesti Televisioonis selgitamas, mis juhtub, kui masuut mahutitest otsa saab ja detsembris 1992 ei ole võimalik Lasnamäed kütta. Need inimesed olid teistsugused või?

See suurem siht – ära sellest okupatsioonist, ära sellest vene korrast – see ühendas ja see pani meid taluma või, nagu armastati öelda, kartulikoori sööma.

See ei ole tõsi! Marju Lauristin oli sotsiaalminister, ta oleks peaaegu peksa saanud Toompea lossi ees, kui ta läks läbi pensionäride meeleavalduse parlamenti. Pensionärid olid väga vihased, et nende pension ei lubanud ennast inimväärselt tunda. Ühiskond oli lõhki tegelikult.

Lõhki!? Ma ei ütleks selle kohta lõhki.

Loomulikult oli kohti, kus king pigistas, aga niisugusel tasemel tundlikkust oma isikliku, materiaalse või sotsiaalse staatuse suhtes nagu praegu, päris kindlasti ei olnud. Kui sul on ikkagi ühine strateegiline eesmärk, siis õnnestub paljusid asju teha, mida mugavamas olukorras, kus kõik hoiavad nii-öelda saavutatut enda käes, on palju keerulisem teha.

Ma siiski näen selles põhjust ja teiseks meedia mõju fragmenteerumist – kõiki neid kõlakodasid, globaliseerumist, paljude inimeste väärtussuhteruum, ja ka isiklik perspektiiv ulatub palju kaugemale Eestist.

Neid, kes ütlevad, et ma võin suvalisel ajal siit minema sõita, kui mulle siin ei meeldi, olgu siis halva talve või lolli valitseja tõttu, neid on ka palju rohkem. See on see kontekst, kus tuleb toime tulla – siin lihtsalt lahendust otsida ei ole väga konstruktiivne.

Kas poliitilise tasandi kvaliteet siiski ei ole praegu nõrgem, kui ta oli Mart Laari või Tiit Vähi ajal?

Ma arvan küll. Eks me ju teame, missugused nimed poliitikutena figureerisid, enamik nendest oli ühiskonnas varem tuntud või teatud sotsiaalse staatusega, kuuludes nii-öelda laiemas mõttes eliiti – mulle see sõna tegelikult ei meeldi.

Täna on meil väga palju suhteliselt halle karjääripoliitikuid, kelle laiem võime kõnetada ühiskonda ja pakkuda lahendusi enda nimel väljaspool parteiprogrammi või käsulaudasid on tõenäoliselt tagasihoidlikum.

Aga ega Jaan Kross ei osalenud valimistel mitte materiaalsetel eesmärkidel, karjääri tegemise soovist, vaid tema motivatsioon oli ilmselt hoopis teine.
Kui küsida tänastelt Jaan Krossidelt, kui nii võiks üldse väljenduda, et kas nad sooviksid riigikogusse kandideerida, siis ma ei kujuta ette, mis vastuse me saaksime.

See on väga teistsugune suhtumine, niisugune anti-establishment-hoiak, mis minu arvates on liberaalse demokraatia endeemiline haigus, mida peame oskama ravida või kui ei oska, siis tuleb midagi selle asemele mingisuguse aja pärast.

See pole mitte ainult Eesti probleem. Kui ma vaatan suuri riike ja ühiskondi Euroopas või mujal, siinsamas lähemal Soomet või Lätit, mis on kõik demokraatlikud õigusriigid, siis ega selle taustal ei näe Eesti halvem välja. Samamoodi kasutavad üsna ideevaesed karjääripoliitikud samu klišeesid ja mõttekonstruktsioone – me ei ole kindlasti halvemad, aga tervikuna on pilt tõesti kuidagi tasapinnaline.

Ma olen sellega nõus ja arvan, et oleme neile palju lähemale liikunud. Me olime mõnes mõttes paremad.

