Kiirabiautode järjekorrad haiglate erakorralise meditsiini (EMO) uste taga tekivad sellest, et EMO-s ei ole vabu voodikohti, mis omakorda on tingitud sellest, et EMO-st edasi liikuma pidavate patsientide jaoks ei ole haiglas voodikohta.

Tallinna kiirabi juht Raul Adlas rääkis saates, et Tallinnas tekkisid esimesed teated sellest, et mõnes piirkonnas pole vabu kiirabibrigaade, 2018. aastal. "See fenomen oli tol ajal enneolematu. Nüüd on iga natukese aja tagant järjest halvemaks läinud ja tipphetk oli mullu novembris, kui 22 kiirabibrigaadist 18 olid korraga haiglates ja linn oli brigaadidest tühi. See pani punase alarmi tööle ja see oli kriitiline olukord," rääkis ta.

EMO arst Kristel Liis Põdder selgitas, et kiirabide järjekord haigla ukse taga on kõigest jäämäe tipp. "Patsiendid ei saa EMO-st edasi liikuda, kuna puuduvad voodikohad aktiivravi osakonnas. Seal puuduvad voodikohad, kuna meil pole piisavalt järelravi voodikohti, pole piisavalt õendusabi voodikohti, pole piisavalt hoolduse voodikohti, taastusravi voodikohti. Ja nii tekibki justkui ahelavarii."

Põdder märkis, et probleem on eriti terav just Tallinnas seetõttu, et siinne elanikkond on palju kasvanud ning samas ka ühiskond vananeb. "Kui 20 aastat tagasi elas Tallinnas umbes 377 000 inimest, siis praegu umbes 458 000. Lisaks on meil elanikkond ka vananenud. Eakam ühiskond tingib kõrgema meditsiiniabi vajaduse. Aga meditsiin kui selline pole selle ühiskonnaga kaasas käinud," sõnas ta.

Adlas ütles, et Tallinnas pole rahvastiku juurdekasvuga mitte üksnes arvestatud, vaid efektiivsuse nimel on haiglates voodikohti viie aasta jooksul hoopis vähendatud.

"See tähendabki, et haiglates, kus probleemid ja järjekorrad on, on kas erinevate optimeerimiste või erinevate muude "tarkade" mõtete tõttu voodikohti suletud ja seetõttu ei saagi patsienti seal EMO-st edasi saata. Ja seetõttu ei saa kiirabi patsienti EMO-sse tuua, et need haiglad, kes peaks olema suured – Tallinnas on ju ainult kesk- ja regionaalhaiglad –, ei ole oma võimekuses täna enam need, kes nad võib-olla algselt disainides olid," kommenteeris Adlas.

Tervishoiuekspert Maris Jesse ütles, et voodikohti pole vähendatud pahatahtlikkusest ega ka rumalusest, vaid efektiivsuse taotluses. "Haigla on kõige kallim osa tervishoiust, kodune ravi on efektiivsem, meil järjest rohkem ravimeid, mis võimaldab neid haigusi, mida varem raviti ainult haiglas, ravida kodus ja see on olnud üle maailma toimunud haiglakohtade järjest kokkutõmbamine," selgitas ta.

Jesse tõdes samas, et koroonapandeemia näitas, et nii Eestis kui ka paljudes teistes riikides on haiglakohtade kokkutõmbamise efektiivsuse taotluses jõutud piirini, et voodikohti enam ei ole, kui neid on vaja.

Jesse rääkis, et haiglate olukorda on püütud parandada perearstide abil. "Kui perearstid alustasid 2000. aastate alguses, oli perearst ja -õde, enamikul perearstidest on praegu täiendav õde, et perearstid saaks kanda täiendavat koormust, mis on tulnud suureneva haiglavälise abi andmisega. Täiendavalt 2006. aastast on perearsti nõuandetelefon, millest lootsime nädalavahetustel EMO-de koormuse vähendamist. See ongi oma rolli täitnud, aga kogu aeg jääb liialt väheseks, sest inimeste tervisevajadus käib kogu aeg samm-kaks ees," rääkis ta.

Perearst Anu Parvelo kinnitas, et perearstid on palju tööülesandeid juurde saanud, näiteks saab tema ise teha patsiendil enamuse uuringuid ja alustada esmase raviga, mida varem tuli patsient diagnoosi saamiseks eriarstile suunata. Parvelo tõdes, et samas on ka tervishoiu esmatasandil kumm pingule tõmmatud, sest pereõdesid ja -arste on puudu.

Probleem on alarahastatus

Saatekülaliste sõnul on meditsiinisüsteemi probleemide lahendamiseks vaja raha juurde.

"Üks probleem on kindlasti krooniline alarahastatus. Kui me räägime sellest, et Euroopa Liidus keskmiselt panustavad riigid meditsiini umbes 10,9 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, siis Eestis kõigest 7,8 protsenti. Eesti on juba pikalt Euroopa Liidust maas olnud," rääkis Põdder. 

