G7 tööstusriikide ja Euroopa Liidu juhtide tippkohtumise kaalu on raske ülehinnata. Eelmisel aastal Saksamaal toimunud sarnast üritust võib pidada üheks kõige olulisemaks liidrite kogunemiseks Ukraina sõja vältel. Toona lepiti kokku nafta hinnalagi, mis on üks kõige efektiivsemaid Venemaa vastaseid sanktsioone. Samuti hakkasid pärast seda Kiievi poole liikuma raskerelvad nagu HIMARS, mis hiljem lahinguväljal suurt edu tõid.

Selle kõige juhtumiseks läkski vaja, et arenenud tööstusriikide juhid istuksid ühe laua taha ja julgustaksid üksteist.

Ka aasta hiljem on tähelepanu endiselt Ukrainal, küsimus samuti selles, kuidas riiki edasi aidata.

Kuigi praegu on teada antud, et president Volodõmõr Zelenskiga tuleb kohtumine video teel, ei ole kaugeltki võimatu, et ühel hetkel on ta ise siiski Hiroshimas kohal.

G7 liidrite jutt Ukraina küsimuses on ennustatav. Ent nendega liituvad ka üheks töösessiooniks Brasiilia ja India juhid, mis võib olla võtmetähtsusega. Seni on kaks mõjukat suurriiki valinud Venemaale üsna sobiva seisukoha, ent selle muutumine tasapisi võiks olla selle kohtumise suurimaid võite.

Kindlasti kasutatakse töösessiooni ka selleks, et rääkida Hiinast. Kuuluvad küll Brasiilia ja India koos Hiinaga arenevate tööstusriikide ühendusse BRICS, ent sealt ei tasu liigset üksmeelt otsida, eriti kahe hiiglase, Hiina ja India vahelt, kellel ka ühine piirikonflikt.

Seepärast arutavadki G7 riigijuhid, kuidas Hiinast tulenevaid ohtusid maandada nii, et majandus sellest pihta ei saaks. Nii pandeemia kui ka Ukraina sõda on õpetanud, et liigne sõltuvus kontrollimatutest tarneahelatest ja toorainetest võib kriisiolukorras väga ohtlikuks kujuneda.

Kolmas oluline teema on tuumarelvade leviku tõkestamine, mille arutamiseks Hiroshimast õigemat kohta pole. Venemaa kõrval räägitakse siin Põhja-Koreast, mille juht Kim Jong-un on kõike muud kui vastutustundlik.