Aga ma kardan, et selle vastu lihtsalt debati või aruteluga ei saa, sellel on liberaalse demokraatia sisemine loogika, mis ühiskonna arenedes ilmutab oma nõrku kohti ja ma ei oska öelda, missugune see lahendus võiks olla.

Visionääride puuduses on ju pea kõik Euroopa demokraatiad ja kui nad siis ka tekivad, tuleb välja, et nende visioonid on väga raskesti ühitatavad ühiskonna laiemate arusaamade või tarviliste kompromissidega. Ja saadakse üsna kergesti silt autoritaarsusest või suletusest. Seda ei ole lihtne lahendada.

Kas kuskil maailmas on mingit nurka või trendi, kus tundub teistmoodi olevat?

Olen mõelnud, kust seda eeskuju otsida. Mulle mõneti meeldib Prantsusmaa, kus kõik liidrid presidendi tasemel on olnud agiilsed. Nad on tänu poliitilisele organisatsioonile selgelt vabamad parteilistest raamidest kui teistes riikides.

Mis iganes me arvame Macroni väljaütlemistest, olgu Venemaa suunal või Euroopa tulevikku puudutavalt, on selles mingit sümpaatset ambitsiooni, mis investeerib Euroopasse nii, nagu tema seda mõistab, rohkem, kui seda on teinud ükski Itaalia, Saksa või Briti liider, Hispaaniast ja väiksematest rääkimata.

Et midagi siiski on nagu võimalik, aga ehk on see väga prantslaslik iseloomujoon, kuid mulle näib, et ta erineb mõningal määral.

Alati armastatakse vaadata Ameerika poole, meenub omaaegne
Hardo Pajula kuulus mõte sellest, kuidas New York või Washington on maailma pealinn ja me oleme siin Kilingi-Nõmme. Ja kõik, mis sealt USA-st veerema hakkab, on ta see hea või halb, jõuab mingi aja jooksul, viimasel ajal pigem kiiremini, ka siia.

Eks ta mõnes mõttes on teenäitaja nii heas kui halvas, aga minu jaoks on üllatav, kuidas Eestis ja Euroopas on peaaegu et poolt Ameerika elektoraadist püütud demoniseerida või marginaliseerida, nagu nad oleksid sellest trumpismist sedavõrd nakatunud ja illiberaalseks muutunud, et nad on meile täiesti vastuvõtmatud.

Ameerika debatte lähemalt lugedes on see pilt oluliselt kirjum. Ehkki ma arvan, et väga paljud konservatiivse maailmavaatega inimesed põlgavad seda trumpistlikku lähenemist poliitikale samavõrd kui paljud meie hulgast. See näitab sedasama, et lääne demokraatial on tõsised sisemised endeemilised probleemid.

Kui Eesti juurde tagasi tulla ja rääkida eesmärkide seadmisest ning reljeefsemast ja eristuvamast poliitikast, tähendab paratamatult igasugune jõulisem lähenemine seda, et mingil hetkel tekib kuskil konflikt. On võimalik kellegagi tõsiselt tülli minna, kaotada nii materiaalses kui muus plaanis. Võib-olla on just see asi, mis praegust poliitikute põlvkonda oluliselt takistab? Üks asi on vaielda rahvusringhäälingu "Esimese stuudio" saates, teine asi on minna konflikti suurte jõududega, olgu selleks siis valija, Euroopa Komisjon või Saksamaa liidukantsler.

No muidugi, ega Samost ja Aaviksoo ega keegi teine jutustaja tõenäoliselt ei saavutaks poliitikas paremaid tulemusi, kui ta Stenbocki majas istuks, kui praegune või mõni teine peaminister.

