Paljud räägivad praegu Eestis plaanitavatest maksumuudatustest. Paljud on üllatunud. Paljud on isegi nördinud. Kuna sel teemal nii palju sõna võetakse, siis hakkab minul kuklas üks ohutuluke vilkuma. Asjad ei ole maailmas mitte kunagi täiesti ühetähenduslikud, mistõttu soovin vaadelda mõnda aspekti, mis praegu maksude taha jääb.

Esimene neist on inimühiskonna olemuslik suutmatus efektiivselt tegeleda pikaajaliste eesmärkidega. Minule saabus ilmutushetk 1997 aastal ehk 25 aastat tagasi, kui hea sõber Raul Rebane rääkis, et haridusministeeriumis vaadati selleks hetkeks sündinud laste arvu ja avastati, et umbes 10-15 aasta pärast peame me hakkama koole sulgema, sest lapsi ei ole enam piisavalt.

Tookord noorema inimesena arvasin, et kohe käivitatakse poliitikad, mis hakkavad selle probleemiga tegelema. Tühjagi! Tõsi, 2004. aastal loodi kogu Euroopas silmapaistev vanemahüvitis, kuid radikaalset pööret laste arvu see kaasa ei toonud. Küll aga tabas ühiskonda šokk, kui koole tõepoolest hakati samm-sammult kinni panema kümmekond aastat tagasi. Ühtäkki oldi üllatunud ja nördinud, justkui ühiskonnas ei oleks keegi olnud teadlik olukorrast.

Praeguse seisuga me räägime külakoolide sulgemisest kui nähtusest, mis tegelikult kuulutati välja juba vähemalt 25 aastat tagasi. Seejuures ei ole Eesti erandlikus olukorras. Linnastumine on ülemaailmne probleem. Aga meie võime küsida, mida see lugu räägib meie suutlikkusest tegeleda probleemidega.

Teine lugu tuleb paari kuu vanusest valimisdebattide ajast. Ehkki minu põhiteemad parempoolsete hulgas olid seotud julgeolekuküsimustega, osalesin ka kahel kultuuripoliitika debatil. Enamus seal osalejatest tundsid üksteist läbi varasemate töökontaktide ja mitmes mõttes oli tegemist mõttekaaslaste vestlusega, kus me kandsime erinevate erakondade silte.

Selge on ju see, et eesti kultuur on tähtis ja eesti keel niisamuti. Keegi ei vaidle. Poliitikadebatt aga siiski vormis meie retoorikat, sest millegipärast on väga levinud arusaam, et valimiste võitjaks osutub see, kes kõige osavamalt igasugu asju lubab, olgu selleks siis külaraamatukogud, loomeinimeste sotsiaalsed garantiid või teatrite rahastamine.

Mõlema debati ajal läks mul tuju ära ja osutasin peorikkujana, et just möödunud kvartalis, see on 2022. aasta neljandas kvartalis, langes Eesti SKP 4,1 protsenti. "Kas meil on mingi informatsioon, et käesoleval aastal pöördub majandus kiirele tõusule, millest ka kultuurivaldkond osa saaks?" küsisin. Minul ei ole sellist informatsiooni praeguseni. Selle asemel on erakondade ülene konsensus, et igal juhul on vaja kiiresti tõsta riigikaitsevõimekust. See aga tähendab, et meil on silme ees kulud, mis nõuavad erakorralisi samme.

Kulla sõbrad, me oleme ju varem näinud, kuidas Eesti riik käitub kriisides, kus tegeleda tuleb püsikuludega ja mitte erakorraliste investeeringutega. See tähendab kärpimist või maksutõuse ja mõlemad on ebapopulaarsed meetmed.

Kõikide ilusate lubaduste asemel paistis mulle kultuuridebattides, et tõenäoliselt ootab meid rahalises mõttes ees mõõnaperiood. Tegelikult peaksimegi rääkima kriisist, mida me oleme parajasti läbimas, ja milles on tõenäoline, et kõigil on raha puudu.

Mitte keegi minuga ei vaielnud, ehkki osutati, et kui me kultuuri ei toeta, milleks meile siis see riik? Väga õige. Ainult et sellisel juhul peaksid kultuuripoliitika debattidel osalema eranditult ainult rahandusministri ja peaministri kandidaadid, kes taolistes kriisides mõjutavad kõige rohkem prioriteetide seadmist. Miks osalevad kultuuripoliitika debatil mõttekaaslased erinevatest erakondadest, kes on juba ammu ühel meelel, et kultuurile on vaja raha juurde? Sellega jälle keegi ei vaielnud.

Nüüd jõuame valimistejärgsesse aega, mil juhtus see, mida tegelikult kõik analüütikud võisid suure kindlusega ette ennustada. Kogu suures koalitsiooniskeemis oli erakondadel ainult kaks valikukohta. Esiteks, kui suur on maksutõus. Ja teiseks, kas kõigepealt rääkida kärbetest ja alles siis maksutõusust või vastupidi.

Kui kuulame nüüd koalitsioonipoliitikute juttu, siis kõikides sõnavõttudes, mis õigustavad maksutõusu, osutatakse, et maksud on vaid üks meede poliitikalubaduste katmiseks. Järgmise aasta riigieelarve esimene kohahoiak sisaldab aga juba nüüd ministeeriumikoridorides arusaamist, et igaüks peab otsima kärpekohti.

Isiklikult mind ei huvita absoluutselt, kes on süüdi. Aga ma võin lubada, et ma ei ole üllatunud, kui sügisel selgub, et kärped tõesti tulevad. Kärbete puhul kehtib aga üks universaalne reegel. Iga konkreetse valdkonna jaoks on alati tegemist poliitilise omavoli ja kirjeldamatu valuga, samal ajal kui kõikide teiste valdkondade jaoks on paistavad need kärped liiga väikesena.

Kui te aga küsite, kas seda kõike oleks saanud ära hoida, siis küsin ma vastu: "Mis te arvate, kas me rahvaarvu jätkuva vähenemise tingimustes hoiame tulevikus lahti kõik praegused koolid?" Ärme räägime soovmõtlemisest, vaid sellest, mida te arvate, kuidas asjad lähevad. Kas te üllatute?

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.