Aastaid tagasi olime tunnistajaks, kuidas üks väikelaps pärast väsitavat muuseumikülastust leidis välisukse eest maast šokolaadibatooni, millest rõõmsalt tüki hammustas. Selgus, et tegemist ei olnudki šokolaadi, vaid hoopistükkis koerajunniga. Pettunud laps mõtles saadud õppetunni üle ning nentis seejärel: "Mis ma teha saan, et ma selline maiasmokk olen."

Suurt osa Kuressaare elanikest ja sattumuslikult mai alguspoolel Kuressaaret külastanutest tabas samasugune jahmatus, kui selgus, et nad olid tahtmatult linna veevärgi kaudu puhta vee pähe väljaheidetega rikastatud vett manustanud.

Jahmatus oli seda tõsisem, et paljud linnaelanikud olid vee tarbimise järel kuni järgmiseks paariks nädalaks vee kaudu manustatud haigustekitajate tõttu käimlasse naelutatud või sattusid vaevuste tõttu sootuks haiglaravile.

Milliseid õppetunde Kuressaare juhtumist kaasa võtta, et selline olukord Eestis tulevikus ei korduks?

Mitte ainult Saaremaa vallal, vaid kogu riigil on rahvatervise kaitse seisukohalt oluline viia Kuressaare kraanivee reostusjuhtumi pinnalt läbi põhjalik riskihindamine ning vigade analüüs. Vaid seeläbi saab tagada, et tulevikus ei sõltuks tuhandete linnaelanike töövõime ja kohalike ettevõtjate toimepidevus piltlikult väljendudes ühe kopamehe valest liigutusest.

Kuressaare elanikud ei olnud sedapuhku vett tarbides mitte heausklikud "maiasmokad", vaid ettevaatusprintsiipi ja hoolsuskohustust eirava asjaajamise tahtmatud ohvrid.

Esmalt puudulik, hiljem vastuoluline kommunikatsioon

Loo alguses püstitatud küsimusele vastamiseks tasub meenutada sündmuste kronoloogiat. Neljapäeva, 4. mai ennelõunal leidis Kuressaares aset üleüldine veekatkestus, mille tõttu lapsedki koolist enneaegselt koju lasti. Veekatkestus oli põhjustatud sellest, et kaevetööde käigus purunes veemagistraaltoru. Veekatkestus kestis paar tundi. Seejärel said Kuressaare elanikud taas kraanivett tarbida. Kraanivee maitse, värvus ega lõhn ei reetnud mingil moel, et vesi on saastunud.

Pühapäeval, 7. mail teavitas Kuressaare haigla erakorralise meditsiini osakonna (EMO) juht Mihkel Laidna, et Kuressaaret nädalavahetusel tabanud massilise kõhuhaiguse põhjustajaks võib olla kraanivee reostus. Ta palus kuressaarlastel kraanivett mitte tarbida. Samal ajal kommenteeris Saarte Häälele Kuressaare Veevärgi esindaja, et kõhuhädade põhjust ei maksa otsida joogiveest.

Terviseamet kahtlustas sarnaselt haiglajuhtidega kraanivee reostust ja soovitas linnaelanikel 8. mail ettevaatusabinõuna vett kümme minutit keeta. Ometi kõlas 8. mail "Aktuaalses kaameras", et "Kuressaare Veevärgi esindaja välistab avariipaigal joogivee reostamise võimalused." AS Kuressaare Veevärk juht Aivar Sõrm kommenteeris samas uudisloos: "Et solgivee- ja veetoru kokku lähevad, nii see asi ikka ei käi." Samal päeval teatati ka Saarte Hääles, et "päris välistatud on veevärgi kinnitusel see, et kanalisatsioonitorust sattusid fekaalid vette." Ometi leidis nüüd kinnitust, et just see veereostuse põhjustaski.

