Praegu on keerulised ajad majanduses: ühed ütlevad, et hullem on möödas ja jalad juba põhjas; teised ütlevad, et hullem seisab alles ees. Keda teie soovitate praegu kuulata?

Eks sõltub sektorist. Kõige tähtsam on see, mis sektoris sa parasjagu tegutsed. Kindlasti on sektoreid, kellel läheb veel halvemaks ja mõnel on juba jalad põhjas ka. Nii et see ei ole nii ühene.

Kõige rohkem on tõenäoliselt telekate ees praegu ikkagi inimesi, kes teevad palgatööd. Kas  palgatöö tegija peaks praegu mures olema või hea tööinimene on igal ajal nõutud?

Hea töötegija on ikkagi igal ajal nõutud. Seal on jällegi erinevad alad, aga kui ikka kanalisatsioon on umbes, siis keegi peab ikkagi ära puhastama selle. Kui on vaja midagi teha reaalselt kätega, siis seda ühegi äpiga ei tee ja seda tark majandus korda ei tee. Siis tuleb tavaline, korralik töömees ja teeb selle asja ära: ronib elektriposti otsa või kusagile mujale ja teeb tavalise töö ära.

Samas võiks ju öelda, et vorsti on ka raskel ajal vaja, aga kui vaadata tänaseid uudiseid, siis Saaremaa Lihatööstus koondab, eelmistel kuudel olid puidutööstuses suured koondamised. Kui raskeks saab minna, kui mõelda tööpuudust?

Tööpuudust meil tegelikult klassikalises mõttes ei ole. Kui me räägime majanduskriisist, siis nii kaua, kui meil tööpuudust ei ole sisuliselt, siis me tegelikult sellest ei saa rääkida. Statistiliselt see on jah, aga kui me võtame jällegi nominaalkasvu, võtaksime näiteks Euroopa keskmise inflatsiooni, siis meil oleks jällegi majanduskasv.

Nii et see on selline kahe otsaga asi. Tegelikult on probleem minu arust see, et meil on liiga kõrge inflatsioon olnud viimased paar aastat ja see on andnud väga tõsise hoobi paljudele meie ettevõtetele. Lisaks on veel ka muud asjad: energia on kallis, me oleme sõja pärast kannatada saanud kõvasti, tarneahelad on segamini keeratud.

Tööstustoodangu kahanemine oli aprillikuus 15 protsenti, see on märkimisväärne, Euroopa halvim. Kas me tootsime vähem või müüsime odavamalt?

Ikkagi tootsime vähem. Statistika peab hinnad välja võtma seal. Kui ma saateks ette valmistasin, siis ma rääkisin ka mitmete sõprade-tuttavatega, kes on igapäevaselt lähemal sellisele tootmisele. Ikkagi me toodame vähem. Võtame või näiteks selle, et kõige suuremad kukkumised on energeetikas, puidutööstus. Üle kolmandiku meie toorainest saetööstuses kukkus tegelikult ära pärast sõja algust. See, mis tuli enne Valgevenest, Venemaalt, seda puitu meil enam ei ole. Midagi ei ole teha. Ütleme et kolmest vahetusest ühe pidid ettevõtjad koju saatma.

Et me vähem energiat toodame, sellele tõenäoliselt aitasime me kõik tegelikult kaasa talvel. Meie pere küll aitas kaasa sellele, et energia tootmine väheneb.

Kukkumine on ikkagi väga karm. Ma vaatasin statistikast järele, et nii suur kukkumine oli 90-ndate alguses ja siis 2009 oli üks aasta. Kõik. Rohkem ei ole sellist kukkumist tööstuses olnud.

Aga mis see tähendab, kui ettevõte toodab 15 protsenti vähem. Teatud sektorites on just rohkem, puidusektoris üle 20 protsendi. Kas see tähendab, et vähematel inimestel on ka tööd, et ühel hetkel töötajaid pole vaja?

