Prantsusmaa presidendil Emmanuel Macronil oli õigus, kui ta aprilli alguses Hiinast naastes ütles, et Euroopa vajab suuremat strateegilist autonoomiat. Ajastus ja kontekst olid muidugi kohutavad. Enamusest Euroopast teistsugune tunnetus on ka peamine põhjus, miks Macroni Euroopa-poliitika üheks keskmeks olnud strateegilise autonoomia pole alati praktikas tööle hakanud.

Polariseeruv maailm

Öelda Hiinast naastes lennukis hoolega valitud ajakirjanikele antud intervjuus, et Taiwan ei ole Euroopa probleem ning võrrelda sisuliselt Euroopa ühtsust Hiina ühtsusega, asetab Prantsusmaa presidendi järjest polariseeruvamas maailmas ohtlikult lähedale Brasiilia presidendile Luiz Inácio Lula da Silvale, kes kutsus nädalavahetusel Hiinast naastes USA-d üles Ukraina sõjalist toetamist lõpetama ja utsitas Euroopat survestama ukrainlasi "rahuläbirääkimisi" alustama.

Muidugi ei ole need väljaütlemised võrdsustatavad. Kuid Lula da Silva mõtted näitavad hästi, miks Taiwan on Euroopa probleem sama palju kui Ukraina on Ameerika Ühendriikide probleem.

Venemaa alustatud sõja taustal on toimumas strateegiline polariseerumine. See sai hoopis teise käigu koroonapandeemia algusega, mil Venemaa ja Hiina levitasid agressiivselt väärinformatsiooni lääne vaktsiinide kohta ning lääneriikidele sai selgeks, kui suureks on muutunud nende sõltuvus Hiinas toodetavast.

Hiina üha jõulisema rahvusvahelise poliitikaga ning Venemaa toetamisega Ukraina vastases sõjas muutub strateegiline vastasseis üha teravamaks. See ei puuduta vaid julgeolekut. Mitmed Ameerika Ühendriikide presidendi Joe Bideni majandusotsused on otseselt seotud Hiina strateegilise mõju vähendamisega. Hiinlaste reaktsioon on olnud samuti jõuline, algatatud on uurimisi mitme Hiinas tegutseva USA ettevõtte suhtes ning vahistatud USA ja Jaapani firmajuhte.

USA ja Hiina üha teravnevas vastasseisus ei ole Euroopal praegu jõudu ega ka vajadust valida n-ö oma tee. See eeldaks näiteks juhtrolli võtmist Ukraina sõjalisel ja majanduslikul abistamisel, milleks eurooplastel jõudu ei ole.

Euroopa sõltub jätkuvalt oluliselt USA-st

Võimaluse puudumine iseseisvalt otsustada on peamine, mis prantslasi häirib. Praktiliselt puudub Euroopal võimalus ameeriklaste otsustega mitte kaasa minna. Kui USA tuli Donald Trumpi juhtimisel välja Iraani tuumaleppest, siis tegid Euroopa suured riigid Euroopa Komisjoni juhtimisel suuri jõupingutusi leppe kooshoidmiseks ja majanduslike sidemete jätkamiseks Iraaniga. Aga ameeriklaste kehtestatud sanktsioonid muutsid ka Euroopa ettevõtete kaubavahetuse ja investeeringud võimatuks, sest kõik Iraanis äri tegijad langesid kohe ka ise sanktsioonide alla ega saanud enam dollarites arveldada.

Niisamuti on Euroopa ettevõtted olnud sunnitud kaasa minema uute Bideni administratsiooni Hiina-vastaste sanktsioonidega, mis puudutavad näiteks mikrokiipide ekspordi- ja impordikeeldu.

Keelul on suur mõju Hiina ettevõtetele aga ka Euroopa firmadele. Hiinaga kaubeldes ei saaks enam kaubelda Ameerikaga. Veel enam, Bideni inflatsiooni vähendamise seadus ja mikrokiipide seadus toovad USA majanduse üle 400 miljardi dollari investeeringutoetusi ja maksusoodustusi, kuid ainult ettevõtete, mis toodavad Ameerikas ja kasutavad selleks vähemalt 40 protsendi ulatuses kriitilisi mineraale ja komponente, mis on toodetud Ameerikas või riigis millega ameeriklastel on vabakaubandusleping.

