Juba kaks kuud jälgib avalikkus Slava Ukraini skandaali. Eelmise nädala lõpus võttis lugu eriti pöörase pöörde, kui organisatsiooni sees olnud vilepuhuja, kes väidetavast raha kuritarvitusest teada andis, sai Ukrainas süüdistuse ebaseaduslikus relvade käitlemises. Oleksandr Tšernovi enda sõnul on see tellimustöö, et tema suu sulgeda. Praegu viibib vilepuhuja koduarestis.

ERR pakkus Slava Ukraini tegevjuhile ja riigikogu liikmele Johanna-Maria Lehtmele korduvalt võimalust oma vastulause Tšernovi väidetele anda, kuid ta piirdus "Pealtnägijale" saadetud lakoonilise kirjaliku kommentaariga: "Vastusena 16.05.2023 Aleksander Tšernovi poolt tehtud alusetutele väidetele, et mina olin väidetavast pettusest teadlik ja osalesin annetajate raha väärkasutamises, on täielikult valed. Mul on hea meel, et on algatatud uurimine, mis aitab välja selgitada tõe."

Oleksander Tšernov, esmaspäeval teatasite, et ei tunne end turvaliselt. Miks?

Sellepärast, et minu autost leiti laskemoona, RPG-sid ja granaate. Mina selliste asjadega ei tegelenud. Ma ei ole kunagi relvadega tegelenud ja mul pole vaenlasi, kes võinuksid seda mulle teha. Ma saan aru, et see võis olla hoiatus. Kõik see, mis reedel toimus... Ma ei tea, mul ei jätku isegi sõnu, et see juhtus. Ma tõesti ei saanud aru. Ma saan aru ainult ühest: kui see leiti minu autost, siis ei pandud seda sinna lihtsalt niisama. Aga olles kursis Eestis toimuvaga ja sellega, et on algatatud kriminaalasi, saan selgelt aru, et ma ei peaks rääkima.

Lähme tagasi algusesse. Kuidas te Hennady Vaskiviga tutvusite ja millised suhted teil olid?

Ta oli Dunapaki direktor. Pärast seda kolis ta Lvivi ja mõne aja pärast kutsus mind Lvivi tööle. Projekt avati Lvivi linnas, kus prügiveokulud olid suured. Mind saadeti Lvivi prügiveoametisse selle probleemiga tegelema, aitama leida lahendusi, et prügiveokulusid kokku hoida.

Töötasin seal peaaegu üheksa kuud, aga kui Hennady lahkus Lvivi linnavalitsusest, paluti ka minul lahkuda. Mõistsin, et mul ei ole seal midagi teha, projekt lõpetati. Mõne aja pärast, septembris kutsusid nad mind ja pakkusid, et asutaksin firma, kuna olid juba võitnud hanke Lvivi jäätmekäitlustehase ehitamiseks. Ja need, kes hanke võitsid, olid Hennady sõbrad. Oli vaja ehitusfirmat, kes tegeleks lepinguga ja osaleks selle tehase ehituses. Selleks loodi firma. Mulle pakuti, et teeksime nii, et see oleks minu oma. Mind pandi juhiks, ettevõtte direktoriks ja hakkasime sellel suunal töötama.

Te räägite praegu IC Constructionist?

Jah, ma räägin IC Constructionist, täiesti õige.

Milline oli teie ja Vaskivi roll selles ettevõttes?

Hanke võitjate seas olid Tomaš Poolast, aga kahjuks ei oska ma praegu selle firma nime öelda, ma lihtsalt ei mäleta. Ta tuli kontorisse, saime tuttavaks. Koostasime talle pakkumise. Hennady oli otsene juht. Dokumentides teda ei nimetatud, aga firma ja kõik kulutused selle avamiseks tegi tema. Mina ei olnud rahaliselt sellega üldse seotud.

Pärast seda hakkasime pakkumisi koguma, kontrollima. Mina tegelesin ehituseks tarnijate otsimisega. Kõik see oli tehasega seotud.

Ja siis, veebruaris, kui algas sõda, naasis ta puhkuselt, kogus meid kokku – kui ma ei eksi, oli see 1. märtsil – ja rääkis, et hakkame õige heategevusega tegelema. Eelmise aasta 13.–15. märtsil avati sihtasutus ja hakkasimegi heategevusega tegelema.

See tähendab, et Vaskiv oli tõeline omanik ja teie olite lihtsalt variisik? Miks te sellega nõustusite?

Meie riigis käivad asjad sageli nii. Ma sain nii aru, et selles äris saame teha head, aidata. Pealegi olin üheksa kuud prügiga tegelenud, olin selle probleemiga täielikult kursis, olin pidanud palju koosolekuid ja mõistsin, et kui seda tehast Lvivi ei tule, tekib lähema kahe-kolme aasta jooksul lähedal asuvates linnades samasugune probleem nagu Lvivis. Ja ma olin lihtsalt uudishimulik. Sellepärast, et saab teha head, avada tehase ja see on väga hea projekt, sest sellest on tõesti kasu, mulle pakkus see väga huvi. Tähtis oli see projekt käivitada ja sellega töötada.