Veel kord, võtame kasvõi energeetika. Eelmisel aastal tegelikult palgati Ida-Virumaal 700 töötajat. 700 töötajat – see on väga-väga tõsine ettevõtmine. Nüüd nad on lattu tootnud midagi, ootavad ka veel, et võib-olla läheb aeg paremaks. Ma ei tea, mis seal plaanid on. Aga jällegi, Ida-Virumaal – kaevurid, siis veel kõrval on Sillamäe sadam, ka tööd ei ole. Ida-Virumaal on ka väga palju Venemaaga seotud ettevõtteid, kus on Vene omanikud. Teemasid on tegelikult väga palju.

Aga palk tõuseb samal ajal. Kui vaadata keskmise palga näitajat, siis see tõuseb.

Palk tõuseb jah, aga palju aitas kaasa ka riigisektor tegelikult oma selleaastase palgatõusuga.

Aga äkki ongi siis odava tootmise aeg Eestis läbi? Seda tüüpi tootmist meil Eestis enam kunagi ei teki?

Aga kas meil on üldse odavat tootmist enam siin? Ma väidan, et meil ei ole enam ammuilma seda siin. See on mingisugune müüt. Meil ei ole odavat tootmist. Meil on tootmise omahind juba ammuilma kõrgem, kui on Poolas, Leedus. Me oleme oma SKT-lt inimese kohta Hispaaniast natuke isegi mööda läinud, ütleme jämedalt, et oleme samas kohas. Itaalia ei ole enam üldse kaugel meist, kui me võtame sisemajanduse kogutoodangu inimese kohta, arvestades ostujõudu.

Tegelikult mängime ikkagi juba kõrgliigas ja siin öelda, et oleme tohutult odavad, ei saa. Meil on kallis tööjõud.

Kui me räägime näiteks puidusektorist, mis on väga suur tööandja, väga oluline Eesti majanduse mootor, seal on kukkumine märkimisväärne. Lisaks sõjale, mis veel valesti on läinud seal?

Esiteks nad ei saanud toorainet kätte, see on üks asi. Teine on see, et nendel on Norras, Rootsis majade tootmine langenud. Üleüldse, Skandinaavia, Euroopa ehitab palju vähem, kuna intressid on kõrged. Keegi ei investeeri nii palju, kui aasta kaks, kolm tagasi. Sellepärast on nõudlus väiksem.

Ja midagi teha ei saagi, sest ega meie ju ei saa Rootsis ja Norras nõudlust kasvatada. Otsitakse siis uued turud või lihtsalt ootame, kuni päike tuleb jälle välja.

Eks kõike tuleb teha, jällegi, siin ühesugust lahendust ei ole. Kui oleks midagi odavam, et kui meil siin enne oli odavam tooraine, siis me oleks suutnud kellegi teise turult välja lükata. Aga turg tervikuna ikkagi langeb. Koroonaaeg muidugi tõmbas selle puiduturul väga palju üles, kuna siis inimesed ei reisinud ja tegid oma kodusid korda. Siis oli jälle teistpidi, läks üles.

Ma ei tea, kui suur Rootsi-huviline te olete, aga viimaste kuude või juba isegi ligi viimase aasta üks suur murelaps on olnud Rootsi kinnisvarasektor. Kas see võib tabada ühel hetkel ka Rootsi finantssüsteemi ja mõeldes sellele, kes on meie suuremate pankade omanikud, peaksime ka meie mures olema?

Ma arvan, et meie mures küll ei pea olema. Halvim, mis seal võib olla, on ütleme need, kes on näiteks Rootsi pankade aktsionärid, et nendega võib-olla midagi juhtub. Seda ärge võtke nii, et ma nüüd ütlen, et hinnad langema hakkavad siin. Aga hoiustajad küll selle pärast muretsema ei pea. Seda on rootslased näidanud läbi aegade, et nad tulevad kõikidest kriisidest väga ilusasti läbi alati ja pankasid maha ei jäeta. Mitte kordagi nad pole seda teinud. Selles mõttes ei pea küll keegi muretsema.