Kindlasti ei tohiks seda asja lihtsustada, aga üks lähenemine lääne demokraatiale ja selle tulevikule on selline, et demokraatlikud, eriti koalitsioonivalitsused saavadki tegelikult olla vaid reaktiivsed. Piisavalt populistlikud, et olla valitud, ja tiksuda ehk peenhäälestada, kuni niisuguse käitumise peale tekivad konfliktid ja kriisid ning kriisiolukorras tekivad ainult võimalused lahenduseks. Tegelikuks strateegiliseks valikuks tekivad võimalused ainult kriisihetkel, siis kui ühiskond karjub lahenduse järele, siis sa saad otsustada ja järgmise kriisini tuleb tiksuda ja töötada umbes nagu päästeamet. Kogu aeg treenitakse, et olla valmis kriisiks, kus sa saad poliitilist otsust tegelikult vastu võtta.

Võiksin ühe ülepingutatud näite tuua – Isamaa oma teise samba loosungiga, millesse keegi väga ei uskunud isegi selles erakonnas, aga kriitilisel hetkel, kui oli vaja saavutada poliitiline kompromiss koalitsioonileppe näol, tekkis võimalus üks asi sinna sisse kirjutada ja see oleks rahulikus olukorras ilmvõimatu olnud.

Täpselt sama ilmvõimatu oli otsus, mida paljud ootasid ja pidasid mõistlikuks 30 aastat, et Eesti haridussüsteem võiks olla riigikeelne. See otsus võeti vastu Moskvas, kui ma nüüd natuke üle pingutan.

Alates 2008. aastast on ülemaailmselt olnud erakorraline olukord; nullintress, negatiivsed intressid. Keskpangad on viinud käibesse enneolematu hulga raha, mille tulemusi justkui ei osatud ennustada. Nüüd tundub, et klassikast ikkagi ei pääse: räige inflatsioon ja hinnakasv, tervete ühiskonnakihtide vaesumine. Kas see on nüüd ka kriis, mis lõpeb visinaga?

Ilmselgelt need rihmad, mis hoidsid Euroopa laenukoormust paigas, on katkenud. Ka Eesti, kes hoidis hambad ristis oma laenupoliitikat raamides, on minu arvates veidi vastutustundetult käitunud. Mitte hetkel, aga kahe kolme aasta perspektiivis.

Eelseisva valitsuse eelarvete kokkusaamine nende lubaduste, juba välja käidud ja tehtud otsuste valguses on väga keeruline. Peame tõenäoliselt oma avalike teenuste nomenklatuuri oluliselt koomale tõmbama, kui me ei kavatse oluliselt makse tõsta. Ega väga palju teisi võimalusi ei ole, aga elu näitab.

Meie avalike teenuste portfell on enam-vähem sama suur kui riikides, kus maksukoormus on 50 protsenti, meil on ta oluliselt väiksem ning siiani oleme seda katnud kas laenurahaga või Euroopa Liidu toetustega. Paljud need asjad langevad tõenäoliselt ära, on juba osaliselt langenud. Kriisid majanduslikus mõttes ootavad meid ja Euroopat kindlasti ees.

Jaak Aaviksoo Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

On paar suurt teemat, kus väljastpoolt erakondlikku poliitikat on tulnud ühiskondlikult aktiivsed inimesed ja öelnud erakondadele, et kuulge, meil on mure, meil on argumendid, ja see ei ole meie vahetutes huvides, aga me näeme, et ühiskonnale tervikuna oleks kasulik nende asjadega tegeleda.
Esimene on Eesti riigikorraldus, avaliku sektori kaal ja ülesehitus, mis on võrreldav vana majaga, mida 1991. aastal hakati üles ehitama, renoveerima, aga vajadused olid 30 aastat tagasi ühed. Nüüd on digiühiskond, teistsugune rahvastiku koosseis, jõukuse aste, aga meil on ikka see maja, kuhu on 30 aastaga kogutud asju, toole, kappe, vaheseinu, katuseid ning mitte üheski neist ei ole tahtmist loobuda. Kuid poliitikud ühiskonna aktiivsete liikmete ettepanekule riigiaparaat läbi mõelda ja kirjeldada ning sellega midagi teha kuidagi ei reageerinud – see oli tore diskussioon, aga poliitikud ei haakunud.

