Kosovo ümber on pinged taas lõkkele löönud, hetkel on küll rahulikum, aga sellegipoolest on pinge kasvanud. Kuidas see Belgradist vaadates tundub? Kuivõrd tõsine see on, kas seal on sõjalise konflikti ohtu või on tegu ikkagi pigem pingetega?

Ma ei ütleks, et sõjaline konflikt oleks võimalik nähtavas tulevikus. Pinged Kosovo ümber on kestnud aastaid, alates juba 1999. aasta konfliktist, millele järgnesid olulised ajalootähised – ühepoolne iseseisvuse väljakuulutamine, Brüsseli kokkulepe ja pärast seda mitmed temaatilised kokkulepped, millest paljusid ei ole täidetud.

Probleem seisneb selles, et ühelt poolt meie valitsus peab läbirääkimisi partneritega Pristinas, samal ajal käib aga pidev propaganda Kosovo albaanlaste poole vastu.

Ma leian, et selliseid läbirääkimisi tuleb pidada heas usus ja sellega siin tegu ei ole. Sageli on see teema poliitiliselt instrumentaliseeritud sisepoliitiliste eesmärkide ja valimiste tarbeks. Seoses sõjaga Ukrainas on muidugi palju hirme, et see jõuab siiani, aga praegu me õnneks veel selleni jõudnud ei ole.

Kui tõsiseks te seda olukorda aga peate? Serblased on lahkunud riigiasutustest.

Kriis on tõsine, sest sellega kaasneb sageli mõõgatäristamine ja narratiivi radikaliseerimine, mis võib viia poliitikud olukorrani, kus nad arvavad, et neil on olukord kontrolli all, aga tegelikult ei ole ja asjad võivad kiiresti eskaleeruda. Aga õnneks on Kosovos rahvusvahelised väed ja Balkani riigid on paljuski USA, Euroopa Liidu ja NATO kontrolli all. Nemad tagavad suurel määral julgeoleku. Ja ma ei usu, et kellelgi oleks tõsine sõja soov, rahval kindlasti mitte ja poliitikutel ka mitte.

Euroopa Liit ootab samas läbirääkimistel läbimurret ja ulatuslikuma leppeni jõudmist sel aastal. Kas te näete sellist võimalust või mitte?

Me oleme kuulnud avaldusi ja näinud Prantsusmaa-Saksamaa ettepanekut ringi liikumas läbirääkimiste alusena suhete normaliseerimise kokkuleppeks. Paljud ootavad selle juhtumist sel kevadel, aga mina suhtun sellesse väga skeptiliselt, sest nagu ma juba ütlesin, tuleks selliseid kõnelusi pidada heas usus ja kokkuleppeks on vaja teatud eeldusi. Kui see käib aga radikaliseerumise saatel, siis jäävad inimesed skeptiliseks, et kuidas nad ühe laua taha istuvad ja isegi kui nad jõuavad formaalse kokkuleppeni, nagu nad Brüsselis jõudsid pea kümme aastat tagasi, siis pole selge, kas nad hakkavad seda lepet tegelikult täitma.

Euroopas käib praegu sõda. Milline mõju sellel sõjal siinsele regioonile on? Kas Venemaa püüab varasemast enam ka siin sekkuda?

Sõja mõju on olemas. Serbia siseministeeriumi andmetel oli novembri seisuga meile saabunud 140 000 inimest Venemaalt, see algas juba sõja algusega, aga sai erilise hoo sisse mobilisatsiooniga. Mõnedel andmetel on jaanuari seisuga juba üle 200 000 saabuja, ükskõik kuhu Belgradis lähed, on venelased, toimuvad vene kontserdid. Meil on ka arvestataval määral ukrainlasi.

See on üks pool loost. Teine pool on poliitiline. Meie valitsus on kahjuks ainus valitsus Euroopas, mis ei ole kehtestanud Venemaale sanktsioone. Mitmeid põhjuseid on seejuures välja toodud, alates energiasõltuvusest Venemaast, aga me ei ole ainus riik, kes sellises olukorras on.

Ma arvan, et põhipõhjus on ikkagi sisepoliitika, valitseva partei toetajad suhtuvad Venemaasse üsna soosivalt ja nad ei taha riskida nende vastu minemisega sanktsioonide kehtestamisega ja seetõttu me oleme kahjuks jäänud sellisesse kahetsusväärsesse olukorda.

