Hiina sõjaharjutused Taiwani ümber on toonud kauge väikeriigi Eesti ja kogu maailma vabade riikide uudiste teemaks. Kauge on see riik küll: Tallinnast Taipeini on üle 8000 kilomeetri. Linnulennult. Enamik meist, eestlastest, pole kunagi kodust nii kaugel käinud.

Päris teisel pool maakera Taiwani riigi pinnaks olev Formosa saar, tänapäeval ka lihtsalt Taiwan, siiski ei ole, sest see vahemaa on ainult veerand Maa ümbermõõdust. Kauge küll, aga kas ka väike?

Taiwan on pindala poolest Eestist viiendiku jagu ehk 20 protsenti väiksem, rahvast on seal aga 20 korda rohkem kui Eestis, tublisti üle 23 miljoni. Hiina Taiwani-poliitika on aga sundinud paljusid inimesi ja ettevõtteid kodust lahkuma, et olla edasise osas kindlam. Enamasti minnakse Ameerika Ühendriikidesse.

Taiwani trumbiks maailmaturul on kiibid, väikesed vigurid, milleta suur osa tänapäeva inimestest enam hakkama ei saa – arvutid, telefonid, kodumasinad, autod-lennukid-laevad, põllutöömasinad, igasugune tootmine, koduloomade identifitseerimine, kaubandus, meelelahutus... Vähe on jäänud eluvaldkondi, kus kiipi ei kasutata. Meil Maarjamaal pole küll sellist vägevat majanduslikku relva, kuid ometigi on Taiwani olukord praegusel ajal ärevam ja ebakindlam kui meil agressori ja sõjakolde kõrval.

See kõlab kurioosumina ja käsi lausa tõrgub seda kirjutamast, kuid venelaste sõda Ukrainas on ühest küljest julgustanud Hiinat oma "ühe Hiina poliitika" ajamisel selgemale jõunäitamisele, teisest küljest aga just pööranud vaba maailma tähelepanu Taiwanile. Analoogiaks asjaolu, et ka Ida-Euroopa tundus veel hiljaaegu kauge justkui "mitte meie mure" olevat.

Tuleb muidugi märkida, et Hiina ja Venemaa suhted ei puuduta vaid Taiwanit – mis Eestiga võrreldes küll väikeriik ei ole, kuid maailma mastaabis seda siiski on –, vaid koguni võimsamaid riike. Nii võib siit-sealt lugeda kahtlusi või koguni arvamusi, et pärast Hiina presidendi Xi Jinpingi ja tema Venemaa kolleegi Vladimir Putini kohumist on Hiina asunud Kuriili saarte asjus just kui Venemaad toetama. See on siiski esialgu ebaselge ja Taiwani probleemiga võrreldes kaugeltki mitte nii terav. Peking on avalikult öelnud, et käimas olevate manöövrite sisu ongi Taiwani sõjalise vallutamise harjutamine.

Ikkagi, mis see meie asi on? Vastus sellele on selge ja hästi argumenteeritud. Filosoofiliselt tuleb meenutada, et mõiste "globaalne küla" võttis juba üle 60 aasta tagasi kasutusele kanadalane Marshall McLuhan (raamatus "Gutenbergi galaktika"). Praktikas aga tähendab see seda, et kui USA vajab oma valikutes liitlasi, näiteks Taiwani abistamine Hiina rünnaku vastu, siis on meie kohus, meie vabaduse eest makstava hinna väike osa, oma suurimat liitlast ka selles küsimuses toetada.

Vaidlejaile meenutan, et sarnasus on olemas nii riigieelarve tasakaalu kui ka kohviku või rongisõiduga: kui saiad söödud või sõit sõidetud, siis esitatakse arve ning arve maksmisest keeldumine pole ju kuidagi mõistlikult põhjendatav.