Kas teil õnnestus enne sõda IC Constructionis midagi ära teha?

Ei. Poolakad ei kinnitanud neid koostööpakkumisi, mis me neile saatsime, nende sõnul olid need liiga kallid. Ma saan aru, miks kallid, sest arvesse tuli ka võtta erihuve – mitte ainult hinda, vaid juurdehindlust, mida keegi tahtis saada. Tegime ainult ühe projekti ühe tänava heakorrastamiseks. Projekt sai valmis eelmise aasta augustis, sest kui sõda algas, panime selle ootele. Polnud mingit otsust, mida edasi teha. Osalesin vabatahtlikus töös.

Millal ja kuidas te tutvusite Johanna Lehtmega?

Ma arvan, et see oli [eelmise aasta] aprillis. Tean kindlalt, et me käisime 28. mail, saatsime autod, neid oli 12-15 ja viisime need Dnipropetrovskisse ja Harkivisse, pärast läksime Nikolajevisse. Siis olin ma temaga juba tuttav. Peatusime ühes hotellis ja olime tihti koos.

Enne seda olin kursis, et on olemas Johanna, kes aitab, tegeleb meditsiiniga, aga lähemalt me üksteist ei tundnud. Olime ühisel reisil 28. maist kuni 2. juunini, viisime humanitaarabi.

Teil oli Eestis ka teisi partnereid. Miks jäid püsima ainult Lehtme ja Slava Ukraini?

Kõige esimene partner oli Ragnar Sass, teda ma isiklikult ei tunne. Tean tema mehi Ukrainas, nende seas oli Anton. Nad on lahedad tüübid, tõid väga palju masinaid operatiivselt. Meile meeldis nendega töötada. Aga oli selline kokkulepe, et meie aitame autosid tuua, võtame sellest osa, ütleme, kui palju autosid. Kümnest masinast andsid nad meile kaks nende jaoks, kellele tahtsime need saata. Kõigi nende autode saajad olid juba kindlaks määratud.

Esimese konvoiga läks kõik normaalselt, meile jäeti kaks autot. Neljanda konvoi puhul ütles Hennady, et kaks talle ei sobi, ta tahab nelja masinat, tahab valida näiteks heas korras Toyota Hiluxi. Nägin, et Ragnariga koos töötanud Antonile see ei meeldinud. Poisid said selle peale tõesti väga vihaseks.

Alguses ei pidanud keegi piiril masinaid kinni, poolakad suhtused sellesse lojaalselt. Pärast tekkisid probleemid. Tean, et pärast õnnetust – Hennady tegi Volvoga avarii – palus ta kapoti osta. Ta sundis Antonile helistama ja küsima, miks see nii kaua aega võtab ja millal see tuleb. Arvan, et see oli peamine põhjus, miks enam koostööd ei tahetud teha.

Sellistes tingimustes ei tohi nii teha. Kui on mängureeglid, aga sa neid rikud, läheb keeruliseks. Ja teiseks, kui me juba Johannaga tutvusime, hakkas Hennady kõiki partnereid eemale ajama, ta piiras suhtlust Johannaga, ta oli üksi.

Räägime juhtumist, kui teie konvoist leiti partii elektroonilisi sigarette. Mis siis tegelikult juhtus?

Kui mu mälu mind ei peta, oli see 7. juunil. Autokolonn oli väga suur, umbes 22 autot. Ja viies autos olid elektroonilised sigaretid. Jah, ma tean sellest juhtumist, neid veeti ilma dokumentideta.

Kuidas see juhtus?

Saabus masin, tõi selle, laadis teistesse autodesse, sõjaväe omadesse ja läksime piirile.

Kas sa tead, kuidas need sigaretid sinna said?

Oletan, aga ma ei saa seda kinnitada. Kuulsin jutte, et need olid Hiina omad ja ostjaiks olid Dnipro kutid.

Millega asi lõppes?

Nii palju kui mina tean, ei võtnud keegi sigarette ära. Minu teada on need tõenäoliselt ikka veel laos, tollis.

Kas algatati kriminaalasi või uurimine?

Jah, muidugi oli uurimine ja kohus, otsus. See võttis kaua aega. Fond oli kolm kuud nii-öelda luubi all, kontrolliti kõiki autosid, mis saabusid, tehti täielik ülevaatus. Tõin auto isiklikult kohale, mul olid droonid, algas kontroll. Kõik, mis autos oli, lasin deklaratsiooni kirja panna. Inspektorid karjusid, et miks sa tulid, teie firma on teravdatud tähelepanu all. Ütlesin, et ei mõista, millest nad räägivad, sest on olemas reeglid. Nad on tollitöötajad, ma olen ise hariduselt ka tolliametnik, ma tunnen neid reegleid. Ütlesin, et mul pole neile etteheiteid, et see võtab kaua aega, kui nad kontrollivad.

Kas Hennady Vaskiv teadis nendest sigarettidest?

Teadis.

Kas ta teadis ja oli nendega kuidagi seotud?

Ei. Ta teadis, et need sigaretid seal on.

Kuidas see juhtus?