Aga kui sügav kriis seal selles kinnisvarasektoris on?

Eks nad ikka on mures. Samamoodi on intressid tõusnud ja eks ta mõjub loomulikult nendele pankadele. Seal on võlakirjaomanikud pidanud midagi kaotama juba. Aga veel kord, panga kliendid ei pea muretsema.

Aga see kõik on tekitanud omamoodi jabura olukorra. Kui ma nüüd Margus Kohavat tsiteerin, siis põhimõtteliselt Norrast tuuakse juba ümarpalki meile, et seda ümber töödelda. Rohepöörde ajastul see kõlab täiesti uskumatult.

Jaburalt kõlab jah, ütleme ausalt, aga mis sa teed siis. Need ettevõtjad teavad paremini, miks nad lühiajaliselt pidid seda tegema, et mingeid lepinguid täita või mis iganes. Aga see loomulikult ei ole mingisugune pikk plaan.

Me võiksime siin sektor sektori haaval hakata nendest muredest rääkima, aga kui ma võtaks SEB esindaja Mihkel Nestori sõnad kokku, siis majanduslangus on meil laiapõhjaline ja ulatuslik. Te olete sellega nõus?

Jah, et ta on ulatuslik, võib-olla küll. Aga küsimus on alati, mis inflatsiooni me kasutame. Tegelikult, kui me vaatame eurotsooni, me oleme Eesti mõistes seal nagu mingisugune Võrumaa üks vallakene, ja kui seal on hinnad tõusnud ja nüüd hakkame seal arvutama SKT-d, siis seal võib ka viga tulla päris suur.

Kui me võtame Euroopa keskmise inflatsiooni, siis meil tegelikult väga hull ei ole. Aga keskmist ei ole päris mõtet võtta. Tõde on ikkagi kusagil vahepeal. See pilt võib-olla nii hull ei ole, aga jah, hinnad on tõusnud meil ikkagi kaks korda kiiremini kui Euroopas keskmiselt. Kaks korda kiiremini viimase paari aasta jooksul. Seda on liiga palju, see on selge.

Aga kui SKT langeb, siis see on ju hea.

Rohelistele on kindlasti hea. Kes ikkagi tahab, et me vähem toodaksime ja vähem loodust saastame, siis selles mõttes on see hea uudis. Nende jaoks tõepoolest. Aga ma ei tea, kuidas siis politseile või õpetajatele või riigikogu liikmetele palka maksta. Minu arust see ongi probleem selle rohepöördega ja üleüldse, et ega me ju tegelikult aru ei saa, kas me peame nagu rohkem või vähem või kuhu suunas minema. Räägitakse, et me peame minema nii vasakule kui paremale, samal ajal nii üles kui ka alla, ette ja taha, igale poole peame minema, aga mingit selget suunda ei ole, et mis asi see on. Ikkagi selline segane on kogu see roherohepöörde asi.

See oli minu poolt teadlik provokatsioon. Te allusite sellele.

Ma hea meelega räägin sellest. Rohepööre meenutab natukene sellist kommunistlikku propagandat. Idee poolest ta on ilus. Ta on utoopiline, sest ei ole sellist ressurssi, millega seda ära teha: ei ole raha, ei ole inimesi, mitte midagi. Aga idee on ilus. Ja väga palju on seal silmakirjalikkust, väga-väga palju.

Ja veel, sellest ei tohi rääkida ka. Keegi ei tohi öelda, et ma ei usu rohepöördesse. Siis sa ei ole parketikõlblik.

Kui roheline te ise olete?

