Korea liikursuurtükid K9 – eesti nimega Kõu – on lõplikult eestindamata, endiselt Korea värvides, sees on koreakeelsed sildid üle kleebitud. Uued on juhtimis-, side- ja tulekustutussüsteem. Veesoojendi on sees, et saaks toidupaki kuumaks. Kuidas on lood näiteks sihtimis- ja vastase avastamise sensoritega?

"See masin siiski ei ole lahingumasin või tank. Ta ei peaks tule alla sattuma. Tal endal peal mingeid sensoreid, mis peaks ümbrust jälgima, ei ole. Sihtimissüsteemid on need, mida korealased kasutavad. Lihtsalt tänapäevase masina puhul tegelikult selle töö teeb ära arvuti ja tarkvara. /.../ Osalt on see kodumaine tuletoetuse tarkvara Tooru ja osalt tarnija pakutud arvutilahendused, mis masina mehaanilist liikumist kontrollivad," selgitas tulepatarei 2 ülem kapten Kaspar Põder.

Lastud on haubitsatega üle 500 lasu, roomikud on läbinud 1000 kilomeetrit. Suurtükiväelased harjutavad lase-ja-liigu tehnikas, positsioone ei valmistata.

Võrreldes järeleveetavate relvadega annab pikem raud K9 puhul kuni kuus kilomeetrit laskekaugust juurde. Tabeli laskeulatus on olenevalt moonast 30-40 kilomeetrit.

Euroopa tuntumaid liikursuurtükke on sakslaste Panzerhaubitze. Korea relv on mõeldud ajateenijatest meeskondadele – tõsi küll, Koreas kestab nende teenistus kaks aastat.

Kevadtormiks peaks 12 meeskonda olema välja õpetatud. Patarei ülem on Koreas väljaõppe läbinud.

K9 on kasutusel mitmes riigis.

"Austraalia on kindlasti mõtlemas selle peale. Poola on uus kasutaja. Kui me Euroopas vaatame, siis juba olemasolevad kasutajad on Soome, Norra," rääkis tulepatarei 1 ülem kapten Kristjan Katmann.

"Korea on tootnud K9 üle 1400 ühiku. Ma isegi täpset numbrit ei ütle. Kui me räägime Panzerhaubitzest, siis nende numbrid on umbes 500 ühikut," lisas ta.

Esimesed liikursuurtükid saabusid 2020. aastal. Esmane leping oli 24 relva peale 81,5 miljoni euro eest, tänavu jaanuaris sõlmis Eesti lepingu veel 12 relva ostmiseks 36 miljoni eest.