Aga kuivõrd Venemaa siinses piirkonnas praegu sekkub?

Muidugi sekkub ja Venemaa mõju on tohutu. Me kirjutasime oma mõttekojas just analüüsi Venemaa pehmest jõust Serbias. Jättes kõrvale otsese mõjutamise, siis suur osa Venemaa pehmest jõust pärineb meie hiljutisest ajaloost.

Küsides avaliku arvamuse küsitlusel inimestelt, kumba poolt te sõjas eelistate, siis paljud, mõnede küsitluste andmetel isegi 80 protsenti, mõnede küsitluste andmetel vähem toetavad Venemaad. Aga see ei ole nii mitte niivõrd sellepärast, mis Venemaa on, vaid sellepärast, mida ta ei ole ja Venemaa ei ole lääs. Läänevastane hoiak on Serbias endiselt tugev 1999. aasta sõja ja NATO pommitamiste tõttu.

Tõesti on väga raske aru saada, kuidas on võimalik Venemaad toetada selles kohutavas sõjas, kus Venemaa on agressor. Ma märkasin ka, et Serbia andis hiljuti riikliku teenetemärgi Vladimir Putinile.

See ei olnud Serbia, vaid Bosnia Serbia osa, mis on veel radikaalsem versioon sellest poliitikast.

Ma ei taha eitada Venemaa mõjutustegevust Balkanil, aga vahel ei olegi neil vaja palju teha, kohalikud tegijad teevad selle ise ära ja põhjustel, mil pole vähimatki seost Venemaaga, vaid hoopis sisepoliitika, kohaliku dünaamikaga ja püüdega mängida suurvõimud üksteise vastu välja, et võita maksimum sellest kõigilt. Sellega on siin tegu.

Ja isegi kui vaadata meie enda ajaloo perspektiivist, siis isegi inimene, kes mõtleb 1999. aasta pommitamistele ja Kosovo eraldumisele, siis kuidas saab toetada midagi, mis näib sellele sarnanevat ehk seda, mis toimub praegu Ukrainas. Ma ei näe selles erilist loogikat. Püüdes seda loogika abil seletada, ei jõua kaugele, siin on paljuski tegemist irratsionaalsete tunnetega, mis on motiveeritud ajalooliste näidetega. Aga veel olulisemal määral aitas sellele kaasa see, et 2012. aastal Milosevici aegsed parteid tulid tagasi võimule ja meil on olnud kümme aastat pidevat läänevastast propagandat, mis on kaasa aidanud Venemaa-meelsete tunnete levikule.

Miks aga sel juhul liituda Euroopa Liiduga ja kas see on teie hinnangul üldse võimalik?

Loodetakse, et see siiski on võimalik, sest formaalselt rääkides on see strateegiline orientatsioon isegi praeguse valitsuse puhul. Nad kõnnivad köiel. Kui nad ütlevad formaalselt, et ei, me ei taha Euroopa Liitu, siis nad kaotavad vaikiva enamuse, sest kuigi paljud vaikivast enamusest võivad olla pealispinnal Venemaa-meelsed, siis näevad nad ikkagi Euroopa Liidus stabiilsuse garantiid, majanduslikku heaolu ja lihtsalt korda nähtavas tulevikus. Venemaa seda kindlasti ei paku.

Nii et valitsus ei saa lahkuda Euroopa Liidu teelt, aga nad mängivad. Ma ei usu, et see valitsus on siiralt Euroopa-meelne, aga vaikse enamuse tõttu ei ole nad valmis sellest loobuma, nad ei võidaks sellest midagi. Euroopa Liit on meie olulisim kaubanduspartner, meie majandus kukuks kokku, kui me need seosed katki lõikaksime.

Ja lõpetuseks, millist tulevikku te näete siinsel regioonil tulevikus – 20 aasta pärast või 50 aasta pärast. Kas te olete koos Kosovoga sõbralikult Euroopa Liidu peres?

Jah, me oleme Kosovoga sõbralikes suhetes ja kõik kuus riiki on Euroopa Liidu liikmed. Rääkides 20 aastast, siis mõne riigi jaoks, nt Montenegro jaoks, kellel ei ole erinevalt Serbiast probleeme, siis kui te ütleksite Montenegro kodanikele, et te ühinete 20 aasta pärast, siis see oleks neile üsna halb uudis. Loodetavasti juhtub see kiiremini, kümne aasta pärast oleme me kõik Euroopa Liidus.