Eelmise aasta detsembris hoiatas politoloog Tõnis Saarts, et riigikogu valimistel võivad erakonnad julgeolekuargumente kuritarvitades tappa sisulist valimisdebatti Eesti arengu jaoks olulistel teemadel.

Teatud maani on ju loomulik, et sõja ajal räägitakse julgeolekust ja muretsetakse julgeoleku üle tavapärasest rohkem. Eesti kaitsekulu tõus on selle loomulikkuse kõige selgem indikaator. Väga tihti on ju nii, et mingi teema räägitakse valimistel suureks, aga kui valitsuse tegevusprogrammi ja võimulepet hiljem lugda, siis on näha, et valijaid lollitati tühjade sõnadega. Kaitseküsimusi ei arutatud riigikogu valimiste eel ainult moe pärast ja selle eest tuleb uut koalitsiooni tunnustada. 

Küll aga võib Tõnis Saartsi hoiatust tagantjärgi targana vaagides küsida, kuivõrd paratamatu oli Eesti valimistel julgeolekuteema peateemaks tõstmine. Eesti valimised toimusid umbes samal ajal geopoliitiliselt sarnases seisus oleva Soomega. Sealsete valimiste peateema polnud Ukraina vabadussõjast hoolimata üldsegi mitte julgeolek, vaid majandus, eelarvedefitsiit, kliimapööre ja haridus. Seejuures ei vaadanud Soome erakonnad sõjalistest ohtudest mööda, tehti teadlik valik, et julgeolekuteema valimiste keskseks tõstmist. Debati sisukuse ja demokraatliku kultuuri hoidmise huvides.

Valimised võitnud Reformierakond alustas Eesti valimiste julgeolekustamist eelmise aasta sügisel, käivitades kaks tegevussuunda. Oktoobris hakkasid meedias ilmuma erakonna "julgeolekusektsiooni" arvamusavaldused teemal "kelle huvides tegutseb EKRE?" Alates septembrist käisid prominentsed oravad üle-eestilisel Reformierakonna julgeolekutuuril uudseid liitsõnu moodustamas. Seal võis erakonna juhtfiguure kuulda kõnelemas nt "haridusjulgeolekust", "kliimajulgeolekust", ka "psühholoogilisest julgeolekust". Isegi psühholoogilised erivajadused julgeolekustati.

Põhikampaaniat soojendav ja peenhäälestav julgeolekutuur ei toimunud oravatel sugugi esimest korda. 2014. aasta sügisel, enne 2015. aasta riigikogu valimisi katsetati sedasama, kuigi märksa väiksemas mahus. Seekordsetele valimistel investeeris Reformierakond aga nii ajaliselt kui ka sõnumite tasemel "julgeolekutuuri" märgatavalt rohkem. Eks ikka selleks, et enne põhikampaaniat testida oma sõnumeid ning et valijatel sõjaoht meelest ei läheks. Sellele taotlusele viitavadki need tsiteeritud uudissõnad, mis kõikide eluvaldkondade peale mõeldes pidid viima mõtte Euroopas küdevale sõjale.

Seda tehti olukorras, kus valijad ei vajanud sõjaohu meenutamist. Eesti meediapildis pole Ukraina vabadussõja uudisvoog vahepeal vaibunud. Tõsi, ka mitmed teised erakonnad põimisid oma valimisloosungitesse sõna julgeolek, isegi sotsid läksid sellega kaasa. "Toimetulek on julgeolek," võis nende plakateilt lugeda. Ent nende keelemäng oli vastassuunaline: nad toppisid julgeolekuteema toimetulekuteema sisse, mitte vastupidi.

Poliittehnoloogiliselt tegi Reformierakond arusaadava ja õige valiku. Seda tõendavad valimistulemused. EKRE lubas revolutsiooni ja isolatsiooni, Reformierakond stabiilsust ja integratsiooni. Segastel aegadel võidab stabiilsus. Ent nii EKRE kui ka Reformierakond eristusid teistest erakondadest sellega, et tümitasid džunglitrumme, mängisid valijate evolutsioonilistele hirmudele, tehes seda küll erinevas rütmis. EKRE reklaamis ohtu ja oravad turvateenust.

See trummimäng oli oravate teadlik valik, kuigi mitte nende algatus. Peamine hirmutrummitaguja on olnud ikkagi EKRE. Pole välistatud, et ka Reformierakonda kannustas julgeolekutuuri korraldama hirm, et EKRE hirmudividendid saavad nendel valimistel olema liiga suured, kui ainult nende trumm poliitdžunglis kõmab.