Juhtus lihtsalt. Sellega tegeles üks teine inimene, üks partneritest, ja see juhtum lõpetati täielikult. Saan aru, et Hennady abiga, aga see ei olnud kõik nii lihtne. Jah, nad sulgesid selle.

Millal alustas Slava Ukraini koostööd IC Constructioniga ja miks?

Pärast seda 7. kuupäeval toimunud juhtumit keeldusid poisid, kes meid aitasid ja autosid tõid – aga seal ei olnud ainult Ragnar, oli ka Andrei ja oli, kui ma ei eksi, Ivan – töötamast. Eriti Andreile oli maine väga oluline. Ta ütles, et ei kavatse sellest osa võtta, et me kasutasime teda ära.

Rääkisin temaga ise. Ta ütles, et järgmisel korral võite te kaasa võtta mitte ainult sigarette, vaid ka relvi, aga talle pole seda tarvis. Juunis ei tulnud abi peaaegu üldse. Juulis oli minimaalselt, võib-olla seitse-kaheksa autot. Need olid Slava Ukrainilt. Tean, et juulis puhkasid Hennady ja Johanna koos, neil oli puhkus. Augustis, pärast seda ühist puhkust oli IC Constructions juba seotud. Septembris hakkas see juba hoogu koguma, oktoobris ja novembris oli juba tegevus hoogne, projekte oli palju.

Johanna Lehtme selgitas, et vaja oli erafirmat, kes saaks arveid väljastada.

Raha tuleb erafirmasse, sina pakud teenuseid, vahe jätad endale. Saad selle rahulikult välja võtta. Heategevusfondis ei saa sa nii teha, võid seaduse järgi võtta endale mingi protsendi, aga mitte rohkem. See on piiratud ja reguleeritud. Aga eraettevõttes, vabandage, on keegi valmis töötama kümne tuhande eest, aga keegi tahab teenida sada tuhat. Ainult selle pealt. Seepärast läks raha erafirmale, IC Constructionile.

Ütlete, et Vaskiv hakkas salaja nende tehingute pealt raha välja võtma. Aga kuidas täpselt?

Võtame ühe sellise projekti, kõige esimese, toidukarpide oma. Esimene partii koosnes 4000 kastist. Ta rääkis läbi Dunapakiga, kus olime koos töötanud, kus tüübid olid nõus aitama tal analüüsida, tarnijaid leida, sest tegelikult olin ma üksi. Viisime läbi analüüsi, sõlmisime lepingud. Nad tegid fondi jaoks kõike tasuta, andsid pakendid, kaubaalused. Muidugi mitte väga kiiresti, aga nad said hakkama. Hilinemine tulenes sellest, et kuni viimase hetkeni polnud selge, kas ostame hambapastat või mitte. Pärast helistati ja öeldi, et homme peaks kohal olema. Aga nad tegid ka selle ära.

Pärast nägin erinevust, teadsin, milline summa läks nende toidukarpide ostmisele, kui palju raha kulus. Sain aru, et kontole jäi väga palju raha. Pealegi jäi üks asi täiesti ostmata, see võeti ühest laost. Need olid lihakonservid, tegelikult neid ei ostetud. Aga arve nende eest esitati, need sisaldusid arves. See oli umbes 240 000 grivnat, võib-olla ma eksin, aga see oli märkimisväärne summa. Nägin erinevust. Tegime koos Hennadyga analüüsi, edastasime Johannale, ta tegi parandusi. See raha jäi arvele.

Kui saadetis tehti, raha kokku arvutati, siis nägin, et see oli suur summa ja ütlesin, et mina sellest osa ei võta, see pole minu asi, see on äri, aga mina töötan heategevuses. Saan aru, et selle raha eest saaks osta hunniku kasulikke asju sõjaväele.

Teine asi – autod, mis osteti sõjaväe kiirabiautodeks ümberehitamiseks, Toyota Hiaced. Kõige huvitavam, et need ostis samuti üks tüüp Dniprost. Kui analüüsida, siis kõik teed viivad Dniprosse. Seetõttu, kui mind Dniprosse saadeti, sain aru, et oht tuleb sealt, sest kõik läks Dniprosse. Toidukarpide pakkimine – Dnipros. Tekid-padjad – Dnipros. Sigaretid – Dnipros. Kõik tuli sealt ja läks sinna. Mis puutub autodesse, siis esimesena ostsime me Mitshubishi Pajero. Proovisime ja saime aru, et evakueerimiseks need ei sobi. Vaja on Toyota Hiacet, diislit, kindlasti nelikveoga.

Septembris tulnud esimesed autod olid kvaliteetsed. Teadsin, et auto maksis umbes 6200 [eurot]. Aga novembris tuli juba lihtsalt vanaraud. Meie vabatahtlikud sõitsid, aga need autod läksid neil tee peal pidevalt katki. Hakkasin lihtsalt enda jaoks kontrollima, kui palju võib selline masin maksta. Mulle pakkus see lihtsalt huvi. Helistasin tuttavatele, kes autodega tegelevad, öeldi, et kui on heas korras, maksab 3000 eurot. Aga meil läksid nad 5800 kuni 9000 euroni, nägin isegi, et üks masin maksis 10 000 eurot. Sain aru, et sellega on seotud suur raha.

