28. juunil 1992 kiitis eesti rahvas heaks põhiseaduse, mille kohaselt sai Eestist parlamentaarne demokraatia. Eestist sai riik, mille võimukese on rahva valitud riigikogu, mis teeb kõik riiklusele olulised otsused: annab volitused täitevvõimu esindavale valitsusele, valib presidendi, riigikohtunikud jt ametikandjad ning võtab vastu seadusi (16-punktine loend riigikogu ülesannetest on kirjas põhiseaduse §-s 65).

Meie riigikorralduse keskseks põhimõtteks on õigusriiklus, võimude tasakaal ja vastastikune kontroll. See üldskeem järgib paljudes demokraatiates kasutusel olevat võimukorraldust ja on seni riiki hästi teeninud.

Võimukorralduse efektiivse toimimise eelduseks on õigusaktide hierarhia – põhiseadus, seadus, määrus, korraldus – järgimine ja nende eesmärgi ja mõttekohane rakendamine. Sellest hälbimine kahjustab õigusriiklust ja põhiseaduslikku korda. Eelosundatu ning vaidluste lahendamine erapooletus ja sõltumatus kohtus õigusriikluse esmaseks eelduseks. Paraku näib, et 30 aasta jooksul ei ole me nende põhimõtete sügavust ja tähendust veel täielikult selgeks saanud.

Praeguses obstruktsioonis on mindud samm kaugemale kui varasemates sarnastes aktsioonides. Varasemalt on obstruktsiooniga püütud tõkestada ühe või teise seaduse vastuvõtmist. Nüüd on parlamendi vähemus blokeerinud kogu parlamendi töövõime iseenesest tehnilise küsimuse ehk päevakorra vastuvõtmise takistamisega. See omakorda on teinud võimatuks istungi rakendamise.

Riigikogu töö ja kodukorra seaduse väärtõlgenduse ja -kasutusega on blokeeritud põhiseaduse toimimine ning riigikogu eesmärgipärane sisuline töö poliitilise debatiga eelnõude suhtes. Kahjustatud on mitte ainult riigi kõige tähtsama institutsiooni töö vaid ka esindusdemokraatia usaldusväärsust ja tõsiseltvõetavust. Kelle huvides see on?

Obstruktsioonis toetutakse riigikogu töö ja kodukorra seadusele. See seadus näeb tõepoolest ette ja lubab samme, mida opositsiooni saadikud seni kasutanud on. Näiliselt toimitakse justkui seaduse raames ja üldistes huvides. Kuid seda siiski ainult näiliselt ja kahetsusväärselt isegi ohtlikul viisil. Toimides seaduse raames eiratakse samas põhiseaduse ülimuslikkust, riikluse aluspõhimõtteid ja õigusriikluse aluseid. Sellisena ei ole opositsiooni sammud kooskõlas põhiseaduse eesmärgi ja mõttega ning õigusaktide hierarhia ja demokraatliku õigusriiklusega.

Mitte ühegi seadusega ei saa väärata ega tühistada põhiseaduse sätteid ja põhimõtteid. Formaalselt võib kehtiv töö ja kodukorra seadus olla põhiseadusega kooskõlas. Tegelikkuses on seadust aga tõlgendatud ja rakendatud selgelt põhiseaduse vastaselt, selle mõtte, riigikorralduse aluspõhimõtete ja ka sätete vastaselt.

Kui sellised asjad tekivad – või tekivad vähemalt kahtlused selles –, siis kaasaegsetes demokraatiates on konstitutsioonikohtud need institutsioonid, kuhu parlamendi vähemusel on õigus pöörduda. Meil see kahjuks võimalik ei ole.

Juttu, et riigikogu töö ja kodukorra seadus vajab põhimõttelist uuendamist, on räägitud aastaid. Kahjuks pole kuhugi jõutud, sest isiklikud/erakondlikud huvid on domineerinud riiklike huvide üle. Kui ka sellele jamale ei järgne sisulist esindusdemokraatia tööorgani sisetöö regulatsiooni parandamist, siis on uks uutele analoogsetele probleemidele avatud. Ja kusjuures järele proovitud.

Soovitan tõsiselt järele mõelda selle üle, et riigikogu muu hulgas "kuulutab riigis välja erakorralise seisukorra" ja "kuulutab Vabariigi Presidendi ettepanekul välja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni".

Meie piiri taga toimub sõda, agressioon ja imperiaalne vägivald, kus ka Eesti on potentsiaalseks ründeobjektiks. Kus on garantii, et opositsioon oma "võõrandamatut küsimuste esitamise ja eelnõude sisseandmise õigust" enne ka nende eelnõude sisseandmist kasutama ei hakka? Päevakord jääb lõputute protseduuriliste küsimuste, sõnavõttude ja sisutute eelnõude sisseandmise tõttu kinnitamata.

Nii jäävad riiklikku ellujäämist puudutavad otsused tegemata või tehakse need hilinemisega. Ja kui otsused tehaksegi, siis saab neid lõpuni diskrediteerida sellega, et need tehti seadust rikkudes. Jällegi: kelle huvides võiks see olla?

Demokraatial on õigus end kaitsta. Seepärast peab demokraatia toimimise õiguslik raamistik olema kujundatud viisil, mis välistab selle olemuslikku kahjustamist. Töö ja kodukorra seadusele kui asjasse puutuva üldakti puudustele sai eespool viidatud.

Antud olukorras lahvatas tüli aga kobarseadusest. Praktika siduda ühte mitmed erinevad eelnõud sai tõsisema alguse juba kümmekond ja enam aastat tagasi. Ei saa eitada, et ühte valdkonda puudutavaid akte on mõistlik menetleda üheskoos, ühte seotuna, kuid seda ainult piiratud juhtudel ja kindlasti mitte poliitiliselt sensitiivsetel teemadel.

Kobarseadustel on kaks olulisemat põhjust. Esiteks valitsuse ja riigibürokraatia pragmaatiline soov kiirendada eelnõude "läbilaskmist", teisalt aga valitsuse poliitiline soov teha ära asju ühe käiguga, vältida kokku seotud eelnõude debatti ning usaldushääletusega seotult need jõuga läbi suruda.

Kobarseaduste oluline lisapõhjus on aga meil aina enam ja enam vohav seaduste tasemel õigusloome, kus ühe seaduse muutmine toob kaasa suure hulga teiste seaduste muutmise vajaduse. Nii sokutatakse kobarasse ka asju, mis antud teemat vähe puudutavad või üldse ei puuduta. Parlament võiks mõelda, kas meil on ikka vaja kõiki asju seaduse tasemel õigusaktiga reguleerida.

Tekkinud olukorras on oma osa süüd ka meil juba pikka aega levinud poliitilisel praktikal teha koalitsioonilepingud väga detailseks ja anda neile siduv toime. Sellega kutsutakse juba ette välja opositsiooni ärritus ja vastu häälestus ning teisalt end neljaks aastaks suure konkreetsusega siduda on lihtsalt ebamõistlik ja -adekvaatne. Koalitsiooniläbirääkimistel kooskõlastatakse ja lepitakse kokku poliitikad, kuid mitte detailid selle elluviimiseks. Piisava üldistusastmega poliitikate selge sõnastamine ei ole kerge ülesanne, mis aga ei tähenda, et seda ei peaks taotlema.