Teine probleem on tema sõnul personalipuudus. "Meil on väga karjuv personalipuudus, eelkõige just õdede osas," sõnas ta.

"Need on kaks kõige pakilisemat probleemi. Selleta me ei suuda süsteemi seesmiselt lõpmatuseni optimeerida," ütles ta. 

Jesse märkis, et raha ja personalipuudus on omavahel seotud. "Haiglatel on väga oluline koht tervishoiusüsteemis ja haigla paraku on kõige kallim koht. Ja voodi üksinda ei ravi, sinna on vaja juurde arsti ja õde ja neid saad palgata rahaga, mis süsteemis on. Ja sa ei saa seda kokku hoida n-ö haiglahoone investeeringu arvelt, vaid sul on vaja täiendavat raha," rääkis ta.

Jesse hinnangul tuleb üle vaadata ka haiglates töökorraldus. "Tuleb vaadata, millised on töökorralduslikud muutused, mida saab teha. Aga ilma lisarahata, mis tooks ka lisapersonali, ei saa edasi."

Töökorraldus on Jesse sõnul aga asutuste enda juhtimise küsimus. "Sellega, kuidas Põhja-Eesti regionaalhaiglas (PERH) konkreetselt EMO töö on korraldatud, kui palju seal on inimesi, kuidas seal logistika käib, kui palju inimesi on juurde vaja, selle jaoks on asutuse juhid. Sa ei pea kõiki Eesti asutusi ära standardiseerima, sest näiteks Tartu Ülikooli kliinikum on võib-olla teistsuguse töökorraldusega paremini tööl, kui Ida-Tallinna keskhaigla või PERH," ütles ta.

Parvelo nõustus eelkõnelejatega, et raha on süsteemi juurde vaja. "Seda on valusalt tunda ükskõik, kus sa oled töötamas. Ja tõesti, me ei näe ühtegi uut lahendust tulemas sellise summaga, mis meil praegu on olemas. Me lihtsalt mängime sama ringi edasi ja ei lähe kuhugi," ütles ta.

"Teiste Euroopa riikide näide on, et suurem rahastus tagab efektiivsema süsteemi ja väiksemad üldised ravikulud," märkis Parvelo.

Adlase sõnul tuleb haiglates suletud voodikohad uuesti avada. "Tervisekassa peaks teenuse tellijana andma kaasa tellimuse, et selle raha eest ma tahan saada nii palju kohti, nii palju EMO kohti jne. Siis saab vast selle asja ka selle aastanumbri sees paremaks pöörata," ütles ta.

Adlase hinnangul aitaks EMO-de probleeme lahendada ka see, kui perearstid teeksid rohkem koduvisiite.

Parvelo selgitas, et pereõed teevad koduvisiite ning perearstidel on koduvisiitide käigus patsiendi läbivaatuse tegemine piiratud võimalustega ning vastuvõtul saaks patsient paremat abi.

Parvelo hinnangul tuleks parandada tervishoiusüsteemis ka osapoolte koostööd. Näiteks võiks tema sõnul võtta sotsiaalsüsteem enda kanda muresid, mida praegu kiirabid, EMO-d ja ka perearstid lahendavad.

Jesse sõnas, et parandusi saab teha meditsiinisüsteemi igas osas, mitte ei saa otsida ühte võluvitsa. Ka tema sõnul saaks koostööd tervishoiusektoris parandada. Jesse sõnul on vaja samas, et osapooled suudaksid teha kompromisse.

"Arstid ja õed on tähtsaim osa – nendeta pole tervishoiusüsteemi. Arstid, õed, rahastaja ja regulaator ehk ministeerium peavad saama ühisnägemusele. Kui arstid ja õed või mõni erialaselts sealt ütleb, et ei, nii see küll ei lähe, nõus pole, järele ei anna, siis kokkuleppeid ei saa."

Adlas lisas, et meditsiinis on puudu n-ö helikopterivaade ehk tuleb vaadata üht meditsiinipiirkonda tervikuna – perearsti, töötervishoiu arsti, haigla ja EMO, kiirabi.

"See oleks juhtimisinstrument, et sul on ülevaade, kui palju sul on voodikohti lahti või kinni pandud, kui palju EMO-s on voodikohti üle või puudu, kui palju kiirabivisiite on siin või seal. Sealt tekib arusaam, kuidas lahendusi leida," rääkis ta.

"Kui me täna ei hooma, et kui mõni perearstinimistu jääb ilma arstita, siis kui palju see toob kaasa täiendavaid visiite kiirabile või EMO-le või kui palju mõne sisehaiguste osakonna optimeeritud õdede äraviimine kuskile elundeid siirdama toob kaasa viivitusi EMO-s. Ilma selleta on raske sellist süsteemi nagu tervishoid ka juhtida."