Viimasena saabunud autod olid kohutavas seisukorras. Poolakad, kes need autod Norrast tõid, andsid meile kontakti Lvivis. See osutus vabatahtlikuks kutiks ja tema oli neid autosid juba Norras näinud. Ta käib ise ka autosid ostmas. Tema ütles, et selline masin maksab 1600 eurot, aga hinnasildil oli 7400. Rääkisin sellest Hennadyle, et Maksim ostab kalleid ja väga halbu autosid. Rääkisin sellest Johannale isiklikult, Hennadyle, et masinad on halvad, lihtsalt kohutavad, nad jõudsid vaevu meile kohale, meil tuli neid parandada, pärast remontisid neid veel sõjaväelased ja kurtsid samuti, et autod on kehvas seisus.

Jah, oli ka häid. Tahan välja tuua, et kõik autod, mis ei olnud Maksimi ostetud ja tulid Slava Ukrainilt Tallinnast, olid tõesti ideaalsed. Kõik autod, mille Maksim ostis, olid probleemsed. Autod, mille Slava Ukraini ise ostis ja ümber ehitas, olid väga heas tehnilises korras. Sellest ma räägingi, et kuidas nii saab olla, et Eesti ostab ja toob, aga Maksim ostab prügi.

Slava Ukraini maksis nende halva kvaliteediga autode eest?

Muidugi. Maksim esitas arved, need edastati Johannale, tema maksis otse.

Johanna ütleb, et nende masinate remondiks tehti hange?

Mingit hanget ei olnud. Ei remondi ega varustuse jaoks.

Aga paberite järgi mingi hange toimus?

Need on ju paberid, ma ju tean, ma töötasin seal. Kõik see on võlts. Ühegi projekti jaoks ei tehtud hanget.

Kui palju neid masinaid tegelikult remonditi?

Pisiremonti tehti meile tasuta, poisid värvisid tasuta. Kui räägime autode ümberehitamisest kiirabiautodeks, siis nägin arveid 30 000, 28 000, 37 000 grivnale, erinevaid. Kõik sõltub autost ja selle seisukorrast. Aga jämedalt öeldes kuni tuhat eurot. Slava Ukrainile esitati 3500-eurone arve. Selles leppisid kokku Johanna ja Hennady. Need on Hennady sõnad, ta rääkis sellest kontoris.

Alguses lepiti kokku 3000 peale, pärast lisandus 500 eurot. Seda lihtsal põhjusel, et kõik vabatahtlikud, kes välismaale läksid, maksid ise toidu ja kütuse eest. Olen sada korda rääkinud, et nii ei saa, mul on vaja inimesi koos hoida. Piiril ootamiseks võib kuluda 12 tundi. Inimesed on näljased ja vihased, autod katki, koguneti erinevatesse piirületuspunktidesse ja kui nad üle piiri lasti, tangiti oma raha eest. Seda ei oleks tohtinud juhtuda.

Vabatahtlikud aitasid, nad ei saanud palka, aga reisisid. Inimesi otsides olin pinges. Aga pärast öeldi, et olgu, jätame igast autost 500 eurot logistika jaoks. Seda juhtus kaks, võib-olla kolm korda, aga mitte rohkem. Igatahes läksid poisid oma rahale järele, aga seda hüvitada oli peaaegu võimatu.

Kas teil on mingeid tõendeid näiteks hinnaerinevuste kohta?

Mul olid dokumendid, originaalarved füüsilisest isikust ettevõtjatelt, kes meile töid tegid, ja mul olid ka skaneeritud koopiad.

Ametlikel andmetel maksis Slava Ukraini IC Constructionile 1,5 miljonit eurot. Kui palju sellest rahast salaja kõrvale pandi?

Ma ei oska öelda. Ütlesin neile selgelt, et nende raha kleepub neile käte külge ja ma ei taha selles osaleda. Hennady pakkus välja, et aitab mulle korteri osta, sissemakse teha. Ütles, et tegele autodega, osta, otsi ostjaid, saad ise selle pealt 200-300 eurot, sellega maksad korteri eest, jääd Lvivi. Ütlesin talle, et ma ei taha seda ühel lihtsal põhjusel: tahan saada oma töö eest ausat ametlikku palka, mul pole mingeid skeeme vaja. Ma tahan rahulikult magada ja rahulikult elada. Midagi muud ma ei vaja.

Pärast seda, kui ma nii ütlesin, keelati mul juurdepääs rahalistele vahenditele. Ma tõesti ei teadnud, et nad võtsid Romani (IC Constructioni direktor Roman Panasjuk - toim), ta kontrollis seda, väljastas koos raamatupidajaga arveid, aga mul enam juurdepääsu polnud. Aga esimese 4000 toidukarbi pealt oli vaheltkasu 7000 eurot.

Kuidas nad raha enda kätte said?

Teenuste kaudu. Tuleb kontrollida, kas mõnd teenust osutatakse, kas mõni füüsilisest isikust ettevõtja pakub teenust, siis maksad talle ja kõik, tema aga võtab vahendid välja. See pole probleem.

