8. aprillil avataval näitusel "Futuromarennia. Ukraina ja avangard" esitletakse nelja Ukraina muuseumi töid, heites pilgu 20. sajandi alguse ukraina kultuurile kui tulevikuunistusele.

Futuromarenniat saab tõlkida kui futuristlikke unistusi või unistusi futurismist. Miks futurism?

Näitus räägib meile futurismi fenomenist Ukrainas 20. sajandi alguses. Tegelikult on see lugu sellest, kust futurism tuli, kuidas see Ukrainas arenes ja mis nähtus see oli. Ja pean ütlema, et see nähtus oli väga mitmekesine, ta hõlmas kirjandust, muusikat, kujutavat kunsti.

Näitus räägib ka futurismi suurnimedest nagu David Burljuk, Vassõl Jermõlov, Kazimir Malevitš. Kõik need kunstnikud olid tihedalt seotud Ukrainaga, nad sündisid siin, töötasid siin ja seesama David Burljuk oli pärit vanast kasakate perekonnast. Ja peaaegu kõik, mis juhtus Ukraina futurismiga, oli suures osas koondunud David Burljuki isa valdustesse Hersoni regioonis. Sinna me aga praegu ei pääse, sest nendel aladel käivad lahingud. Ma räägin sellest, sest need Hersoni linnaosad ei ole meile olulised ainult ajaloo või majanduse vaatevinklist, vaid ka kultuuri seisukohalt. See on paik, kust said alguse paljud ukraina kultuurinähtused.

Tallinnas avatava näituse raames räägimegi futurismist mitte ainult kui spetsiifilisest kunstiliigist, vaid ka kui püüdest maailma ümber kujundada, tulevikunägemusest ja selle tuleviku poole püüdlemisest. Selline nägemus ja püüdlus on 20. sajandi algusele väga iseloomulik.

Me võõrustasime seda näitust ja sulgesime selle sõna otseses mõttes Vene sissetungi eelõhtul. Näitus oli Ukraina publiku seas väga populaarne ja selle näitamist jätkati kuni 2022. aasta veebruarini. Sel hetkel kerkis meie ette küsimus, kas tahame, et näitus oleks avatud ka kevadel või on oht juba nii suur, et peame esmajärjekorras tagama tööde ohutuse ja sellest lähtuvalt näituse sulgema. Otsustasime näituse sulgeda, et tagada tööde ohutus. Seepärast on Tallinnas avatav näitus meie jaoks sild nende veel enam-vähem rahulike aegade ja tänapäeva vahel.

Mida futurism ukraina kultuuri jaoks tähendab?

See on omaette küsimus - mida tähendab ukraina kultuuri jaoks futurism konkreetselt 20. sajandi alguses ja üleüldse. Leiame, et see oli ukraina kultuuri kõige viljakam ajajärk kuni praeguseni. Ukraina kultuurikogukonnas on selline väljend nagu "meie 20-ndad". See oli Ukrainas võimsa kultuuriplahvatuse, puhanguperiood, mis lõppes tohutu katastroofiga, mida me nimetame hukatud renessansiks, mil peaaegu kõik autorid lasti maha, represseeriti, saadeti välja ja paljud tööd hävitati.

Järgmine periood ukraina kulutuuris, mida võib viljakuse ja kultuurilise ärkamise poolest 20. sajandi algusega võrrelda, olid just 2020-ndad aastad. Ja nüüd on ukrainlastel tekkinud selline arusaam, et meil on taas kultuuriline puhang ja samal ajal ründab meid jälle Venemaa.

Kuidas teie, kultuuritegelased, sõja ajal töötate?

Kui me 2022. aasta märtsis võimalikke riske hindasime, ei hinnanud me ainult praegust olukorda, vaid võtsime arvesse ka oma ajalugu - mis juhtub kunstnikega, kultuuritegelastega, kui meie linnad okupeeritakse. Teadsime, et see on surmavalt ohtlik. Kui mõtlete nende inimeste saatusele, kelle töid te Tallinnas näitusel näete, saate aru, et ka need inimesed, kes praegu Ukrainas kultuuriga tegelevad, on surmaohus. Oleme oma hirmudele juba kinnitust saanud. Harkivi okupatsiooni ajal tapeti kirjanik Volodõmõr Vakulenko, Hersoni okupeerimise ajal tapeti dirigent Juri Kerpatenko, seda nimekirja võib jätkata.