Ega nad väga ei haakunud, eks ta on keeruline, selleks on vaja teha valusaid otsuseid ja valusate otsuste kriitikuid on ka koalitsioonis alati rohkem, rääkimata opositsioonist. Sa tead, aga ei oska seda lahendada, sest sul ei ole hääli koos.

Need kitsaskohad, mis meil ühel hetkel sunnivad otsuseid tegema, on enam-vähem teada. Üks on see, et meie jooksvad kulud on kasvanud üle jõu, oleme väga palju asju käivitanud, leidnud poliitilise initsiatiivi, teinud alginvesteeringu, olgu see siis IT-valdkonnas või sotsiaalabis. Kuid inflatsioon ja majandusareng on selle raha ära söönud. Nominaalselt meil seadus on, tugi on, aga võimet seda teenust pakkuda ja ülal hoida ei ole.

Teine kitsaskoht, mida me ei suutnud mõistlikult lahendada, ehkki hääled olid olemas – meie kohalikud omavalitsused elavad jätkuvalt voluntaristlikust armust, mida neile jagatakse. Nad ei ole võimelised täitma oma ülesandeid ja nad ütlevad õigustatult, et meid peab toetama, riik peab appi tulema. Ilmselgelt vajab ülevaatamist see finantssüsteem. Nad saavadki ainult käituda kui almuse palujad.

Kolmas probleem, milles me ei ole suutnud kokku leppida või ütleme niimoodi, et oleme suurepäraselt suutnud abstraktselt kokku leppida rohepöördes. Aga me pole teinud selgeks, et hästi jämedates joontes alla viie protsendi SKP-st sellele kõrvale pannes ei sünni mitte midagi. Viis protsenti umbes on see, mis tuleb täiendavalt maksta. Selleks, et kvalitatiivselt piirata vähemasti süsihappegaasi. Ilma selle rahaeraldiseta ei saa, aga siiamaani me räägime, et see kõik muudab meie elu paremaks.

Euroopa Komisjoni poolt on sõnastatud rohepööre kui kasvustrateegia. Kui te nüüd Eestis ütlete, et see on kasvustrateegia, siis on meil inimesed, kes ütlevad, et see on põhimõtteliselt võimatu, mis mõnes mõttes on õige.

Tegelikult me peame hakkama koomale tõmbama, viima sisse tarbimiskoridorid, loobuma väga paljudest teenustest, vähendama lendamist viis korda, toatemperatuuri kolm kraadi.

Ja siis kolmas maailm pööritab pöidlaid ja ütleb, et kuulge, sõbrad, te ei saanud isegi sadat miljardit 10 aasta peale kokku.

Kliima- ja energeetikapoliitika teemal on just viimase aasta jooksul tulnud eelkõige ettevõtluse poole pealt, aga ka ühiskonnast laiemalt esile inimesi, kes küsivad, et vabandust, kus oli see debatt, kus on mandaat, kuidas me jõudsime nende kokkulepeteni Euroopa või rahvusvahelisel tasandil, mis meile seavad konkreetseid majanduslikke rahalisi kohustusi? Ja see on jälle see koht, kus poliitikud avaldavad imestust, vastutust võtta ei taha. Aga niimoodi ühiskond tegelikult toimida ei saa.

Ma kindlasti ei taha olla olla nende inimeste hulgas, kes eitavad kliima- ja keskkonnaprobleeme. Need on väga tõsised probleemid, aga niisuguse lähenemisega nendele lahendust otsida on väga ebarealistlik.

Mis puudutab Euroopa Komisjoni initsiatiive, siis need tulevad iga komisjoni koosseisuga. Neid on olnud erinevaid alates Lissaboni strateegiast, mis pidi Euroopast tegema kõige konkurentsivõimelisema majanduse, siis Barroso komisjon ja nüüd von der Leyen green deal, mis on praeguse komisjoni lahinguratsu.