IC Construction teenis eelmisel aastal 230 000 eurot kasumit. Kuidas te seda kommenteerite, kas on veel midagi?

See on eelmise aasta eest, see oli ainult algus. Kõigepealt oli november-detsember, aga veel olid jaanuar ja veebruar, mil arveid maksti. Ja teate, kui sõjaajal on ettevõtte kasum 22 protsenti, siis ma ei tea, see on ikka suur raha. Sellist asja ei juhtu, see on väga edukas äri, arvestades, et kliente oli ainult üks, Slava Ukraini, kedagi teist ei olnud. Kogu raha tuli ainult tema käest.

Nii et arvate, et see oli pettus, mitte edukas äri?

Jah, selles olen ma kindel.

Kas arvate, et see oli pettus?

Jah.

Kui palju Johanna Lehtme sellest teadis? Praegu ütleb ta, et ei teadnud midagi.

See pole tõsi. Ta teadis sellest kõike. Tema ja Hennady olid heades suhetes, ta teadis kõike. Ta teadis tõesti kõike. Ta teadis autode kohta, selle kohta, et 3500 on hüvitis, sest Eestis maksab see 6000-6500, aga Ukrainas 3500, kuid tegelikult maksis see tuhat.

Kas ta teadis sellest?

Teadis.

Sellest, et Maksim ostab ebakvaliteetseid autosid?

Muidugi teadis. Sellest ma rääkisin. Toidukarpidest teadis ta ka kõike.

Riietest?

Kohtusin temaga koos Lvivis kolme talveriiete tarnijaga. Rääkisime sellest, mida poisid meile kohe ütlesid – meil pole mahti seda tellimust teile teha. Siis öeldi meile, et novembri lõpus-detsembri keskel tuleb esimene partii ja aasta lõpuks antakse üle kogu partii. Sellest rääkisid meile kolm tarnijat.

Kohtusime kaks nädalat enne seda, kui otsustati Dnipros vormirõivad õmmelda. Kui ma kuulsin, et Dnipros ollakse valmis 14. novembriks vorme õmblema, olin tõeliselt üllatunud ja seda lihtsal põhjusel – eelmisel töökohal korraldasin hanke, et osta ettevõttele kombinesioone. Ma tean, kui palju aega võtab õmblemine ja kuidas see käib. Ei ole võimalik lihtsalt masinaid võtta, ümber seadistada ja tellimus täita. Ei, see ei käi nii, see on tootmine. Ma sain aru, et 14. november ei ole realistlik tähtaeg. Ja ma ei olnud üllatunud, et kui me Dniprosse jõudsime, see oli 14. või 11. või 13. novembril, ja töövõtjalt, kes selles osales, küsiti, kui palju vorme valmis on, vastas ta, et kõigest 36 või 38 komplekti.

Aga siis tulid kohale Eesti esindajad, ajakirjanikud. Need vormid... saate aru, oleks pidanud olema video, kus näidataks, et saatsime nii palju vormiriiete komplekte ära. Öösel pakkisime umbes kaks tundi – mina, Hennady ja töövõtja – vorme kaubikusse ja tegime nii, et kui selle uksed avati, ei oleks aru saada, kui palju vormiriideid seal on. Jäi mulje, et see on täis kaubik, aga tegelikult oli seal 36 või 38 komplekti. Jah, seda me tegime. Ja Hennady oli sellepärast väga mures, et kui Johanna sellest teada saab, siis ta pahandab, et teda veeti alt ja ei räägitud talle sellest. Järgmisel päeval teavitati Johannat.

Aga kõik olid mures, sest seal oli Ilmar (Raag – toim). Ja nad kartsid tõesti tema reaktsiooni. Hennady ütleb, et teeme nii: näitame videot, aga ma ise lähen ära, laadin selle auto tühjaks ja viin selle ise sõduritele. Ja lubame poistele, et toome need kahe nädala pärast.

Siis me läksime ära ja pidime kõik koos konvoiga, minu meelest oli see 93., sinna minema. Meid jäeti Konstantinovkasse, peatusime seal ja edasi läksime Bahmutisse, et 93.-le üle anda ja osa kutte pidi minema Tšasiv Jari. Läksime, aga seal polnud kedagi. Helistan ja küsin: poisid, kus kõik on? Nad läksid ära, lihtsalt läksid ära.

Johanna läks ära, Hennady läks ära, Ilmar läks ära. Ootasime neid 40 minutit, siis tulid nad kõik tagasi ja pärast läksid teist teed, meie läksime Tšasiv Jarisse humanitaarabi jagama.

Aga kas lõpuks said sõjaväelased need vormid või mitte?

Jah, veebruaris. See ei olnud esimesel veebruaril, see oli juba veebruari keskpaigas, võib-olla isegi 20. veebruaril, midagi sellist. Ja tähtaeg oli hoopis teine – 14. november versus veebruari lõpp. Ma ju ütlesin, et sain aru, et see ei olnud realistlik, olnuks võimatu seda teha.