Elame igapäevaselt suure pinge all. Ühelt poolt mõistad, et on objektiivsed julgeolekuohud, teisalt muutub olukord pidevalt ja see mõjutab ka tööd. Näiteks kui täna öösel langevad mürsud, ei pruugi homme olla elektrit või vett või ei saa inimesed lihtsalt tööle tulla või midagi puruneb. Ja sa ei tea, kas homme pommitatakse või mitte.

Oleme sunnitud harjuma sellega, et elada ja töötada tuleb meil väga muutuvates oludes, seega on meil vaja üheaegselt mitut tegevusplaani. Teeme oma tööd, aga inimesed on väga väsinud.

Kas Kiievis korraldatakse pärast täiemahulise sõja algust näitusi? Ja kas ukrainlased käivad neid vaatamas?

Muidugi, sest linn elab edasi. Esimese näituse avasime Mõstetskõi Arsenalis pärast Vene vägede taandumist mullu juunis. See kandis nime "Näitus meie tunnetest", sest mõistsime, et meie, Mõstetskõi Arsenali töötajate, külastajate ja kunstnike jaoks on äärmiselt tähtis rääkida sellest, mis meiega toimub. See on nii suure mõjuga ja nii traumeeriv kogemus, et inimestel oli vaja sellest rääkida, seda sõnades väljendada.

Idee sellest näitusest kui omamoodi ühtsest ruumist tekkis aprillis, pärast venelaste taandumist. See puudutas peamiselt kaasaegset kunsti, kuna sõja ajal on sellega töötada palju lihtsam kui muuseumi eksponaatidega - lihtsalt ohutuse mõttes. Kaasaegse kunsti puhul otsustab kunstnik ise, kas tema töid tohib näidata, sest ta riskib selle teosega täpselt samamoodi nagu oma kehaga. Muuseumieksponaatide osas ei saa keegi sellist otsust teha, kuna töö museaalidega peaks vaikimisi alati turvaline olema.

Seepärast valisime kaasaegse kunsti ja avasime näituse kui koha, kus saab oma kogemusi jagada, nendest rääkida, kus saab mõtteid ja muljeid vahetada. Ja see näitus oli väga edukas, sest sõjaajal on kultuuripaigad kohad, kus inimesed üksteisega suhtlevad.

Meie järgmine näitus "Maa süda", mis suleti mõne päeva eest, oli üleval kogu eelmise talve ja osutus äärmiselt huvitavaks kogemuseks töötada kunstiga elektri puudumisel ja tingimustes, kus ei saa isegi näituse lahtiolekuaegu paika panna. Külastajad suhtuvad sellesse mõistvalt, sest kõik muutub iga päev. See näitus oli pühendatud sidemetele selle konkreetse maa, kus me elame, inimeste ja toidu vahel, mida see maa toodab. Näitusel räägiti Ukrainas toodetud toidu olulisusest erinevatele, sageli kaugel asuvatele riikidele ning sellest, kuidas ohud, sealhulgas keskkoonnaohud, mida me praegu siin näeme ja tunnetame, peegelduvad kuskil kaugel lõunas või Aasias.

Tuleme tagasi futurismi ja avangardi juurde. Minu jaoks on needsamad Vassõl Jermõlov ja Kazimir Malevitš alati olnud suured vene kunstnikud. Ermitaažis ripub Malevitši kuulus "Must ruut" ja kogu maailm tunneb teda kui vene avangardi silmapaistvat esindajat. Nüüd aga nimetate te neid ukraina kunstnikeks ja see tähendab, et ma pean oma ettekujutusest loobuma. Miks?

See on Vene impeeriumi töö tagajärg ja teie olete järelikult vene imperialistliku kultuuri inimene ja need ideed lähevad teile korda. Kui autor, kunstnik määratletakse ühe või teise kultuuri esindajaks, on see alati poliitiline konstruktsioon. Ja otsus nimetada Malevitšit, Burljukki või [Oleksandra] Eksterit vene kunstnikeks on loomulikult poliitiline, mitte aga teaduslik või kunstiline otsus.

Vene impeerium on pikka aega kasutanud ja kasutab siiani müüti suurest vene kultuurist. Selleks, et seda müüti alal hoida, on vaja omastada silmapaistvaid isikuid ja kunstipraktikaid. Nii ongi tekkinud olukord, kus paljud inimesed seostavad Kazimir Malevitšit, David Burljukki või Vassõl Jermõlovit või Oleksandra Eksterit vene kultuuriga. Kuidas läks nii, et paljude riikide inimesed ei tea midagi Ukrainast? Sellepärast, et diskursust kontrollib see, kelle käes on poliitiline ja sõjaline võim ja Nõukogude liidus oli selleks Venemaa.

