Sarve sõnul kaalus konkreetses juhtumis, kus riigikohtu hinnangul polnud prokuratuuri põhjendused kahe Eesti Ekspressi ajakirjaniku trahvimiseks põhjendatud, avalik huvi üles need huvid, mis oleksid võinud teoreetiliselt õigustada teabe varjamist.

Samas ei tähenda see, et prokuratuur seda tulevikus uuesti teha ei saaks, sest seadus annab trahvi määramiseks võimaluse ja kui põhjendus on piisav, siis tuleb trahv ka tasuda.

"Põhimõtteliselt võib see nii olla – kujutame ette olukorda, kus ajakirjandus paljastab vahetult enne menetlustoimingut selle toimingu ja kahtlustatav saab (seetõttu) tõendid hävitada. Sellisel juhul üsna suure tõenäosusega oleks võimalik rääkida sellest, et trahvimine on põhjendatud," lausus Sarv.

Et olukorda võimalikult selgeks muuta ning panna seaduse abil jäigad piirid maha, millist teavet ja mis tingimustel saab menetluse ajal avaldada, Sarve hinnangul siiski vaja ei ole, sest see tähendaks tõenäoliselt piirangute karmistamist.

"See on seadusandja otsustada, kui karme piiranguid ta tahab. Jah, kui seadusandja tahab karmimaid piiranguid kohtueelse menetluse andmete avaldamisele, kui praegu seadusest tuletatav on, siis on vaja seadust muuta. Hetkel ma selle järele tungivat vajadust ei näe, et kriminaalmenetluse seadustikku oleks vaja muuta. Ma arvan, et tasakaal on enam-vähem paigas," lausus Sarv.

Riigikohus nõustus teisipäeval avaldatud määruses ringkonnakohtuga, et ehkki Eesti Ekspressi ajakirjanikud Sulev Vedler ja Tarmo Vahter ning Delfi Meedia AS avaldasid kriminaalasja kohtueelse uurimise andmeid ilma seaduses nõutava prokuratuuri loata, ei olnud neile selle eest trahvi määramine praegusel juhul põhjendatud.

Samas jagas riigikohus seisukohta, et kriminaalmenetluse seadustik põhimõtteliselt võimaldab kriminaalasja kohtueelse menetluse andmete loata avaldamise eest trahvida ka ajakirjanikke – sellele viitavad nii seaduse sõnastus kui seletuskiri.