Johanna Lehtme ütleb, et ta ei teadnud, et Vaskiv oli IC Constructioni tõeline omanik.

Teate, Hennady Vaskivi naisele kuulunud kontori laual olid sildid "IC Construction" ja heategevusfond "Все для перемоги". Ja laual oli kolm pitsatit: IC Construction, Slava Ukraini ja Все для перемоги. Lehtme ei saanud sellest mitte teada, lihtsalt ei saanud. Ta oli kontoris, IC Constructionis, kus on neli lauaarvutit ja konverentsiruum, see on kõik. Tal polnud lihtsalt võimalik sellest mitte teada.

Miks Lehtme nii käitus ja midagi ei teinud?

Teate, kui on suur raha mängus, siis ei taheta sellest rääkida. Ja kui ta mõistis, et võivad tekkida küsimused, siis miks sellest rääkida, kui oled kõigega rahul, siis see sobib. Milleks midagi muuta, kui on selge, et räägid seda, mida on tarvis. Ja seda ta tegi. Olen kindel, et Hennadiy andis talle nõu, kuidas vastata. Arvan, et nii see oli.

Ta rääkis korduvalt, et kogu raha, mille eestlased on annetanud, jõudis abivajajateni. Mida te sellest arvate?

Ei. Läheme tagasi esimese projekti juurde – 4000 karpi, kus pidi olema kaks hambaharja, aga oli üks. Millegipärast mängiti see ümber ja öeldi, et ei, tuleb üks hari. 4000 harja jäi lattu. Kui kastid kätte anti, oli üllatus: tavaliselt läks üks karp kaheliikmelisele perele, aga hambaharju on üks. Oli selliseid momente. Lehtme teadis kõike.

Kuidas läks nii, et ettevõte viidi üle teisele nimele ja kes on Marta Ljuta?

Pärast seda vestlust Hennadyga sõitsime temaga autos ja ütlesin talle, et tahan töölt lahkuda, sest minu jaoks... ma ei saanud sellega nõustuda ühel lihtsalt põhjusel: minu sugulased on okupatsioonialal. Ütlesin, et võta ettevõte endale, mina seda ei taha, sest te teenite selle pealt raha, aga kui dokumentide järgi otsustada, pole sa asjasse üldse seotud. Vastutus oleks minu kanda. Minul pole seda tarvis. Ma teen heategevust ja ei ole valmis hiljem kellegi eest vastutama.

Ta ütles mulle kohe, et kirjutab ettevõtte ümber. Kõigest paari päeva pärast leidsid nad juba uued inimesed. Marta Ljuta on Hennady lihase venna abikaasa. Üllatusin, kui notari juures ümberregistreerimisel temaga kohtusin. Kuni selle ajani ei olnud ma temaga isiklikult tuttav. Ei tundnud teda üldse. Vennaga olin tuttav, aga naist ei olnud näinud.

Aga kuidas te praegu tunnete, kas olite pettuses osaline?

Mina – ei. Peale IC Constructioni palga ei saanud ma midagi, mitte mingit tasu. Selle süüdistusega ma ei nõustu, see on vale, nii me ei suuda normaalset riiki üles ehitada. Arvan, et oma peaga saab normaalselt raha teenida ja ei ole vaja mingeid skeeme leiutada. Nagu ütles minu vanaema: elage tões ja tõde on alati teiega. Nii ongi.

Slava Ukrainis käib nüüd audit. Kas vastab tõele, et mõnesid pabereid selle jaoks võltsiti või tehti ümber?

Ma nägin üht dokumenti, mis näis olevat minu allkirjastatud, kuid see ei olnud minu allkiri. Ma ei ole seda kirja näinud, pole seda allkirjastanud, aga kiri puudutas midagi selle kohta, mida oli vaja teha ühe auto varustuse ümbertegemisel, mille eest palusime maksta ja kulu oli 3500. Jah, seda kirja ma nägin, nad näitasid seda mulle, aga minu allkiri see polnud. Jah, ma tean, et dokumente muudeti, aga mina selles ei osalenud.

Meile öeldi, et Slava Ukraini lõpetas kõik ülekanded Ukrainasse märtsis. Millal tegelikult viimane saadetis Eestist tuli?

Viimane tuli, kui ma ei eksi, 11. märtsil. Saime auto, see võis olla Chrysler, 11. märtsil ja oli ka palju droone, ma ei tea, ikka väga palju, summa oli minu meelest 195 000 eurot. Suur partii droone, sest droonid ei mahtunud ära. Algul öeldi, et kõik ei mahu ja auto tuleb saatjaks kaasa.

Alates 14. märtsist kuni tänaseni pole ma kontoris olnud. Ainult 25. või 24. märtsil läksin, rääkisin Romaniga, ütlesin, et mina enam ei tööta. Olin seal 30 minutit, mitte rohkem.