Tegeliku haigestumise põhjuste asemel oli vald kahtlustanud kriisi akuutses faasis, et linnaelanikke ja linnas viibinuid tabanud mürgistus on tingitud 6. mail toimunud Kuressaare linnajooksult alguse saanud nakkuspuhangust. Puhta joogivee paagidki paigutati Kuressaarde alles 11. mail.

25. mail avalikustas Saaremaa vallavanem Mikk Tuisk, et 4. mail purunenud veemagistraaltoru kõrval olnud reoveetorust imes vaakum inimväljaheited ja saastunud pinnase linna veetrassi.

Ometi oli vähemalt tavalistele linnakodanikele, nagu selle loo autorid, juba kohe pärast Kuressaare haigla EMO juhi 7. mai hoiatust selge, et kraanivett ei tohi enam tarbida ja eeldatavalt tuleb massiliste kõhuhädade põhjust otsida 4. mai veekatkestusest.

Selleks ajaks oli aga juba hilja ja puuduliku ning vastuolulise teavituse tõttu olid tarbijad reovees sisaldunud bakteritest ning viirustest nakatatud. Sealjuures avaldusid järgmisel päeval tugeva immuunsüsteemi kiuste meie pere liikmetel ka pea kolm nädalat kestnud sümptomid, mis viisid mõne pereliikme ka haiglasse tilguti alla. Samasuguseid lugusid kuuleb paljude linnaelanike läbikogetu kohta.

Ettevaatuspõhimõte

Eksivad need, kes leiavad, et vee-ettevõtja ei pidanukski ettevaatusabinõusid kohaldama põhjusel, et linnaelanike tervisehädade tekkimise ajal polnud tõendust selle kohta, et kraanivesi oleks reostunud. Vee-ettevõtjal tuli joogivee kvaliteeti pärast veemagistraaltoru purunemist kontrollida.

Sellistel puhkudel, kus ohu tekkimine inimeste tervisele ei ole veekatkestuse asjaolude tõttu välistatud, on vee-ettevõtjal kohustus lähtuda ettevaatuspõhimõttest. See tähendab, et vee-ettevõtjal on kohustus juhtumiga seotud riske hinnata ja ohukahtluse korral ohtu ennetada, sh ohukahtluse korral tarbijaid võimalikest ohtudest teavitada. See on oluline mitte ainult rahvatervise ja ettevõtluskeskkonna kaitseks, vaid ka julgeolekukaalutlustel.

Hübriidohud

Kokkusattumusena tuli selle artikli ühel autoril päev pärast kraanivee tarbimise tõttu saadud mürgistust korraldada rahvusvahelist konverentsi hübriidohtudest.

Kuressaare veereostusel on oluline kokkupuude hübriidohtudega. Elanike massiline mürgistus kraanivee kaudu näitab muu hulgas, kui habras on Eesti linnaelanike rahvatervise kaitse ja seeläbi julgeolek. Kas võimalikel diversantidel tõesti piisab ühest kopamehest, et tahtmise korral halvata elu Eesti linnades? Ning et veetrassi kahjustamise korral ei ole vee-ettevõtjal olukorra kontrollimiseks ja olukorrale reageerimiseks enne tagajärgede avaldumist mingit kohustust?

Nii lihtne ei saa see ometi olla. Tõtt-öelda ei olegi. Kehtiv õigus seab vee-ettevõtjale kohustused, mis peaksid sellised riskid maandama. Iseküsimus on, kuidas Eesti vee-ettevõtjad neid kohustusi praktikas järgivad.

Kohustus reageerida ohukahtlusele

Täpsemalt sätestab rahvatervise seadus elukeskkonna- ja tervisekaitse ühe põhinõudena, et joogivesi peab olema tervisele ohutu. Joogivee ohutus kui üks elukeskkonna- ja tervisekaitse põhinõuetest seab omakorda vee-ettevõtjale kõrgendatud hoolsuse tagada ja kontrollida, et joogivesi vastaks kvaliteedinõuetele. Selleks on seadusandja vee-ettevõtjale ette näinud rea spetsiifilisemaid kohustusi veeseaduses ja selle alusel vastu võetud määrustes.