Komisjoni on delegeeritud valitsuste esindajad poliitilise kokkuleppena, valdavalt mitte number ühed, sest ilmselgelt riiklik peaministrikoht ja mõned teisedki ametikohad on oluliselt kõrgemalt hinnatud kui komisjoni ametikoht.

Komisjon on väga suure surve all, nendele delegeeritakse väga palju vastutust, nad ei ole nähtavad ja et olla tähelepanu keskmes, on nad sunnitud välja tulema mingisuguse ideega.

Ja kui tuleb tähelepanu vääriv idee Brüsselist, siis ei ole viisakas hakata sellele vastu võitlema või seda suisa rumalaks nimetama.

See on konflikti kartus jälle?

See on poliitiline loogika. Kujutame ette, et Eestis üks erakond või peaminister hakkaks nende seisukohtade vastu hästi ratsionaalselt, isegi mitte destruktiivselt võitlema. EKRE on seda püüdnud teha, tema stiil on meile vastuvõtmatu erinevatel põhjustel, me ei võta isegi ei kuula, mis nad Euroopa suunas ütlevad, sest nad ei meeldi meile. Palju lihtsam on öelda, et milleks ma seda ründan, muuta ma seda väga ei saa.

Ma arvan, et Siim Kallas, kui ta [Euroopa Liidu Asjade Komisjonis] viivitas heakskiidu andmisega kaks nädalat üle-eelmisel aastavahetusel, tajus ju tegelikult selle otsuse riski, aga see taju sai otsa sel hetkel, kui tähtaeg hakkas kätte jõudma ja ei tahetud olla pidur.

Öeldi, et kui teised saavad hakkama, siis saab Eesti hakkama ja meie selle eest lõppkokkuvõttes ikkagi ei vastuta. Ja kui on täielik jama, siis niikuinii midagi ei sünni. Nii tagad sa endale poliitilise taganemistee ka siis, kui sa näed, et sa isiklikult sellesse päriselt ei usu.

Siin on liiga palju vastamata küsimusi.

Millised need olulised ühiskondlikud teemad ja eesmärgid peaksid olema, et ei peaks uut kriisi ootama, mis tooks strateegilise valiku tegemise vajaduse liiga äkki kaasa? Mida me järgmiselt tsüklilt, parlamendikoosseisult peaksime valijatena ja ühiskonnana ootama? Millele peaks keskenduma Eesti riik?

Üks teema on, mille ajalugu on meile kätte mänginud ja mis niipea siit ei kao – see on julgeoleku teema. Ehkki mina ei arva, et meie oht oleks vahetu, aga globaalne ebastabiilsus ja võimalik eskalatsioon Lõuna-Hiina meres või jumal teab, kus kohal planeedil, võib meie olukorda muuta suhteliselt kiiresti.
Kindlasti ei saa üle julgeolekutemaatikast.

Teine teema, millesse minu arvates ei saa üleolevalt suhtuda, on jätkusuutlik riigirahandus ja sellega seotud majanduspoliitika. Praegu me oleme ilmselgelt tuulte peal ja eelseisev valitsus peab siin, kui ta vähegi tahab püsida pikemalt, taastama selge visiooni, usaldusväärse raamistiku, kuidas see asi koos hoida. Praegusel hetkel see minu arvates koos ei püsi. Ei laenukoormuse, avalike kohustuste ega kohaliku omavalitsuse keskvõimu omavaheliste suhete tõttu.

Ja ega keskkonnaprobleemid ka meil ei kao, tuleb kannatada ära see valu, et anda endale aru, et see maksab. Aga kuidas jagada see täiendav koormus, kellelt võtta ja kellele anda – ega mul ei ole neid vastuseid. Aga ma näen, et ilma nende vastusteta elu paremaks ei lähe.

"Reedene intervjuu" on Vikerraadios eetris igal reedel kell 14.05.

Toimetaja: Laura Raudnagel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: