Peretoetuste üle käiv kemplus tekitas déjà vu aastast 2003, mil riigikogu menetles vanemapalga eelnõud. Reformierakonna juht oli ka siis Kallas ja ühiskonnas kõlasid täpselt samasugused argumendid lapsevanemate ebavõrdsest kohtlemisest ja ühiskonna õiglustundest.

Aga rollid on vahetunud. Praegune Reformierakond oleks toonase Reformierakonnaga võrreldes teisel pool rindejoont ja Kaja Kallas on igas mõttes Siim Kallase vastand. Siim Kallas poleks iial lubatud hüvesid läinud uuesti ära võtma, olgu kriitika milline tahes.

Aastal 2003 olin noore mehena suurde poliitikasse alles teel. Jälgisin huviga ühiskonnas toimunud debatte ja need on siiani värvikalt meeles. Kui ühiskond hakkas pidama peretoetuste tõusuga seonduvat arutelu, tundus see debatt olevat nagu juba peetud, sest argumendid olid väga tuttavad.

Mäletatavasti arutati 2003. aastal vanemahüvitise eelnõud, millega sooviti vältida pere sissetulekute järsku vähenemist seoses lapse sünniga. Toona vanemapalgaks kutsutud hüvitist taheti jagada vastavalt sellele, kui palju inimene varem teenis ehk kõrgemapalgalised said hüvitist rohkem. Raha selleks muidugi tuli kõigilt maksumaksjatelt, kaasa arvatud vaesemalt rahvalt.

Ühiskonnas tekkis terav debatt hüvitise ülempiiri osas, et kui palju maksumaksja raha peaks niigi rikastele inimestele toetuseks maksma. Teravat kriitikat tegid opositsioonis istunud keskerakondlased ja mõõdukad ehk praegused sotsid. Nende peamine argument oli see, et vanemahüvitise ülempiir tekitab tohutut ebavõrdsust ja riivab ühiskondlikku õigustunnet.

Üks tüüpiline tolle aja opositsioonipoliitiku arvamusartikkel "Ebavõrdne vanemapalk" pärineb keskerakondlase Marika Tuusi sulest. Tuus kirjutas 2003. aastal, et toetada tuleks neid, kes abi vajavad ja seadis kahtluse alla, et rahaline hüvitis suunaks kedagi rohkem lapsi sünnitama. Täpselt sama juttu rääkis praegu suurperede toetuste vastu reformierakondlasest sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo oma arvamusloos.

Mõlemale arvamusloole saab vastata Siim Kallase sõnadega 2003. aastast: "See pole võrdsustamise, soolise võrdõiguslikkuse eelnõu, see pole vaesuse leevendamise eelnõu. Eesmärk on toetada laste sünnitamist, Eesti rahva loomuliku juurdekasvu pöördumist miinusest plussi."

Reformierakonna mantra Siim Kallase ajal oli: kes panustab rohkem, see saab rohkem. Praegusesse konteksti paigutatuna tähendab see, et kelle panus laste arvu osas on suurem, see saab ka kõrgema määraga toetust. Kui kellegi arvates riivab see ühiskondlikku õiglustunnet, siis sellele saab vastata jälle 2003. aasta Siim Kallaselt argumente laenates. Kallas hoiatas toona võrdsustamisideoloogia leviku eest, öeldes otse välja, et "võrdsus pole õiglane".

Hoolimata kõvast kriitikast võeti vanemahüvitise eelnõu 2003. aasta lõpus vastu. Tolleaegsel Reformierakonnal poleks tulnud pähegi vanemahüvitise seadust minna järgmises valitsuses ise lammutama. Hoopis vastupidi. Aastal 2005 moodustati Andrus Ansipi esimene valitsus koos Rahvaliidu ja Keskerakonnaga. Ehkki Keskerakond oli varasemalt opositsioonis vanemahüvitise eelnõu osas olnud ülimalt kriitiline, seisis 2005. aasta koalitsioonileppes, et vanemahüvitise maksmise perioodi pikendatakse kolme kuu võrra.

Hüvitise ülempiiri keegi enam näppima ei hakanud. Reformierakonna juhtfiguurid, kes praegu räägivad karjuvast ühiskondlikust ebaõiglusest, on ise suure tõenäosusega saanud nautida kõrgeima määraga vanemahüvitist, milleks on kasutatud ka vaesema maksumaksja raha. Selle käigus pole keegi kuulnud ühtegi reformierakondlast rääkivat karjuvast ühiskondlikust ebaõiglusest.

Taavi Rõivas hoopis hoiatas 2010. aastal, et vanemahüvitise süsteemi lõhkumine vähendaks nii perede kindlustunnet kui ka sündimust. Siinkohal väärib tsiteerimist uudis Reformierakonna kodulehelt: "Rõivase hinnangul vähendab noorte perede kindlustunnet iga ettepanek, mis muudab hästi toimivat süsteemi, sest see annaks signaali, et riik ei ole perede toetamisel järjepidev. "Väheneb kindlustunne ka neil, keda ettepanek isiklikult ei puuduta – kui juba muutma hakatakse, siis kes teab, mida sotsid järgmisena välja mõtlevad.""

Huvitav oleks teada, mida ütleks Rõivas peretoetuste äravõtmise kohta praegu. Kas ta reedaks praeguse partei peavoolu või iseenda aastakümne tagused põhimõtted? Ka Siim Kallas võiks öelda, kas ta arvab endiselt, et võrdsus pole õiglane ja et rahalisi hüvesid saab luua eesmärgiga pöörata iive miinusest plussi.

On siililegi selge, et Reformierakonnas toimunud viimastel aastatel 180-kraadine pööre. Asjad pakiti kokku ja koliti teisele poole rindejoont. Ettevõtlikkuse edendajatest on saanud näilise sotsiaalse õigluse sõdurid. Pööre on olnud nii kardinaalne ja täielik, et isegi tütar Kaja on muutunud oma isa Siimu vastandiks.

Oleks väga põnev teada, mis toimub praegu mõne pikaaegse lojaalse Reformierakonna valija peas, kes järsku avastab, et kuulub nüüd oma kunagiste ideoloogiliste vastaste ridadesse. Eriti kui ta ise pole vahepeal oma maailmapilti, väärtusi ega valikuid grammigi muutnud.