11. või 12. kuupäeval peeti minu teada Slava Ukraini nõukogu koosolekut. Ma arvan, et see oli laupäeval, kindlasti oli see õhtul. Laupäeval võeti droonid ja auto, neid käis võtmas Hennady ise koos Romaniga. Esmaspäeval, 13. tulin ma tööle, aga ei saanud oma tööarvutisse sisse logida. Ma ei saanud aru, mis toimub. Tulen tööle, aga arvuti ei tööta. Kõigil töötab, aga minu oma mitte. Helistasin, seal on programmeerija, ta muutis seal mingit konto tüüpi. Login sisse ja näen, et mul on kiirsõnumid avatud nii telefonis kui ka tööarvutis. Ma ei sulgenud neid, sest olin pidevalt tööl, aga näen, et kõik paroolid on muudetud. Küsisin Hennadylt, et mis toimub, mis see on? Tema küsib, et mis, meie ei tea. Ütlen, et mulle jääb mulje, et minu arvutis on lihtsalt käidud. Ja ma ütlen teile, et 90 protsendil juhtudest jõudsin kontorisse esimesena mina. Tulin kõigist varem. Aga sellel esmaspäeval, kui ma tulin, olid kõik juba kontoris. Mind üllatas, et ka Hennady oli kell 9 hommikul kontoris ja Roman, seda juhtus väga harva, kui polnud koosolekut. Ja vaatan, et pagan, asi pole õige.

Mul tekkis kahtlus, et mu arvutis on käidud. Pärast lõunasööki... meil oli Hennadyga samal päeval konflikt. Ta ütles, et ma tulen temaga Bahmutisse. Mina keeldusin – ma ei tule sinuga Bahmutisse, mul tulid lapsed Poolast ja nad on üksinda kodus, ma ei saa neid üksi jätta, ma ei lähe kuskile. Tema ütles: võta siis lapsed kaasa. Vastasin, okei, mis tähendab, et homme võtan lapsed ja siis sõidame Bahmutisse, ehkki me polnud selles kokku leppinud.

Pidime dokumendid taastama, rääkisime sellest, et ma prindin välja dokumendid, uurin välja, millisesse sõjaväeossa need autod saadetakse, valmistan kõik ette ja sina sõidad – need olid tema sõnad, mina lähen neid dokumente taastama. Aga ma ei ole valmis minema.

Nii et hommikul oli tüli, aga pärastlõunal tundus kõik normaalne. Õhtul sain teada, et Romanile toodi sõjakomissariaadist teade, et ta peab 14. kuupäeval kohale ilmuma.

Ma sain aru, et nüüd toimub juba midagi väga tõsist. Võtsin lapsed, viisin Poolasse ja tulin järgmisel päeval tagasi. Enne seda kirjutasin avalduse palgata puhkuse saamiseks. Andsin avalduse, allkirjastasin, et võtan kümneks päevaks omal kulul puhkuse. Selle kümne päeva jooksul ei helistanud mulle mitte keegi. Sellist asja pole kunagi varem juhtunud. Ja kui ma Poolast naasin, helistasid ajakirjanikud ja palusid intervjuud. Vastasin, et ei saa, sest olen roolis.

Helistasin Hennadyle, et ajakirjanikud tunnevad huvi, mis ma neile ütlen? Tema vastas: Saša, mida sa oskad öelda? Mitte midagi, ära vasta telefonile. Kõik, lühidalt ja selgelt. Pärast seda ei ole ma temaga kordagi rääkinud.

Roman helistas mulle neljapäeval, vististi 23. kuupäeval ja küsis, et miks sa tööle ei tule? Mina vastasin, et miks te mulle ei helista? Saate aru, mitte keegi, mul oli palju dokumente, ma olin kursis, töötasin seal sõjaväelastega, andke andeks, aga ilmselt ma ei tule. Tema ütleb, et anna siis lahkumisavaldus. Ütlesin, et homme tulen ja kirjutan. Läksingi, aga avaldust ei kirjutanud. Tahtsin temaga kõigepealt rääkida, siis kirjutasin avalduse, panin selle meiliga teele ja lahkusin kontorist.

Hennady Vaskiv ütles, et kõik need kahtlused on Venemaa korraldatud infooperatsioon. Kuidas te seda kommenteerite?

Midagi peab ta ju ütlema, saate ju aru. Ma ei oska öelda, miks ta nii ütles, aga mulle ei tundu see üldse loogiline. Ma ei tea.

Miks te otsustasite sellest kõigest nüüd rääkida? Miks me peaksime teid uskuma?

Tahtsin seda juba varem rääkida, aga pärast seda, kui nad tulid minu juurde sõjakomissariaadist, sain ma aru, et need olid nemad. Ma ei näinud neid isiklikult, aga teadsin, et need olid nemad. Ja nad tulid sinna, kus... Noh, mitte keegi ei teadnud, et ma seal üldse olen. Ma teadsin, et nad otsivad mind. Sõjakomissariaat ei hakka otsima, teada andma, et telefoni teel arvet pidada. Kuid ma sain nii aru, et see on sõjakomissariaat, ma ei teadnud, aga oletasin. Sain aru, et mind tahetakse lihtsalt... Sest uudised, olukord Eestis oli pingeline, palju fakte.... Ja nad said aru, kui nad arvuti avasid, sel juhul nad teadsid, et see olen kindlasti mina. Kui arvuti avada, oli mul seal kirjavahetus Eesti kuttidega.