Majandusteadlane Andres Arrak ütles juba üsna ammu, et ühe suure küla näide on see, kui burkas naised ja miniseelikus naised võivad vabalt ja ilma üksteist kividega surnuks pildumata samas ruumis ja samas seltskonnas olla.

2500 aasta eest mõelnud ja oma mõtteid kirja pannud Herakleitosele kuulub väljend "panta rhei" ehk kõik voolab, kõik muutub. Eesti mõttetargad on selle meie emakeelde pannud seletusena, et muutumine ehk püsivuse puudumine on püsitus ning see koos isetuse ja inimeste ning inimkonna paratamatute kannatustega ongi meie olemasoleva elukeskkonna tunnused.

Viimastel kümnenditel üldiselt rahumeelne Euroopa keskpaik on muutunud koletu sõja kohaks. Kiire muutus, mis taas omakorda peab muutuma. Mida siis Eestis peame otsustama ja tegema, et Taiwan ei saaks Hiina poolt alla neelatud (ega see USA ja liitlaste toetuse tõttu muidugi nii lihtsalt ei toimugi)?

Meil on head eeskujud lähedalt võtta. Tšehhi, Leedu ja Slovakkia on meie lähimatest liitlastest juba ühemõtteliselt oma suhtumist väljendanud. Kuigi meie lähem naaber Leedu oli üks esimesi julgeid, kes avas Taiwani esinduse juba 2021. aastal (ja sellest ajast alates on Hiina ja Leedu vaheline diplomaatiline esindus alandatud asjuri tasemele ning Hiina on peatanud igasuguse impordi Leedust), vaadelgem Tšehhit.

Tšehhi parlamendi alamkoja spiikeri Markéta Pekarová Adamová äsjane visiit Taiwanisse äratas palju tähelepanu. Mida see tähendas tšehhidele? Hiina tühistas rea Tšehhi muusikute ringreise Hiinasse ja üks Hiina organisatsioon loobus oma tellimusest Tšehhi tuntud firma Petrof 11 klaveri ostuks. Võib ju öelda, et esialgu. Aga üldiselt?

Pekarová Adamová tõi esile Taiwani plaan toetada Tšehhi-Taiwani ühisprojekte 33 miljoni USA dollari väärtuses Selle kõrval rõhutas ta, et Tšehhi-Taiwani sõprus on rajatud vabadusele, demokraatiale, inimõigustele – väärtustele, mida ei ole võimalik osta majanduslike lepingute või sanktsioonidega.

Aga jällegi, mitte ainult. Pekarová Adamová tõi esile Tšehhi Vabariigi raskelt väljateenitud vabaduse, kuid samas rõhutas ta ebakindlat tulevikku populismist ja autoritaarsusest ohustatud kontinendil ehk Euroopas.

Hiina Rahvavabariigi nn ühe Hiina poliitika on teema, mis võimaldab Euroopa liidu riikide vahele kiilu lüüa ja neid üksteise vastu välja mängida. Teatavas mõttes nii, nagu on juhtunud Ungariga Euroopa Liidus ning Ungari ja Türgiga NATOs. Leedu, Tšehhi ja Slovakkia on selle maailmanurga suunalise poliitika küsimuses võtnud selge seisukoha.

Eesti on olnud Ukraina igakülgse toetamise lipukandja Euroopas ja kogu vabas maailmas, olles sellega loonud ühisrinde inimeste ja rahvaste vabadusi ja õigusi eirava Venemaa ambitsioonide vastu. Nüüd on aeg võtta selge seisukoht teise autoritaarse suurvõimu ahistuse ja ähvarduse all elava sõbraliku vaba riigi, Hiina Vabariigi ehk Taiwani selja taga seismiseks, mis sellest, et Eesti ei osale praktiliselt Taiwani sõjalises abistamises. Meil on võimalus olla õigel poolel ajaloos. Nii käitutakse isiklikes ja sõprussuhetes. Nii käitutakse liitlassuhetes.