Kõrghariduse ebapiisav rahastus annab juba ammu tunda. Möödunud suvel sulges Tartu ülikool vanas anatoomikumis tegutsenud kunstide keskuse, sel sügisel suletakse seitse õppekava ja piiratakse valikainete hulka. Lõpmatuseni sellised kärped aga toimuda ei saa, mistõttu seisab kõrgharidus reformi lävel.

Sisuliselt on ülikoolide rahaprobleemi lahendamiseks kaks võimalust: kas riigi panus kõrgharidusse oluliselt kasvab või, nagu on teinud enamik Euroopa riike, kehtestatakse õppemaksud.

"Majanduslikud argumendid ja teiste riikide tee viitab pigem, et tudengitel võiks olla mingi väike oma panus. Mina jään selle juurde, et see oma panus ei tohiks olla üle 20 protsendi. Selles mõttes on ta üks väga selge alternatiiv," ütles Tartu ülikooli õppeprorektor Aune Valk.

Õppemaksusüsteeme on maailmas palju. Arenguseire keskus on välja toonud kaks võimalikku varianti: madalate õppemaksude stsenaarium ehk 1000-eurone aastane õppemaks või turupõhised õppemaksud ehk riigi toetus ei peaks suurenema ning tudengid maksaksid aastas 5000 eurot.

Tartu ülikooli arstitudeng Aana-Liisa Kaste vaatab arutelu võimalike õppemaksude ümber murelikult.

"Kui oleks olnud kuus aastat tagasi õppemaks, siis mina ei usu, et ma oleks praegusel hetkel siin ja õppinud kuus aastat ülikoolis. Võib-olla bakalaureuseõppel jah, aga integreeritud erialade tudengitele mõjub õppemaks kõvasti raskemalt ja suuremalt, sest kohustus on seetõttu suurem," rääkis ta.

Üks Tartu ülikoolis tasuta õppiv tudeng saab praegu riigilt natuke üle 4000 euro tegevustoetust. Selle eest kütab kool majad, pakub tugiteenuseid ja maksab õppejõududele umbes 11-eurost brutotunnitasu.

"Matemaatiliselt on püütud hinnata, et optimaalne riigipoolne panus kõrghariduse süsteemi oleks umbes 75-80 protsenti kogu kõrghariduse maksumusest. Ülejäänud jääks tudengite katta. Eesti näitel see tähendaks õppemakse summas 1500 eurot aastas," rääkis arenguseire keskuse ekspert Uku Varblane.

See tähendaks umbes 100-eurost kuutasu. Viimase Eurostudenti uuringu andmetel on mittetöötavate üliõpilaste kuised väljaminekud Eestis keskmiselt 576 eurot.

"1000 eurot aastas tundub üsna mõistlikuna, jagada 12 kuu peale, ei oleks ühekuine õppemaks nii suur. Kindlasti kaoks sealt need, kes ei ole huvitunud ja tulid lihtsalt proovima," rääkis Kaste.

Samuti ütlevad eksperdid, et ligipääs kõrgharidusele ei pruugi halveneda, kui selle kõrvale teha efektiivsed õppelaenud. Näiteks ühe variandina on laual n-ö Suurbritannia mudel, kus õppelaenu tagasimaksmine algab alles siis, kui kõrgkooli lõpetaja teenib teatud tasemel sissetulekuid.

"Ehk alla teatud taset ei ole vaja õppelaenu tagasi maksta. Mis on kasu või tulu selle õppija vaatest, on see, et tema jaoks väheneb risk, et kunagi tulevikus ta satub raskustesse laenu tagasimaksmisel. See peaks julgustama teda seda laenu võtta," selgitas Varblane.

Samas näitas arenguseire keskuse uuring, et kui teha palju maksuvabastusi, siis ühtlane 1000-eurone õppemaks väga palju lisatulu ei too. Näiteks seades sissetulekupiiri 1,5 Eesti keskmise palga juurde, maksaksid õpetajaks õppinutest õppelaenu tagasi vaid kaheksa protsenti. Samuti tähendaks sissetulekupõhine laenusüsteem suuremat riski õpingute katkestajate jaoks. Ideaalset mudelit ei olegi, tõdeb Uku Varblane.

Ükskõik, milline rahastusmudel lõpuks peale jääb, ei saa tulevased tudengid hakata oma õppemaksuga katma ka juba eelmiste aastate võlgu. Seega enne, kui saab rääkima hakata kõrgharidusreformist, tuleb riigil ära täita võlaolukord, mis juba tekkinud on.

"Eeldame sügisel otsuseid, et kõrghariduse rahastus kasvab. Ja riigikogu valimisteks valmistumisel ootame pikaajalist plaani, millist rahastusmudelit mis erakond eelistab pikas perspektiivis. Tegelikult on vaja mõlemat - on vaja seda auku täita kohe ja on vaja pikka plaani," ütles Aune Valk.

Viimaste aastatega tekkinud augu täitmiseks nõuavad rektorid, et järgneval neljal aastal suureneks kõrghariduse rahastamine 15 protsenti. Järgmisel aastal tähendaks see kõrgharidusele 25 miljonilist lisaraha.

"Kvaliteet läheb veel rohkem alla, kindlasti mingid vastuvõtukärped peavad tekkima, õppekavade sulgemised. Häda on selles, et õppekavade sulgemisest me kohe kasu ei saa reaalselt. Ma eeldaks, et keegi tuleb ka tänavatele, kui seda rahastuse tõusu ei tule," rääkis Valk.