Mõni kilomeeter enne Bahmuti asub 57. brigaadi stabiliseerimispunkt ehk välihaigla, kus antakse abi haavatutele enne nende evakueerimist tagala haiglasse.

"Kõik, kes meie juurest edasi viidi, jäid ellu. Me toimetasime nad kõik haiglasse. Oli neid, kes olid väga raskes seisundis ning surid siin. Aga kõik need, kes siit evakueeriti, jäid ellu," rääkis Ukraina sõjaväelane Mihhail.

See sõjaväelane sai haavata – õnneks kergelt – Bahmuti äärelinnas vähem kui tund tagasi.

"Kui ma seal viimati olin, oli väga raske. Me hoidsime oma positsioone ja hoiame neid siiani. Iga päev lastakse meie pihta suurtükkidest, võib öelda 24/7. Nad proovivad massiga peale tulla. Nende jalavägi lihtsalt jookseb meie positsioonidele. Meie laseme, kaitseme positsioone. Lased kaks-kolm tükki maha, siis teised jooksevad hirmust laiali," kirjeldas Ukraina sõjaväelane Pisike.

Vaatamata sellele, et stabiliseerimispunkt jääb pidevalt tule alla, aidatakse seal kõiki – nii omi kui ka vaenlasi, sealhulgas wagnerlasi.

"Nad on õnnetud, hirmul inimesed. Enamik neist on vangid, umbes 90-95 protsenti. Nad räägivad meile, et neil ei olnud valikuid, et neid sunniti sõtta minema," sõnas Mihhail.

Kui eelmise aasta sügisel vabastas Ukraina armee Dnepri jõe parema kalda, jõudis Mihhail koos oma brigaadiga kodulinna Hersoni.

"Ma nägin oma isa. Ta jäi sinna üksi, ta on 85-aastane. Ta ootab mind. Nägin ka sõpru. Raske on sõnastada neid tundeid, kui ma kodulinna naasin. Hersoni on praegu raske ära tunda, aga me taastame kõik," rääkis ta.

Brigaadi meditsiiniülem kutsungiga Afgaan on rindel alates 2019. aastast. Ennast kiita ta ei taha, pigem kiidab oma meeskonda.

"See on üks meie arstidest, legendaarne. Kutsungiga Yoda. Kõige vapram meedik. Vahel peab temaga kurjustama, kuna ta ronib, kuhu pole vaja minna. Aga tal on suur süda, ta tahab kõiki päästa," rääkis ta.

Nooremseersant AK-47 sai haavata, aga stabiliseerimispunkti oli ta võimalik evakueerida mitu tundi hiljem.

"Alguses proovis ta ise esimeselt liinilt lahkuda. Proovis minna nii kaua kuni jaksas. Siis tuli talle appi sõber kutsungiga Mustlane, kes teda edasi kandis. Mustlane võttis meiega side kaudu ühendust, ütles, et neil on haavatu ning me leppisime temaga kokku kohtumispaiga. Teatud maani saime minna soomukiga. Sealt edasi minnes oleks soomuk kindlasti hävitatud, nii et edasi läksime jalgsi. Läbi kaevikute rägastiku jõudsime lõpuks temani, võtsime ta kaasa ja toimetasime soomukini. Soomukiga jõudsime kohani, kuhu olime jätnud oma auto ning sellega toimetasime ta juba siia," kirjeldas Yoda.

"Miin langes. Tõenäoliselt 120mm. Ma sukeldusin kaevikusse, aga jalg jäi välja. Nii oligi," rääkis AK-47, kuidas ta haavata sai.

"Nad on nagu lapsed. Nad on abitud, nad loodavad sinu peale. Vaatavad sulle silma ja loodavad sinu, sinu professionaalsuse ning su käte peale. Mitte keegi ei taha surra. Vahel näen haavatud sõdurite pilke ka unes," tõdes Afgaan.