Hea küll, aga kuidas te teete kindlaks, keda kunstnikest võib nimetada ukrainlaseks ja keda mitte? Me ei saa ju Malevitšit hauast välja kaevata ja küsida: "Kazimir, kes sa oled - poolakas, venelane, ukrainlane?" Kui me ei saa nimetada Malevitšit, Burljukki või Jermõlovit venelasteks, siis samamoodi ei saa me neilt täna küsida, kas nad on kindlad, et on ukrainlased.

See küsimus jääb alati arutelu objektiks. Teine asi on see, kuidas me määratleme ja kirjeldame nende inimeste sünnikohta ja kohta, kus nad töötasid. Polnudki nii ammu,kui kirjutati näiteks, et "sünniaasta: 1948, sünnikoht: Tallinn, Nõukogude liit." Sellega ei saa ju nõustuda.

Meie Ukrainas arvame, et Kiievi samastamine Nõukogude liiduga on nagu samastada Berliini Kolmanda Reichiga. See tähendab, et inimene on teatud ettekujutuste vangistuses. Meie tahame, et kunstnike sünnipaiku peaks nimetama selle nimega, millega neid praegu kutsutakse. Ja kui selleks kohaks on Ukraina, siis me kirjutamegi "Ukraina", aga mitte "endine Vene impeerium" või "endine NSVL". See, et me räägime nõukogude ajast, on teisejärguline ja mitte eriti tähtis omadus.

Sa ju ei kirjuta "India, endine Briti impeerium"? Selline postkolonialistlik või antikolonialistlik vaade aitab peegeldada kogu seda koloniaalset konstruktsiooni, mis on kõigile autoritele peale surutud.

Paljud vene kultuuritegelased (ja mitte ainult) on praegu nördinud, et Ameerika Metropolitani muuseum nimetas Ivan Aivazovskit ukraina kunstnikuks. Nende seisukohast on just Ukraina see, kes vene kultuuripärandit omastab. Kas see on tõesti nii tähtis, kas kirjutada vene kunstnik või ukraina kunstnik?

Jah, see on väga oluline küsimus, sest see on poliitilise ja kultuurilise sõltumatuse küsimus. Tähtis on selgelt määratleda, mis kuulub konkreetsesse kultuuri. Kuid tuletan teile siinkohal meelde Vladimir Majakovski tsitaati "Luuletusest Nõukogude passist", kus ta räägib Poolast kui geograafilisest uudisest. Mis on Poola? Kas selline riik on olemas? Oli see ju veel alles hiljuti Venemaa, Vene impeerium. Tahan öelda, et kõik need poliitilised ettekujutused ei ole jumala antud. Neid loovad teatud inimrühmad, kellel on kindlad eesmärgid.

See arusaam on loodud selleks, et toetada imperialistlikku identiteeti. Ja selle identiteedi probleem on meie jaoks selle agressiivsus, et see viib inimeste tapmiseni, nii et ilmselt tuleks see seisukoht uuesti üle vaadata. Meie Ukrainas loodame siiralt, et vene intellektuaalid hakkavad lõpuks ümber mõtestama, mis on Venemaa. Ootame, et nad suudaksid sõnastada, mis on Venemaa, kui ta ei ole impeerium. Venemaa vajab sisemist transformatsiooni ja nad peavad vastama küsimusele, mis riik ja mis ühiskond see on? Ning vastavalt sellele töötama juba oma kultuuriga ja oma kultuuritegelastega.

Kui lähtuda arusaamast, et kultuuri üks ülesandeid on hoida inimesi loomaks muutumast, siis seesama "suurvene kultuur" ei ole selles mõttes oma missiooni täitnud. Aga kuidas peaksime käituma meie, see tähendab, lääs? Kas täna on vaja loobuda näiteks Tšaikovski teoste esitamisest? Kuidas peaksime suhtuma Dostojevskisse, kes tema teoste, päevikute ja kirjade järgi otsustades toetaks praegusel ajal aktiivselt "sõjalist erioperatsiooni"?