Toetuspakett on andnud kiireid tulemusi. Nüüdseks on teatatud rohkem kui 75-st suurest investeeringust kogumahus veidi üle 200 miljardi dollari. Seni suurima investeeringu on otsustanud teha Taiwani mikrokiipe tootev ettevõte, mis investeeris Phoenixis asuva tehase laiendusse 28 miljardit dollarit. Koos investeeringutega olemasolevasse tehasesse on Taiwani ettevõtte 40 miljardiline projekt suurim USA välisinvesteering. Suurimate investeerijate hulgas on veel Lõuna-Korea ettevõtted LG ja Qcells ning kodumaised autotootjad Tesla ja Ford.

Euroopale on eluliselt oluline, et EL-i ettevõtted saaksid ameeriklaste soodustustest osa ka siis kui kasutatakse Euroopas toodetud komponente. Nii sõlmisidki komisjoni president Ursula von der Leyen ja Ameerika Ühendriikide president Joe Biden märtsi lõpus Washington DC-s kokkuleppe, mille kohaselt saavad toetusi ka elektriautod, mille tootmiseks on kasutatud Euroopas toodetud või töödeldud liitiumi, magneesiumi, koobaltit ja niklit. Selle kokkuleppe hinnaks Euroopale oli Hiina vastaste sanktsioonidega kaasatulek.

Kokkulepet toetasid sakslased ja vedasid sakslased, aga Macroni eelistus see ei olnud. Tema sooviks oli ameeriklastega võrreldavas mahus sarnane Euroopa toetuspakett. Nii mindigi Hiinasse koos komisjoni president von der Leyeniga, kui hea ja halb politseinik. Ühisel kahetunnisel kohtumisel peeti kinni kokku lepitud jutupunktidest ja komisjon hoidis rangelt ameeriklastega ühte joont. Hiljem toimus pea neli tundi kestnud Macroni ja Hiina president Xi Jinpingi kahepoolne kohtumine, mille järel Macron oma kommentaarid tegi.

Strateegiliselt sõltumatum Euroopa

Macronil on õigus, et Euroopa huvides on olla strateegiliselt sõltumatum, nii majanduslikult kui ka sõjaliselt. Peamine sealjuures ei ole muidugi sõltumatus Ameerika Ühendriikidest, vaid majanduslikest jõududest, kes läänega samu väärtusi ei jaga. Venemaa, Hiina, strateegiliste loodusvarade osas ka mitmed teised Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika riigid. Ka Ameerikale oleks kasulikum tugevam Euroopa aga mitte vastasseis. On ilmselge, et vaenlased on mujal ning enamik EL-i riikidest saab sellest ka suurepäraselt aru.

Eelmisel nädalal käis Hiinas Saksamaa välisminister Annalena Baerbock, kes andis selge sõnumi, et Taiwan on Euroopa asi öeldes, et "ühepoolne ja vägivaldne Taiwani status quo muutmine ei ole eurooplastele vastuvõetav" ning Taiwani konflikt oleks maailmale katastroof. Hiina on Saksamaa suurim impordipartner (12 protsenti impordist 2021. aastal) ning USA järel teine eksporditurg (7,8 protsenti ekspordist 2021. aastal).

Euroopa enda algatused mikrokiipide tootmisvõimsuste suurendamiseks, piiriülese kaubanduse süsinikumaksu kehtestamiseks, sõjalise võimsuste suurendamiseks ja parema investeerimiskeskkonna loomiseks on loomulikult tähtsad.

Ent ennekõike tuleb Euroopal teraselt jälgida, et Hiinaga flirtides ei mängitaks ennast Venemaa alustatud sõjaga sarnasesse olukorda, kus Taiwani sõjalise konflikti mõju Euroopa majandusele saab olema vägagi märkimisväärne. Samuti tuleb suurendada oma majanduslikku sõltumatust meie samu väärtusi mitte jagavatest riikidest koos samameelsete suurte majandusjõududega. 

Nädalavahetusel toimunud G7 tippkohtumine (EL-i riikidest Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia) on hea näide. Ühiselt otsustati suurendada 2030. aastaks päikeseenergia tootmisvõimsusi 1 teravati ja meretuuleparkide tootmisvõimsusi 150 gigavati võrra ning vabaneda uutest plastikjäätmetest 2040. aastaks. Need on strateegilised otsused fossiilsete kütuste müügitulust elavate riikide mõju vähendamiseks.