Ma üritan ikkagi tarbimist kogu aeg vähendada. Nagu ma ütlesin, et seegi talv elektrit kulutasime selgelt vähem ja kõike muud. Aga ma kindlasti ei ole mingi eeskujulik. Ma tean näiteks ühte prouat Järvamaal, kes käib Tallinnas ka jalgrattaga enamasti. Vot tema on nagu näidisroheline. Aga mina nii näidis ei ole, kindlasti mitte.

 Aga ma saan aru, et te tahate jõuda sinna, et kui kõik tarbiks vähem, siis praeguses maailma majandusmudelis see kõik ei oleks ühiskondlikult jätkusuutlik.

See mudel jookseb kinni. See on nagu jalgrattaga tagurpidi vändata. Natukene saab vändata, lõtk läheb ja siis on pidurid kinni.

Aga te olete sellele mõelnud, kuidas siis ühiskond võiks toimida?

Oi jumal, selleks on vaja mitu saadet ja palju rohkem inimesi. Kindlasti on sellele palju-palju rohkem mõeldud, kui mina olen. Aga see saab huvitav olema igal juhul.

Aga veel kord, kui me praegu räägime, et see on rohepööre, ostame järjest uusi ja uusi autosid, kuigi uue auto tootmine on ju tegelikult kallim kui vanaga sõitmine, siis mis asi see rohepööre ikkagi on. Igal pool tekib seesama probleem, et kas me tahame rohkem kulutada, majandus peab kasvama, aga kuidas ta peab kasvama. Kas ta peab kasvama või peaks hoopis kahanema?

Seal on nii palju segast. Vähemalt mina ei ole küll aru saanud, et keegi oleks otse öelnud, kas ma pean siis minema vasakule, paremale, otse edasi või tagasi.

Aga kuidas see kõik, mis praegu toimub, enda kasuks pöörata? Kuidas Eesti rahvas, Eesti riik saaks sellest kasu? Kuidas me oleks võitjate poolel?

Aga kes on võitja?

Et jõukamalt elada.

Aga see ongi ideoloogiline probleem, et see meie praegune ideoloogia on nagu kinni jooksnud. Et me tahame kogu aeg jõukamalt elada, aga tegelikult see ei ole võimalik ühel hetkel. Seda ütlevad kõik, et see planeet ei kasva nii palju, ei ole neid ressursse niimoodi. Me tegelikult peaksime vaatama, kuidas mõistlikumalt elada, kuidas rõõmsamalt elada. Selleks ei ole vaja ringi tormata kogu aeg. See on hoopis selline sügavam teema. Seda me täna õhtul vist ära ei suuda katta. Aga ei saa samal ajal minna ühele poole ja teisele poole. Peab valima, kas sinnapoole või teisele poole.

Majandus langeb meil juba peaaegu neljandat kvartalit järjest. Mõni poliitik juba asuks stimuleerima, majandust elavdama. Läheksite appi või mis te teisiti teeksite?

Meie stimuleerime praegu. Tegelikult ju selle aasta oodatav eelarvepuudujääk on üle nelja protsendi SKT-st. Me tegelikult stimuleerime rohkem kui Maastrichti kriteerium, mis on kolm protsenti SKT-st, lubab. Selles mõttes me stimuleerime. Eelmine aasta me ei stimuleerinud ja ma arvan, et ka selle aasta probleemid on osaliselt tekitatud sellest, et me eelmine aasta oma tootjaid ei toetanud.

Mis me oleks pidanud teisiti tegema?

Me peame vaatama, mida teised teevad. Me oleme ühes süsteemis, me ei saa eraldi olla. Ei ole mõtet arvata, et me oleme kõige targemad. Minu arust on see üks suur viga, kui me siin arvame, et me oleme kõige targemad. Vaatame, mida teised teevad, õpime ja teeme järgi. Nendel on suured ajutrustid. Minu arust koroona näitas väga hästi, et kui koroona tekkis, siis me kopeerisime teisi väga ja lõpptulemus oli see, et meie majandus oli üks väikseima kukkumisega ja eelarvepuudujääk oli üks väiksemaid meil Euroopa Liidus. Meil tegelikult läks hästi see kopeerimine, me võiksime rohkem kopeerida.