Alustuseks peame mõistma ja analüüsima suurvene kultuuri mõistet ning mõistma selle poliitilist kunstlikkust. See on loodud poliitilisel eesmärgil, see pole kultuuri enda orgaaniline jätk. See on nende endi poliitiline representatsioon. Ja sellepärast peavadki selle töö käsile võtma vene intellektuaalid, nende ülesanne on teadvustada, millise mütoloogiaga nad elavad ja miks on see mütoloogia nii mürgine ning kuidas see mütoloogia viib agressioonini. Ja kui intellektuaal selle tööga ei tegele, siis põhimõtteliselt ei täida ta ka oma funktsiooni intellektuaalina. See on üks osa küsimusest. Mis aga puudutab tööd vene kultuuri esindajatega, siis toetan arvamust, et ükski inimelu ja inimväärikuse väärtusi jagav kultuuriasutus ei saa teha koostööd kultuuriasutustega, millel on vähimgi side Vene riigiga.

Venemaa riiklikke muuseume ega riiklikke orkestreid ei saa võtta vastu seal, kus deklareeritakse toetust inimelule ja -väärikusele. Venemaal saab kultuurist relv. Venemaa muuseumikogukond on aga kannatanud tohutu eetilise katastroofi all - lõppude lõpuks aitab just see kogukond röövida okupeeritud aladel, sealsamas Hersonis või Melitopolis, Ukraina muuseume. Sealt pärit muuseumieksponaadid satuvad Venemaa muuseumidesse, kus nendega töötavad Vene muuseumitöötajad, kes selle vastu ei protesti. Me ei näe sellel teemal Venemaal ainsatki protesti. Olgu, see võib olla ohtlik, kuid me ei näe niisuguseid meeleavaldusi ka neis riikides, kus see on ohutu. Kus on Suurbritannia või Prantsusmaa venelaste meeleavaldused oma valitsuse poliitika, sealhulgas kultuuripoliitika vastu? Venemaal on kultuur üks osa sõjast ja sellepärast me ütlemegi, et ei tohi aidata neil sõdida, tehes nendega koostööd.

Aga ka Ukraina kohta võib öelda, et siin on kultuur ja keel relvaks?

See on tõsi, Ukrainas võitlevad kõik. Iga kultuuritegelane või -töötaja on osa Ukraina ühiskonnast ja teeb kõik endast oleneva selle kaitseks. Tuleb meeles pidada, et me kaitseme, mitte ei ründa kaedagi.

Ukrainas eemaldatakse koolide õppekavast Puškini teosed, tema mälestusmärgid lammutatakse. Miks? Lõppude lõpuks võib Puškinilt leida nii tinglikult impeeriumimeelseid kui ka antiimperialistlikke teoseid.

Meie jaoks ei ole ta nii tähtis autor, et selle uurimisele nii palju energiat kulutada. On selge, et Puškini kui kultuurifenomeni vastu on võimatu võidelda. Aga me räägime Puškini kui impeeriumi kontrolli ja domineerimise märgi kaotamisest.

Öelge, palun, miks peaks Ukraina väikelinnas seisma Puškini mälestusmärk? Sellel pole ju Puškini kultuurilise väärtusega mingit pistmist. See on teatud domineerimise sümbol, mille eesmärk on kõigile näidata, kes on siin tähtsaim. Just selle vastu käibki võitlus, mitte aga luule kui sellise vastu.

Küsin teilt veelkord vene klassika kohta ja selle kohta, kuidas meie, sõjavastased, peaksime sellesse suhtuma. Kas meil on paslik kuulata Tšaikovskit, lugeda Tolstoid ja nii edasi? Kus on piir, millest üleastumisel astub kultuuritarbija ise juba impeeriumiautori imperialistlikku positsiooni?

Küsimus on alati eesmärgis - millisel eesmärgil te midagi loete, kuulate või vaatate. Kui olete dirigent ja töötate konkreetse autori konkreetse teose kallal, peate vastama küsimusele, mida te sellega oma publikule tahate öelda.

Aga üldiselt ei ole see küsimus sugugi unikaalne, see on teistes kultuurides juba palju kordi vastuse saanud, näiteks Suurbritannia ja India puhul. Kuidas tänapäeval Kiplingit lugeda? Kas tema teoseid saab lugeda kriitikavabalt? Ilmselt enam mitte. Täpselt sama on Dostojevskiga. Kui tema teoseid loete, kohtate igal kolmandal leheküljel mõne teise kultuuri kuuluva inimese - sakslase, poolaka, juudi - väga halvustavat kirjeldust. Siin on juba vaja teatud kriitilist pilku.

Seega on küsimus selles, kuidas te loete, mis eesmärgiga? Või millise eesmärgiga te seda või teist kultuurifenomeni esitlete ja kuidas seda kommenteerite? See on praegu väga tähtis töö. Esimest korda vaadetakse vene kultuuri antikolonialistliku objektiivi kaudu. Ja see on juba suur saavutus.