Sealjuures sätestab veeseadus vee-ettevõtjale üldnõudena, et joogivee kvaliteedinõuete rakendamiseks võetavad meetmed peavad põhinema ettevaatuspõhimõttel. Samuti paneb veeseadus veevärgile kohustuse rakendada joogiveega varustamise ning joogivee töötlemise ja jaotamise suhtes riskipõhist käsitlust, mis peab hõlmab kogu veevarustusahelat. Risk on omakorda veeseaduses defineeritud kui ohtliku olukorra tõenäosuse ja tagajärgede raskuse kombinatsioon, kui oht ja ohtlik olukord ilmnevad joogivee varustussüsteemis.

Eelnevate sätete koosmõjust tuleneb, et vee-ettevõtja kohustused hõlmavad veevarustusega seotud riskide, milleks on muu hulgas trasside purunemine, avariilisus jt asjaolud, hindamist ning võimalikule ohukahtlusele reageerimist. Vastav lähenemine sisaldub selgesõnaliselt veeseaduse alusel vastu võetud määruses "Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ja analüüsimeetodid ning tarbijale teabe esitamise nõuded".

Nimetatud määruse järgi peab veevarustussüsteemi riskihindamine hõlmama veevarustussüsteemi ohtude ja ohtlike olukordade kindlakstegemist ning kasutatava joogivee kvaliteedist inimeste tervisele tuleneva võimaliku riski hindamist, võttes arvesse kliimamuutustest, leketest ja lekkivatest torudest põhjustatud riske.

Hoolsuskohustus

Teisisõnu peab hoolas vee-ettevõtja kaardistama veevarustusega seotud riskid ning ette nägema nende leevendusmeetmed. Hoolsuskohustusest lähtudes peab vee-ettevõtja eelnevalt viidatud põhimõtteid, sh ettevaatuspõhimõtet rakendades kontrollima veevarustussüsteemi ohustavaid riske, nagu käesoleval juhul veemagistraaltoru purunemine. Ohukahtluse korral peab vee-ettevõtja joogivee tarbimise ohutuses eelnevalt veenduma, et võimalikku ohtu inimeste tervisele ennetada.

Seega ei saa mõistlik vee-ettevõtja oodata passiivselt tagajärgede avaldumist, vaid peab tegelema ennetavalt ka ohtude hindamisega ja nendele reageerimisega. Näiteks tuleb tal veemagistraaltoru purunemise korral kontrollida juhtunu asjaolusid, joogivee kvaliteedi vastavust veeseadusele ning selle alusel vastu võetud eelviidatud määrusele.

Kohaldades eeltoodut Kuressaare veereostusele, kerkib üles küsimus, kas 4. mai veekatkestuse tinginud veemagistraaltoru purunemise järel realiseerus Kuressaare Veevärgi jaoks risk, mille järel lasus vee-ettevõtjal kohustus enne veevarustuse taastamist kontrollida kraanivee vastavust kvaliteedinõuetele? Meie hinnangul on vastus sellele küsimusele jaatav.

Veemagistraaltoru purunemine on juba iseenesest asjaoluks, mis peaks tekitama kahtluse joogivee kvaliteedinõuetele vastavuse kohta ning hoolas vee-ettevõtja pidanuks veemagistraaltoru purunemise asjaolusid ohukahtluse kõrvaldamiseks uurima.

Kui vee kvaliteedinõuetele vastavust kontrollivad Kuressaares eraviisiliselt teisedki ettevõtted, siis ei saa vee-ettevõtjale laienevaid kohustusi silmas pidades aktsepteerida olukorda, kus Kuressaare Veevärk veel mitu nädalapäeva hiljemgi rahustas linnaelanikke kraanivee joogikõlblikkuse suhtes, samal ajal kui linnaelanikud olid massiliselt mürgistuse küüsis, mitmete ettevõtete tegevus peatunud ja haigla juhid lõid häirekella.