Aga nüüd me enam ei saa, niikuinii me kulutame liiga palju. Isegi kui kõigile natuke anda, siis tegelikult kõik on juba puudu.

Eelarvepuudujääk, nagu ütleb rahandusministeerium, on 4,3 protsenti. Eesti Pank ütleb, et on veidi vähem, natuke üle kolme protsendi. See ei ole midagi katastroofilist. Kui lubatud on kolm protsenti, siis see ei ole midagi katastroofilist. Ainult et mina ei saa aru, mida valitsus tahab.

Kui nad räägivad, et me teeme rahanduse korda, kas rahandus korda tähendab null-defitsiiti või kolm protsenti defitsiiti. Mõned räägivad, et null, mõned, et kolm. Ma arvan, et kui täna teha valitsuses või parlamendis küsimus, mida tähendab nende jaoks korras rahandus, kas null või kolm. Oleks huvitav vaadata, kuidas need hääled jagunevad seal.

Mida te ettevõtjana praegu ootate, kas abi oleks heast sõnast, maksurahust või millest?

Kui me räägime ettevõtjatega, siis igal sektoril on omad probleemid ja omad väljakutsed, omad suured plussid-miinused, aga see, kus kõik leiavad ühise keele, on bürokraatia või halduskoormus, mida kõik kiruvad. See kogu aeg kasvab, seda tuleb ainult juurde.

Palju oli raporteerimist, igasugust riigi sekkumist kümme aastat tagasi, ma ei räägi 20 või 25 aastat tagasi. Ja palju praegu on? Ja kui me näeme seda, mis on tulemas veel järgmise kolme, viie aasta perspektiivis, kõik need ESG-d, siis see ei ole normaalne. See on hullem kui plaanimajandus põhimõtteliselt.

Paljud räägivad praegu ka, et kärpima peaks. Ma saan aru, et ka üks võimalus bürokraatiat vähendada ongi läbi kärpimise: vähem ametnikke, vähem bürokraatiat.

Jah, neid võiks küll poole vähem olla, saaks rahulikult elada.

Aga kuidas me teame, et me õiged ametnikud ära koondame?

Ega me teagi, lihtsalt võiks pooleks jagada. Ka majanduses ei juhtu mitte midagi, tuleb tublisid inimesi ainult turule.

Meil on suures plaanis lähiaastatel kaks miljardit eelarvest puudu. Kust see raha leida?

Esimene küsimus on see, kas me peame ta leidma. See on nagu minu arust esimene küsimus. Meil on tegelikult vist 1,7 see puudujääk, aga see on suhteliselt konservatiivne. Alternatiiv on selles, et kui ikkagi Ameerika Ühendriikidel näiteks on üle kolme protsendi eelarvepuudujääk, enamikul Euroopa riikidel on ka üle kolme protsendi, Prantsusmaa ütleb, et ta vist 2027 soovib saada sinna kolme protsendi juurde, endal on laenukoormus 100 protsenti või rohkem SKT-st, siis meie oma väikse võlakoormusega võime rahulikult kolme protsendi juures hoida seda puudujääki, mis tähendab siis laias laastus sel aastal umbes 1,2 miljardit.

Eesti Panga prognoos ütleb, et tuleb kuskil 1,5 miljardit. Rahandusministeerium ütleb, et 1,7 miljardit on puudujääk. Aga 1,2 – meil ei juhtuks mitte midagi hullu.

Olete pannud tähele, et mõned teie kriitikud ütlevad, et kui oleks Neivelti kuulanud, siis oleks juba praegu Eesti riik kõrvuni võlgades ja ei tuleks oma laenu teenindamisega enam toime?