Otsustasin vaikida. Mul paluti rääkida, aga ütlesin, et ei. Kuni ma ei ole ohus, kuni mind keegi ei torgi, ma vaikin, sest see ei puuduta ainult minu elu, vaid minu sugulasi ja sõpru, vaikin lõpuni. Ma ei tahtnud, see on nende elu. Saate aru, nad ise tegid selle valiku. Aga mina valisin teise tee. Ongi kõik. Ja uskuge mind, kuni 12. kuupäevani – kõik see juhtus 12. kuupäeval – ei olnud mul midagi kaotada. Mitte midagi. Miks nüüd enam vaikida?

Räägime nüüd möödunud reedest, kui teie autost relv leiti? Mida teil on selle kohta öelda, kuidas see sinna sattus?

Kui see kõik juhtus, siis olin ausalt öeldes kuni auto läbiotsimiseni väga rõõmus. Mõtlesin, et ma tean, et teie peaministri, kui ma ei eksi, kohtumisel Volodõmõr Zelenskiga esitas ajakirjanik küsimuse ja tema vastas: me saame selgust. Sellest vestlusest oli möödunud kaks-kolm nädalat. Ja mõtlesin, et pagan, jumal tänatud, see kõik saab läbi ja ma saan vabalt ringi liikuda. Ma ei hakka vaagima, et minna või mitte minna. Saan oma perega vabalt rääkida, sest ma ei suhelnud praktiliselt kellegagi, et nende turvalisust mitte ohtu seada. Ja ausalt, ma olin väga õnnelik.

Arvasin, et kogu lugu: see fondi asi, sellega on nüüd kõik korras. Nüüd otsustatakse see asi ära ja ma saan suu avada. Aga auto juures ütlesin, et seal ei ole midagi, olin väga üllatunud – see polnud minu oma, ma ei tegelenud sellega, ei ostnud, ei mõelnud, ei plaaninud ei müüa ega üldse midagi.

Mul ei olnud relva, mis on seadusega lubatud. Mul polnud seda. Ma tean üht, et kui sa selle ostad ja... No olen kuulnud, et kui ostad relva, siis tõmbad [halba] ligi. Mul on lapsed, mul pole seda tarvis. Milleks? Lihtsalt milleks? Ja kes oleks võinud nii teha? See on lihtne. Kui mõelda, kes võinuks seda teha Pavlogradis, kus ma olin oma õe juures. Mul ei ole muid vaenlasi peale nende, kes on seoses eelmise tööga. Ma olen kõigiga heades suhetes, ei ole konfliktne. Ei, see ei saa olla, mina lähen ära, kõik. Aga asi on selles – taipasin seda, kui mulle öeldi, et mind viiakse Dniprosse, siis, nagu öeldakse, kõik sobitus oma kohale. Kõik otsad viisid Dniprosse ja ma sain aru, miks mindki sinna viiakse.

Kas usute tõsiselt, et olete ohus?

Jah. Siin, kus ma praegu olen, väldin isegi rõdule minemist. Ma ei mõtle endale, vaid sellele, et siin korteris on väike laps. Nii et arvan küll, et olen [ohus]. Ja see, mis juhtus.... Kui seda tehti, siis see pole niisama lihtne ettevõtmine, saate aru. Ma arvan, et nüüd, pärast intervjuud, tuleb midagi veel.

Kas soovite veel midagi lisada?

Seda, et pärast 17.–18. märtsi rääkisin ma Lvivi õiguskaitseorganite esindajatega ja ma rääkisin neile sellest. Kõigist oma mõtetest selle kohta, nad panid selle kirja. Ütlesin neile, et mulle tundub, et kui arvutisse sisse häkiti, kui nad teavad, siis mul võib probleeme tekkida. Mind võidakse lihtsalt ära koristada. Öeldi, et minuga võetakse ühendust. Ja seda ei tehtud. See oli minu jaoks üllatav. Lihtsalt üllatav, sest see on Lviv. Tõenoliselt on seal suured sidemed mängus.

Tahaksin lisada, et Johanna ütleb, et neil polnud Hennadyga suhet, aga oli küll. Nad ei ole lihtsalt sõbrad, sellest sain ma teada mais Dnipropetrovskis, kui nad elasid ühes hotellitoas. Sellel ajal töötas Marfa Slava Ukrainis. Ja ma kuidagi jagasin seda temaga, ütlesin, et olin sellest šokeeritud, sest Gennadil on perekond. Jagasin seda temaga ja tema ütles, et kas sina oled ka šokis? Küsis, et kas sa ei teadnud, vastasin, et ei, sain sellest nüüd teada, tema vastas, et meie siin oleme ka šokis, mis toimub.

Neil oli suhe. Ongi kõik. Nad puhkasid koos, tegid puhkuseplaane ja rääkida sellest, et ta ei olnud kursis, seda ma üldse... Ei, ta teadis kõike. Võimalik, et mingeid vormiriiete õmblemise üksikasju ta ei teadnud, võib-olla talle ei räägitud sellest. Aga üldiselt oli ta kursis.