Kas Bolti rajamisel saadud õppetunnid on olnud valusad?

Jah, mõned õppetunnid olid väga valusad. Saime ähvardusi taksofirmadelt kuni tapmisähvardusteni välja. Eriti Leedus ja Balkanimaades nad tundsid, et pakume neile konkurentsi. Nad ei saa oma asju enam mustalt ajada, peavad hakkama makse maksma.

Markus, sa oled Euroopa kõige noorem miljardär. Sul on vanust 29 aastat. Me tahame ka miljardäriks saada, mida peaks selleks tegema?

Palju tööd, ma tegelikult ei tea, kas enamik inimesi tahaks ette võtta sellist tööd, mida oleme viimased kümme aastat teinud. Mingis mõttes see on väga üksildane, sa pead kümme aastat hommikust õhtuni, tihti ka nädalavahetustel, tööd tegema. Enamik inimesi leiab, et elus on ka muud teha ja nad ei leia sellist missiooniga tööd, mida teha kümme aastat.

Mis sinule selle usu andis?

Olen olnud väiksest peale suur tehnoloogiafänn. Ma isegi ei kujuta ette, et oleksin teinud midagi muud, kui hakanud tehnoloogiasektoris ettevõtjaks. Teadsin juba kümneaastaselt, et hakkan seda tegema.

Sõidujagamine ja kullerid olid juba enne teie firmasid olemas. Kopeerisite teiste ideid ja saite rikkaks?

Meile pole vahet, kes on teinud mingi toote esimesena. Oluline, kes teeb seda viimasena, ega Facebook ja Google polnud ka oma sektoris esimesed. Nad lihtsalt tulid ja tegid seda paremini, kui kõik teised. Meil on olnud sama filosoofia.
Isegi Eestis oli enne meid viis taksoäppi, kui me alustasime, aga mitu neist nüüd alles on? Lõpuks see taandubki sellele, kes teeb tööd paremini kui teised.

Kui täna mõni noor vaatab meie saadet, siis millise valdkonna peaks ta valima, et edu saavutada?

Mina olen ikka tehnoloogiafänn. Eesti on nii väike riik, et me ei suuda hakata konkureerima traditsioonilistes sektorites, meile jäävad uued sektorid, mis alles täna tekivad. Sellepärast lähebki meie start-up-sektoril nii hästi.

Bolt oli tudengite seas kõige ihaldusväärsem tööandja. Kui palju sa näed tänaste noorte seas valmidust töötada samamoodi nagu sina?

Igas generatsioonis on nn hulle, kes teavad, mis on nende kutsumus ja nad isegi ei loe töötunde. See polegi nende jaoks töö, vaid midagi, mis neid huvitab. Meie töö Boltis on nad üles leida, anda neile platvorm, kus nad saavad midagi teha, mis neile meeldib. Meile on tähtis tööeetika: me tahame inimesi, kes tahavad maailma muuta ja saavad aru, et tööd on palju. Paljudele noortele läheb see peale.

Meil on palju eri osakondi. Üks peamine on tehnoloogia: me ehitame oma äppe, riistvara ja tõukerattaid. See on väga mahukas töö.

Millele sa oma raha kulutad?

Minu miljard on fiktiivne, 99 protsenti sellest on Bolti osalus. Tegelikult olen aru saanud, et enamikke olulisi asju elus ei saa rahaga, olgu see siis hea tervis või lähedased. Pigem kui sa teed väga palju tööd, siis need asjad võivad kannatada. Enamik inimesi hoiab asju tasakaalus, et sa hoiad need asjad korras ja siis sul jääb ka raha kõrvale, et midagi head teha.

Kulutan raha hobidele, need pole suured summad, aga olen keskendunud kahele asjale. Üks nendest on male. Sõbrad kinkisid võimaluse mängida maailmameister Magnus Carlseniga ja nüüd ma olen viimased pool aastat iga päev malet õppinud.

Teine hobi on ajalugu. Eriti peale Ukraina sõja algust hakkas mind huvitama, miks maailmas sõjad tekivad ja kuidas neid võidetakse. Olen kümme raamatut sellest läbi lugenud ja jätkan.

Millistele tõdedele oled lähemale saanud?

Sõja võidab see rahvas, kes rohkem tahab võita ja alla ei anna. Kui vaatame näiteid Eesti ja Soome vabadussõjast, siis võidab see, kel on suurem tahe.

Kas vastab tõele, et veel 2019. aastal ei võtnud sa endale hotellis eraldi tuba ja lendasid odavlennufirmaga?

Siiamaani lendan Ryanairiga. Sest miks mitte. Asi pole selles, kas peaksin seda tegema või mitte, vaid kas ma saan sellest midagi, kui kulutan tuhandeid eurosid, siis kas see teeb mind rõõmsamaks.