See on selline väga selge demagoogia. Mina olen kogu aeg öelnud, et see kolm protsenti on hea, siis ei riku ühtegi reeglit ega mitte ühtegi kokkulepet.

Me oleksime saanud veel kaks aastat tagasi, isegi poolteist aastat tagasi null protsendiga laenu. Me oleks võinud ma ei tea, mida ehitada. Teesid ehitada ja mida kõike veel. Ja mis siis nüüd on? Praegu on inflatsioon olnud 25 protsenti vahepeal. Meie laenukoorem on ikka sama suur, aga tegelikult meie võime seda tagasi maksta on ju oluliselt suurem. Me räägime väga palju mingitest intressikuludest, ka praegu inimesi hirmutatakse sellega, et intressid on kõrged, madalate intresside aeg on möödas. Aga me peame vaatama ikkagi reaalintressi ehk kui me võtame sellest intressist maha inflatsiooni, siis nii odavat laenu kui viimased kaks aastat on olnud, meil ei ole 15 aastat olnud.

Üks käibetõde on see, et praegu juba laenu teenindamiseks iga aasta kulub sama palju raha, kui on kultuuriministeeriumi aastaeelarve. Öeldakse, et see ei ole jätkusuutlik.

Ma arvan, et kõik need, kes seda räägivad, kohtuvad tihedamini seal kusagil Brüsselis teiste riikide ministritega. Nad võivad seda rääkida Prantsuse rahandusministrile näiteks, vaadake, mis reaktsiooni nad saavad selle jutu peale, või kellelegi teisele seal, Hispaaniale näiteks, ma ei räägi Kreekast. Me oleme ühes süsteemis.

Me ei pea erinema kõikidest ja ei ole mõtet arvata, et me oleme kõige targemad, et meil on kõige parem maksusüsteem, et meil on kõik kõige parem, ainult et majandus kukub.

Kas te pooldate pangamaksu nagu Leedus?

Ma arvan, et see on jällegi väga mõistlikult tehtud. Kui ma seda alguses kuulsin pool aastat tagasi, siis mulle tundus, et see on kellegi poliitiku mingisugune spetsiaalne teema, et tahaks nagu odavalt populaarsust teenida. Aga kui ma nägin, kuidas nad olid läbi mõelnud selle teema, kõik tundus mulle väga loogiline. Nimi oli ka – solidaarsusmaks – väga õige, et praegu on erakordselt suured kulud seoses kaitsekulutustele, ja sellelt sektorilt, kellel hästi läheb, võiks rohkem võtta, nagu eelmine aasta oleks pidanud võtma rohkem maksu energeetikasektorist. Selles mõttes on see minu arust väga õige.

Ma pean veel ütlema, et ma olen ka Swedbanki aktsionär, aga ma toetan seda maksu igal juhul ja leedukad on selle väga hästi läbi mõelnud, väga mõistlikult.

See, kuidas Eesti riik plaanib pankasid rohkem maksustada, sellist tulemust ei anna?

Summaliselt ma ei ole arvutanud, vist ikka vähem on jah.

Räägime poliitikast ka. Kas neid erakondi, kes teid märtsikuistel valimistel kandideerima kutsusid, oli rohkem kui kaks?

Seekord või? Ma ei ole lugenud niimoodi. Kutsuti küll, üle kahe küll ei olnud seekord. Nad ikka teavad, et ei ole mõtet rääkida enam.

Ikka ütlesite ei. Miks?

Igaks asjaks peab olema mingi soolikas ka, mingi anne peab olema.

Teil seda poliitikusoolikat ei ole ja seda ei teki ka? Või saab tekitada?

Annet ei teki. Anne peab olema ikka kaasa sündinud.

Mis need poliitikuks olemise omadused on?

Võib-olla paksem nahk ja enesekindlus peab olema suurem.

Ma ei küsi, kelle poolt te äsjastel valimistel hääletasite, aga kas teie valitud erakond on praegu koalitsioonis või opositsioonis?

