Juba praegu puudub rohkem kui 30 nimistul perearst. Seejuures on 32 protsenti (arvuliselt 241) nimistuga perearstidest vanemad kui 65 aastat. See tähendab, et peame järgmiste aastate jooksul juurde leidma üle 250 uue perearsti, kes on valmis nimistuga töötama.

Eesti pakub sama kvaliteetset tervishoiuteenust kui teised arenenud lääneriigid, ometi palju odavamalt (seitse protsenti Eesti SKP-st vs EL-i keskmine kümme protsenti). Selline kokkuhoid on olnud võimalik tänu meditsiinipersonali missioonitundele.

Paljud meie perearstid on kümnete aastate jooksul töötanud ilma ühegi puhkuseta, sest pole leidnud endale asendajat. See on tinginud kõrge läbipõlemisprotsendi perearstide ja pereõdede seas. 2022. aastal Eesti Perearstide Seltsi tehtud küsitlusest ilmnes, et koroonapandeemia järel on 16 protsendist perearstikeskustest töötajad töökoormuse suurenemise tõttu lahkunud.

Samal ajal tasustab tervisekassa perearsti tööd 147 tunni eest kuus, mis tähendab, et perearsti palk on 87 protsenti eriarsti miinimumpalgast. Meie perearstkond vananeb ja uued tulijad ei ole nõus samadel tingimustel töötama.

Olgugi et aasta-aastalt on arstitudengite vastuvõttu Tartu Ülikoolis suurendatud, on lõpetajate arv vähenenud (2017. aastal lõpetas ülikooli 151 arsti, 2020. aastal aga 138). See näitab, et vaid vastuvõtu suurendamisest ei piisa ja teha tuleb süsteemseid muudatusi. Riik peab ka tegudes näitama, et arstiteaduskonna lõpetanutel on Eestis tulevikku. Mida siis teha?

1. Nimistu võtmine tuleb muuta noortele perearstidele atraktiivsemaks ja lihtsamaks.

Nimistuga alustamine ja töötamine on muutunud aina ajamahukamaks. Perearstikeskusega töö alustamine on tõeline bürokraatlik kadalipp ja aina lisanduvad nõuded ja kriteeriumid takistavad noortel arstidel oma praksisega alustamist. Suur halduskoormus ei lase noorel arstil tegeleda ravimisega ja nõuab temalt aina enam mittemeditsiinilisi teadmisi ja oskusi, milleks tal ei ole ettevalmistust.

Kui soovime Eesti perearstiabi praegusel kujul säilitada, siis tuleks perearstidel lasuvat halduskoormust märkimisväärselt vähendada. Lisaks peaks nimistu võtmine olema noorele arstile atraktiivne. Praegu tekib nimistu võtmisega arstile juurde väga palju mittemeditsiinilisi kohustusi ja ülesandeid, kuid vähe hüvesid. Nimistu võtmine peaks olema motiveeriv nii rahalises kui ka eneseteostuse mõttes.

2. Tuleb luua riiklik asendussüsteem.

Tähtis on, et noor arst ei tunneks, et ta on nimistu külge aheldatud. Selleks on vaja riiklikku toimivat asendussüsteemi. Ka perearstid soovivad puhata suvel neli nädalat järjest. Paraku ei saa suur osa perearste ettenähtud puhkust võtta, sest ei leia endale asendajat. See probleem on eriti terav maapiirkondades.

Võimalik lahendus oleks pidada nimistut kahekesi. Usume, et Eesti nimistusüsteem on kulutõhus ja toetab paremate tervisetulemite saavutamist. Seejuures on efektiivse süsteemi eeldus, et arstid ja õed ei põleks läbi.

3. Eriala tuleb populariseerida, suurendada residentuurikohtade arvu ja parandada perearstide mainet.

Riik peab andma arstiteaduse eriala lõpetajatele selge sõnumi, et nad on ühiskonnas kõrgelt hinnatud spetsialistid, neid oodatakse esmatasandile ja kümneaastase õppe eest ollakse valmis maksma väärikat palka.

Kuigi aina rohkem kliinilist tööd toimub ambulatoorselt, siis endiselt suurendatakse proportsionaalselt rohkem haiglate rahastust. Riik peaks rahastamisel näitama, et esmatasand on tervishoiu seisukohalt tähtis ja seeläbi võimaldama esmatasandil teha efektiivselt oma tööd.

Praegune mudel loob paratamatult olukorra, kus esmatasand ei saa oma ülesannetega hakkama, kuna senine rahastusmudel ei võimalda palgata piisavalt abipersonali. Seega on perearstid pandud patiseisu ja paraku kannatab seetõttu ka nende maine.

4. Tuleb toetada uudsete digilahenduste kasutuselevõttu.

Tänapäevased digilahendused peaksid olema loodud koostöös perearstidega. Praegused lahendused ei sobitu perearstide töövooga ning muudavad töö aeglaseks ja kohmakaks. Eesti tervisetehnoloogiate turul puudub konkurents.

Seega on vajalik riigi abi uute digilahenduste loomisel, kuna praegused teenusepakkujad ei ole motiveeritud kohandama süsteeme vastavalt perearstide vajadustele. Hästi töötav digilahendus võimaldab pakkuda paremat, kiiremat ja ohutumat arstiabi.

5. Tuleb pakkuda tõlkeabi võõrkeelsetele patsientidele.

Integratsioonipoliitika murekohad jõuavad ka meditsiinisüsteemi – eeldame, et kõik arstid suudavad anda sama kvaliteetset arstiabi olenemata sellest, mis keeles patsient suhtleb.

Paraku saab muukeelne patsient pealiskaudsemat arstiabi, kuna keelebarjäär takistab üksteise mõistmist. Ka statistikaameti andmetel on võõrkeelse elanikkonna tervisenäitajad kehvemad. Perearsti jaoks tähendab muukeelse patsiendiga tegelemine pikemat visiidiaega, samuti on keeruline mõista tema kaebuseid ja teda arusaadavalt nõustada.

Oleme riigina nii tugev, kui tugev on meie nõrgim lüli. Seetõttu tuleb seista selle eest, et kõik meie ühiskonna liikmed saaksid võrdset arstiabi. Selleks tuleks vajadusel palgata (viipekeele) tõlke või teisi spetsialiste, et muuta perearsti vastuvõtud tulemuslikumaks.

6. Tuleb soodustada ümber õppimist perearstiks.

Teise eriala spetsialist ei saa küll ilma ettevalmistuseta perearstina töötada, kuid arvestades praegust perearstide kriisi, peaks igal soovijal olema võimalik peremeditsiini residentuuri paindlikult läbida. Selleks peaks olema tagatud rahastus ja protsess peab olema ümberõpet soosiv. Selleks oleks tarvis muudatusi residentuurikorralduses.

MTÜ Eesti Noored Perearstid (NOPE) ühendab peremeditsiini residente ja kuni viis aastat erialal töötanud perearste.