Sa saada nautida rõõmu oma tööst.

Ma saan rõõmu teistest asjadest: veedan aega perega, sõpradega, hobidega. Autot mul polegi, sest mul pole lube.

See ei ole mõistlik.

Ma saan aru. et inimesi on kasvatatud teadmisega, et teenitud raha eest tuleb osta suuri lukskaupu. Mind on kasvatatud teistmoodi. Mulle on oluline pere ja sõbrad ja ...

Kindlasti tõukerattad?

Kuna mul lube pole, siis kasutan igapäevaselt Bolti teenuseid või sõidan ühistranspordiga või käin jala. Ühelt poolt pean olema kursis, kuidas meie tooted päriselt töötavad ja teiseks on see hea eeskuju näidata, et on ka paremaid viise liiklemiseks kui auto.

Kas linnas on liiga palju autosid?

Üks auto peres on mõistlik. Probleem on, et autosid kasutatakse rohkem kui peaks: inimesed muutuvad harjumuste orjaks ja hakkavad sõitma ka 500 meetrit autoga.

Kuidas suhtud automaksu?

Eesti on viimane riik, kus automaksu pole. Me oleme väga selle poolt, et see lõpuks tuleb. See muudab inimeste käitumist. See sõltub ka sellest, milline see maks tuleb, aga põhimõtteliselt olen väga selle poolt.

Eestis väga paljud inimesed vihkavad "tõukse". Kas oskasid arvata, et nendest kujuneb selline probleem?

Meie näeme seda lahendusena. Inimesi, kes tõukerattaid armastavad, on kümme korda rohkem kui neid, kes nende peale pahased on. Pool miljonit eestlast kasutas eelmisel aastal Bolti tõukerattaid.

Kui sada aastat tagasi tulid autod, siis see võttis harjumist ja tekitas paljudele tööd juurde. Inimesed pidid aru saama, et pole hea purjus peaga sõita.

Olen ka ise üllatunud, kuidas inimesed nii nahaalselt sõidavad ja pargivad. Iga nädal näen paari sellist juhtumit. See näitab, et peame Boltis paremini tööd tegema. Koostöös linnaga ja politseiga on võimalik inimeste harjumusi muuta.

1. maist hakkavad kehtima Boltile mitmed piirangud: kiirusepiirang ja ei või enam kaks inimest sõita ühel tõukerattal.

Me hakkame ennast reguleerima vabatahtlikult, sest linn saaks meid reguleerida alles järgmisest aastast. Pole alati vaja karme regulatsioone. Piisab sellest, et linn ja ettevõte teevad koostööd.

Mis Pariisis juhtus? Korraldati referendum ja üle 90 protsendi vastas, et ei soovi rohkem tõukerattaid Pariisi?

Valimas käis üks protsent valijatest. See pole väga representatiivne. Pariis on mitmes mõttes palju halvem linn tõukeratastele kui Tallinn. Oleme ka sinna tõukerattaid pakkunud, aga käitumine polnud tsiviliseeritud: rattaid visati jõkke, puu otsa ja lõhuti ära. Tallinnas on käitumine heaperemehelik võrreldes teiste Euroopa linnadega.

Kui hea on Tallinn rataste ja jalakäijate jaoks?

Ei ole väga hea ja see peegeldub ka statistikas. Kirutakse ilma, aga see pole tõsiseltvõetav põhjendus. Kui vaatame Helsingit, siis rattaga sõidetakse viis korda rohkem kui Tallinnas ja see on sellepärast, et seal on hea infrastruktuur, turvaline sõita ja parkida. Usume, et Tallinn teeb sama lähima viie aasta jooksul.

Tallinna rattastrateegia on väga hea ja plaanitakse teha samu asju, mis Skandinaavias. Lihtsalt praktikas pole neid veel tehtud.

Muutused pole alati konfliktis: kui rohkem inimesi kasutab jalgrattaid, siis see on ju autojuhtidele väga hea. Harjumaal on praegu 400 000 autot ja järgmisel aastal jõuame Eestis miljoni autoni. Oleme Euroopa kõige autostunum riik. Kui osa nendest inimestest hakkaks sõitma jalgrattaga, siis võidaksid kõik: meil oleks vähem ummikuid, puhtam õhk.

Paari nädala eest olid ajakirja Forbes esikaanel. Kui suur sündmus oli see sinu jaoks?

See oli tiimile isegi suurem sündmus kui mulle. Mina tähistan seda, kui meil on head tulemused. Eestis ma liiga palju tähelepanu ei kogu, mulle meeldib, kui inimesed ei tunne mind tänaval ära.