Opositsioonis.

Aga kas te nõustute nendega, kes ütlevad, et meil on valetajate valitsus või nõustute nendega, kes ütlevad, et praegune valitsus aitab hoida Eesti riiki kindlates kätes?

Väites, et kindlates kätes, ma nüüd väga kindel küll ei ole. Kus see valetamine on? Ega nad väga tõtt küll ei räägi. Aga see on selline hullumeelne aeg siin praegu. Mulle ei meeldi küll see, kuidas valijatega on ringi käidud. Mis siin ka eelmisel nädalal välja tuli, siis ikkagi demokraatia minu silmis on saanud väga kõvasti kannatada. Pikas plaanis see hea ei ole kindlasti.

Aga kuidas seda usaldusväärsust, tõsiseltvõetavust taastada?

Jutt ja teod peavad nagu koos olema. Sa ei saa ainult jutustada ja teha midagi hoopis teist. Muud moodi sa seda usaldust ei saa. Sellist usaldust mul küll ei ole.

Tulles sellisele tarbijapositsioonile, siis meil on kindlasti inimesi, kes mõtlevad, et võiks uue kodu soetada. Kas praegu on kodu ostmiseks väga halb aeg?

Oleneb jällegi, kes ja mis otstarbeks. Kui sul on ikkagi pere ja rahalised võimalused lubavad, oled just saanud näiteks uue lapsegi, esimese, teise või kolmanda, ja rahalised võimalused on suurenenud... Ega keegi ei oska meile öelda, millal see põhi täpselt oli. Et näed, läksin natuke alt, aga ikkagi ostame kodu. Teine asi on see, et ega ehitus ikkagi odavamaks ei lähe. Ehitus on väga käsitöömahukas, inimeste palgad üldiselt kipuvad tõusma, toorainehind ka tõuseb. Võib olla tagasilööke mingi 10, 20, 30 protsenti, aga ehitus ikkagi pikas plaanis läheb kallimaks.

Selles mõttes, et kui ikkagi on vaja, siis rahulikult võib ära osta, ei ole vaja muretseda.

Aga siis küsimus, mis erutab kõiki Eesti inimesi. Vahepeal ei jälginud keegi euribori. Kas euribor jääb nüüd kõrgeks pikaks ajaks või puhtteoreetiliselt väga pikaks ajaks ta nii kõrgeks ei saa jääda?

Jällegi, see on minu prognoos, aga tegelikult sõltub väga palju, mida teeb Ameerika keskpank, kuidas nemad oma riigieelarvet suudavad finantseerida. Seal on omad teemad üleval, mis intressid teevad. Ja teine pool on see, kuidas siin selle inflatsiooniga hakkama saadakse. Mulle tundub ikkagi, et inflatsioon saadakse Euroopas suhteliselt normaalseks niimoodi. Kas ta nüüd kaks, kolm protsenti tuleb, aga ikka alla tuuakse ta ära, jõuga. See on valus, aga ta tuuakse sinna ära.

Aga pikka pidu sellega, kui me mõtleme eurotsooni keskmisele riigile, kus mingisugune 100 protsenti peaaegu SKT-st on võlad, siis sellised intresse nad ära ei teeninda.

Majandusajalugu näitab, et suvi tavaliselt ikka on ilus aeg. Kui majanduses midagi halvasti läheb, siis pigem seal sügistalvel. Kas selles mõttes võime positiivse noodiga lõpetada, kuigi see on omamoodi võllanali?

Väga palju kriise on küll augustis ja septembris alanud, aga see ei tähenda midagi siin tänapäeva maailmas. Kõik võib olla ja loomulikult see sõltub ikkagi sellest, kuidas me seda asja näeme ja kuidas jällegi konkreetsel ettevõttel konkreetses sektoris läheb. See ikkagi sõltub väga palju inimesest.