Valijaskonna stabiilsuselembusel on ürgsed evolutsioonilised põhjused. Nobeli majanduspreemia laureaat Daniel Kahneman on näidanud, et inimesed oma loomult pigem kaotusi vältivad kui riske võtvad olendid. Inimene on suurema osa oma liigi ajaloost tegutsenud ellujäämispiiril, st olukorras, kus ta tegelikult ei saa olla kindel, kas homme või ka terve järgmise kuu süüa saab. Ellujäämispiiri lähedal tegutseva organismi jaoks võib ka väikese koguse toidu kaotamine põhjustada surma.

Inimkonna olukord läks märgatavalt paremaks, kui toitu õpiti säilitama, aga irratsionaalne kaotusehirm jäi. Teadlased nimelt kinnitavad, et meie ajud on endiselt savanniinimese ajud. Oravad, kes oma julgeolekutuuril kasutasid välja mõeldud liitsõnade abil lingvistilist programmeerimist, kõnelesid sel viisil meis pesitseva savannieestlasega, kes tegutseb ellujäämispiiril ja kardab ärevatel aegadel ka vähesest loobuda.

Kui enne valimisi lubas Reformierakond savannieestlasele, et nad ei pea sõjast hoolimata oma turvatundest midagi loovutama, siis maksutõus – isegi kui see oligi paratamatu – murdis seda lubadust psühholoogilisel tasemel. Rikuti inimeste turvatunnet, kuigi mitte sõjalist, vaid majanduslikku.

Julgeolekustamist nähakse demokraatias murekohana, sest see kõnetab hirme, selle asemel, et kõnetada lootusi. Hirmunud inimese vaateväli aheneb nii ajaliselt kui ka temaatiliselt, ta lepib paljude asjadega, millega tavaolukorras nõus poleks. Hirmunud inimest on lihtsam suunata. Hirm on poliitiku jaoks lihtsam poliitilise toetuse kogumise viis kui on tulevikuvisioonid, sest hirmutada on lihtsam kui visioneerida. Hirmutamine pole alati halb, kui seda tehakse usutavate tõendite alusel. Kui paljude asjadega oleme olnud valmis viimaste aastate kriiside käigus leppima?

Leppimisvõime ongi hirmu kingitus ühiskonnale. Hirmul on ka oma positiivne potentsiaal, see võimaldab teinekord fokusseerida ühiskonna tähelepanu ja mobiliseerida ressursse või vastupidi mingid küsimused depolitiseerida, nii et valija otsustab nendest lahti lasta.

Seda viimast Kaja Kallas praegu maksutõusu otsuseid selgitades taotlebki. Ta väidab, et maksutõus oli tehniline paratamatus, mitte poliitiline otsus. Aga demokraatiat edendab ainult informeeritud hirm. Reformierakonnal oleks olnud võimalus meid maksuküsimuses ka informatsiooniga hirmutada. Julgeolekustamine, nii nagu seda riigikogu valimiste kampaanias tegid EKRE ja Reformierakond, on informeeritud hirmutamise vastand.

Miks siis ikkagi Soome valimised olid teistsugused kui Eesti omad? Kui uskuda Economist Intelligence Uniti 2022. aastal tehtud demokraatia arengu uuringut, siis on Soome oma demokraatia arengus Eestiga võrreldes veidi kõrgemas liigas. Eesti on küll Balti riikidest kõige kõrgemal, 27. kohal, ent Soome viienda kohaga on punktivahe üpris suur, eriti paistab see silma poliitilise kultuuri osahindes. Selle edetabeli järgi mängib Soome demokraatia meistriliigas, meie poliitikud saaksid kokku tubli esiliiga satsi, aga tipust jääb midagi puudu.

Võib-olla jääbki puudu valmidusest teadlikult loobuda mingitest kampaaniastrateegiatest lihtsalt selleks, et oleks võimalik valimisdebatt nendel teemadel, mis valijaid tegelikult huvitavad? Mine tea, äkki oleks Sanna Marin praegu endiselt Soome peaminister, kui ta oleks Kaja Kallase eeskujul kõik panused julgeolekukaardile teinud? Väidan, et Soome demokraatia sellest tingimata võitnud ei oleks.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.